Euroopa Liit

Euroopa Liit on põhiliselt Euroopa riike hõlmav majanduslik ja poliitiline ühendus, millel on 27 liikmesriiki. Euroopa Liidul on nii valitsustevahelise kui ka rahvusülese organisatsiooni elemente.

Euroopa lipp

Euroopa Liit 1. veebruaril 2020

Euroopa integratsiooni alguseks peetakse Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamist 1951. aastal ning Rooma Lepingute sõlmimist 1957. aastal Belgia, Hollandi, Itaalia, Luksemburgi, Lääne-Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Rangemalt võttes rajati Euroopa Liit 1992. aastal Maastrichti lepinguga.

Euroopa Liidu riikide ühtlustatud seadusandlus peab tagama kodanike, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumise Euroopa Liidu piires. Üheksateist liikmesriiki on võtnud tarvitusele ühisvaluuta euro.

Euroopa Liidu liikmesriigid on Austria, Belgia, Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Holland, Horvaatia, Itaalia, Iirimaa, Kreeka, Küpros, Leedu, Luksemburg, Läti, Malta, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Taani, Tšehhi, Ungari.

Suurbritannias toimus 23. juunil 2016 referendum, mille võitsid napilt Euroopa Liidust lahkumise pooldajad. Suurbritannia lahkus Euroopa Liidust 31. jaanuaril 2020, olles esimene EList lahkunud riik.

2012. aastal anti Euroopa Liidule Nobeli rahuauhind.

1945–1958

9. mail 1950 pani Robert Schuman aluse Euroopa Liidule, esitades solidaarsusel põhineva Euroopa ühendamise idee, mis nägi ette Teise maailmasõja järgse Euroopa ühinemist. Schumani deklaratsiooniga tehti ettepanek luua Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ), mis sai tegelikkuseks 18. aprillil 1951 sõlmitud Pariisi lepinguga. Seega Euroopa lõimumisprotsessi alguseks võibki lugeda 1951. aastat, mil sõlmiti Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ) asutamisleping (leping jõustus 1952). Rahu nimel ühinesid kuus Euroopa riiki: Belgia, Holland, Luksemburg, Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa. Selle sammuga allutati söe- ja terasetootmine ühisele organile, et muuta sõjapidamine nimetatud riikide vahel praktiliselt võimatuks. Eesmärk oli kindlustada rahu võitjate ja võidetute vahel Teise maailmasõja järgses Euroopas ning ühendada nad võrdsete partneritena, kes teevad koostööd ühistes institutsioonides.

Koostöö eri valdkondades laienes veelgi, kui 25. märtsil 1957 allkirjastati Roomas Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) ja Euroopa Aatomienergiaühenduse (EURATOM) asutamislepingud. EMÜ tähendas ulatuslikumat ühist turgu, hõlmates suurel arvul kaupu ja teenuseid. Tollimaksud kaotati täielikult 1. juulil 1968 ja samal kümnendil töötati välja ühine poliitika, eelkõige kaubandus-, põllumajanduspoliitika. ESTÜ, EMÜ ja EURATOM olid eri organisatsioonid. Et aga neisse kuulusid samad riigid ja neil olid ühised juhtorganid, kutsuti neid Euroopa Ühendusteks.

1958–1973

Ettevõtmine oli sedavõrd edukas, et Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriik otsustasid ühendusega liituda. Esimene laienemine, mis kasvatas liikmete arvu kuuelt üheksale, toimus 1973. aastal. Samal ajal hakati rakendama uut sotsiaal- ja regionaalpoliitikat ning 1975. aastal asutati Euroopa Regionaalarengu Fond (ERDF).

1973–1993

1979. aasta juuni tähendas Euroopa Ühendusele olulist edasiminekut – toimusid esimesed otsesed ja üldised Euroopa Parlamendi valimised. Valimisi korraldatakse iga viie aasta järel.

1981. aastal liitus ühendusega Kreeka, 1986. aastal järgnesid Hispaania ja Portugal. Sellega suurenes ühenduse kohalolek Lõuna-Euroopas ja muutus pakiliseks vajadus laiendada piirkondliku abi programmide ulatust.

1980ndate alguse ülemaailmne majanduslangus tõi kaasa europessimismi laine. Uus lootus tärkas, kui Jacques Delors'i juhitud Euroopa Komisjon avaldas 1985. aastal valge raamatu, mis seadis paika ajakava ühisturu kujundamise lõpuleviimiseks 1. jaanuariks 1993. Ühendus kinnitas selle auahne eesmärgi ühtses Euroopa aktis, mis allkirjastati 1986. aasta veebruaris ning mis jõustus 1. juulil 1987. Berliini müüri langemine 1989. aastal muutis jõuliselt Euroopa poliitilist kujunemist. See päädis Saksamaa taasühinemisega 3. oktoobril 1990 ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vabanemisega Nõukogude Liidu kontrolli alt. NSV Liit lagunes detsembris 1991.

Samal ajal pidasid liikmesriigid läbirääkimisi uue Euroopa Liidu lepingu üle, mille Euroopa Ülemkogu (koosneb liikmesriikide presidentidest ja/või peaministritest) võttis vastu Maastrichtis detsembris 1991. Leping jõustus 1. novembril 1993. Lepinguga lisati senisesse süsteemi uusi valitsustevahelise koostöö vorme ning loodi Euroopa Liit (EL).

Maastrichti leping lõi tol ajal eksisteeriva "kolmesambalise" Euroopa Liidu:

• Esimese samba moodustavad Euroopa Ühendused. Sinna kuuluvad ühisturg, majandus- ja rahaliidu nõuded, samuti liidu lisapädevused teatud valdkondades nagu liidu kodakondsus, keskkond, teadustöö, haridus ja koolitus.
• Liidu teine sammas võimaldab teha koostööd ühise välis- ja julgeolekupoliitika vallas.
• Kolmandas sambas on liidu justiits- ja siseküsimuste poliitika, mille alla omakorda kuuluvad varjupaiga- ja immigratsiooniküsimused, juriidiline koostöö tsiviil- ja kriminaalasjades ningtolli- ja politseikoostöö terrorismi, narkokaubanduse ja pettuse vastu võitlemisel.

1993–

 

Euro rahatähed

1. jaanuaril 1995 viis Euroopa uudne dünaamilisus ja geopoliitilised muutused veel kolm riiki – Austria, Rootsi ja Soome liitumisele. Selleks ajaks oli Euroopa Liit seadnud uue sihi – luua ühisraha. 1999. aastal võeti euro kasutusele sularahata tehingutes ning kolm aastat hiljem tuli euro paberraha ja müntidena käibele 12 Euroopa Liidu riigis (eurotsoonis). Nüüdseks on euro USA dollari kõrval üks maailma juhtivaid valuutasid, mida kasutatakse maksete tegemisel ja reservide loomisel.

Praegu tuleb eurooplastel lahendada üleilmastumisega seotud probleeme. Uued tehnoloogiad ja Interneti plahvatuslik areng muudavad maailma majandust, kuid toovad kaasa ka sotsiaalseid ja kultuurilisi pingeid. Märtsis 2000 võttis Euroopa Liit vastu Lissaboni strateegia, mis peab tagama Euroopa majanduse ajakohastamise ja liidu eduka konkureerimise maailmaturul selliste oluliste tegijatega nagu USA ja uued tööstusriigid. Lissaboni strateegia hõlmab innovatsiooni ja investeeringute edendamist ning Euroopa haridussüsteemide ajakohastamist, et viia need vastavusse infoühiskonna vajadustega. Samal ajal avaldavad tööpuudus ja pensionikulude kasv survet liikmesriikide majandusele, mis teeb reformimise vajaduse veelgi ilmsemaks. Valijad nõuavad üha sagedamini, et valitsus leiaks nendele muredele praktilise lahenduse.

Vaevalt oli Euroopa Liidu liikmete arv suurenenud viieteistkümneni, kui algasid ettevalmistused uueks enneolematu ulatusega laienemiseks. 1990. aastate keskel koputasid Euroopa Liidu uksele endised nõukogude bloki liikmed (Bulgaaria, Poola, Rumeenia ja Slovakkia, Tšehhi Vabariik, Ungari), kolm Balti riiki, kes olid olnud NSV Liidu poolt okupeeritud (Eesti, Läti ja Leedu), lisaks üks endine Jugoslaavia liidumaa (Sloveenia) ning kaks Vahemere riiki (Küpros ja Malta).

Euroopa Liit tervitas võimalust aidata kaasa Euroopa stabiliseerimisele ning lubada ka nendel uutel demokraatlikel riikidel saada kasu Euroopa lõimimisest. Ühinemisläbirääkimised kandidaatriikidega algasid detsembris 1997. Euroopa Liidu laienemine 25 liikmesriigini toimus 1. mail 2004, kui liiduga ühines kümme kandidaati kaheteistkümnest. Bulgaaria ja Rumeenia liitusid 1. jaanuaril 2007. Horvaatia liitus 1. juulil 2013.

Lissaboni strateegiat asendab tänapäeval Euroopa Liidu uus strateegia "Euroopa 2020. aastal". Antud strateegia on loodud jätkusuutliku majanduskasvu saavutamiseks ning töökohtade loomiseks ning selleks, et aidata Euroopal taastuda majanduskriisist, mis on maailma tabanud alates 1930. aastatest.

"Euroopa 2020. aastal" eesmärk on saavutada:

• arukas majanduskasv (hariduse, teadmiste ja innovatsiooni kaudu);
• jätkusuutlik majanduskasv (ressursitõhusam, loodussäästlikum ja konkurentsivõimelisem majandus);
• kaasav majanduskasv (kõrge tööhõivemäär ning majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus).

Kõnealune 21. sajandi Euroopa sotsiaalse turumajanduse visioon põhineb Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide vahelisel partnerlusel. Kui liikmesriigid seavad riiklikke eesmärke, määratlevad takistusi majanduskasvu saavutamisel ning kehtestavad poliitika probleemide lahendamiseks, siis komisjon hindab nende edusamme, esitab poliitikat käsitlevaid ettepanekuid ning töötab välja algatusi jätkusuutliku majanduskasvu saavutamiseks ning töökohtade loomiseks EL-i tasandil.

2016. aasta 23. juunil toimus Suurbritannias referendum, kus otsustati Euroopa Liidust väljaastumise üle. EList (loe: Euroopa Liidust) lahkumist toetas 16,84 miljonit inimest, ühenduse liikmeks jäämist pooldas 15,69 miljonit inimest. Hääletamas käis 33,6 miljonit inimest ehk 72,2 protsenti hääleõiguslikest kodanikest. Lõpliku tulemuse kohaselt toetas Suurbritannia lahkumist 52 protsenti ning ELi jäämist 48 protsenti valijatest, mille tulemusel otsustas Suurbritannia EList lahkuda.Suurbritannia ametliku lahkumiseni võib kuluda kaks aastat, kuid Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk on hoiatanud, et kogu protsess kõigi kaubandus- ja immigrantsioonilepete läbirääkimistega võib kesta kuni seitse aastat.

2021. aasta alguses oli 27 liikmesriigi kogurahvaarv 447,01 miljonit. 28 liikmesriigi kogurahvaarv oli 2016. aasta alguses 510,1 miljonit.^[1] 27 liikmesriigi summaarne rahvaarv oli 2011. aasta algul 502,5 miljonit, 2010. aasta algul 501,1 miljonit ja 2009. aasta algul 499,7 miljonit.

Euroopa Liidus on 24 ametlikku ja töökeelt. Need on: bulgaaria, eesti, hispaania, hollandi, horvaadi, iiri, inglise, itaalia, kreeka, leedu, läti, malta, poola, portugali, prantsuse, rootsi, rumeenia, saksa, slovaki, sloveeni, soome, taani, tšehhi ja ungari keel.^[2]

Esimene ühenduse õigusakt, millega määrati kindlaks ametlikud keeled, võeti vastu 1958. aastal. Sellega kehtestati ühenduse ametlikeks ja töökeelteks hollandi, itaalia, prantsuse ja saksa keel, mis olid tol ajal liikmesriikides räägitavad keeled. Alates sellest ajast on vastavalt riikide ühinemisele EL-iga kasvanud ka ametlike ja töökeelte arv. Ametlikke keeli on siiski vähem kui liikmesriike, kuna mitmes riigis räägitakse sama keelt. Näiteks Belgias on ametlikud keeled hollandi, prantsuse ja saksa keel, ning Küprosel räägib enamus inimesi kreeka keelt, mis on ka sealne ametlik keel.

•  

  1957. aastal allkirjastasid Rooma lepingu kuus Euroopa riiki: Belgia, Holland, Luksemburg, Itaalia, Saksamaa LV ja Prantsusmaa. Koos Prantsusmaaga kuuluvad Euroopa Liitu ka tema meretagused departemangud Réunion, Martinique, Guadeloupe ning Prantsuse Guajaana.

•  

  1973. aastal toimus ühenduse põhjasuunaline laienemine, millega Euroopa Majandusühenduse liikmeteks said Iirimaa ja endised EFTA riigid Suurbritannia ja Taani. Koos Taaniga liitus EMÜga Gröönimaa. Viimane astus aga aastal 1985 EMÜ-st välja. Sellekohane referendum toimus 1982. aastal

•  

  1981. aastal liitus Kreeka

•  

  1986. aastal liitusid Hispaania ja Portugal

•  

  1990. aastal laienes EMÜ endise Saksa DV aladele

•  

  1995. aastal liitusid Euroopa Liiduga Austria, Soome ja Rootsi

•  

  2004. aastal liitusid Eesti, Läti, Leedu, Poola, Ungari, Tšehhi, Slovakkia, Sloveenia, Malta ja Küpros

•  

  2007. aastal liitusid Euroopa Liiduga Rumeenia ja Bulgaaria (Euroopa Liidu 2007. aasta laienemine)

•  

  2013. aastal liitus Euroopa Liiduga Horvaatia

•  

  Euroopa Liidu kandidaatriikideks on Albaania, Türgi, Põhja-Makedoonia, Montenegro, Serbia ja Island. Euroopa Liiduga liitumine on aktuaalne ka Bosnias ja Hertsegoviinas ning Kosovos

•  

  2020. aastal lahkus Euroopa Liidust Suurbritannia

• Euro on Euroopa Liidu ühisraha. 1999. aastal võttis kaksteist liikmesriiki tolleaegsest viieteistkümnest euro kasutusele sularahata tehingutes ja 2002. aastal, kui käibele tulid euro pangatähed ja mündid, ka kõikide maksete tegemisel.
• Kolm riiki (Taani, Rootsi ja Ühendkuningriik) ei kuulunud kõnealusesse rahaliitu.
• Uued liikmesriigid valmistuvad europiirkonnaga liitumiseks, mis toimub niipea, kui nad on täitnud vajalikud tingimused.
• Euroopa Keskpanga kohustuseks oleva rahandusliku stabiilsuse tagamise kõrval peavad liikmesriigid saavutama suurema kasvu ja majandusliku lähenemise.

Rahanduskoostöö ajalugu

1971. aastal otsustasid Ameerika Ühendriigid lõpetada dollari ja kulla ametliku hinna sidumise fikseeritud kursiga, mis oli pärast Teist maailmasõda taganud rahalise stabiilsuse maailmas. Sellega kaotati fikseeritud vahetuskursside süsteem. Selleks, et luua oma rahaliit, sekkusid EL-i liikmesriigid kooskõlastatult valuutaturgude toimimisse, et vältida Euroopa valuutade vahelisi üle 2,25% suuruseid kursikõikumisi.

Selle tulemusel loodi Euroopa rahasüsteem (ERS), mis hakkas toimima 1979. aasta märtsis. Rahasüsteemil oli kolm peamist tunnusjoont:

• võrdlusvääringuks oli eküü: kõikide liikmesriikide vääringutest moodustatud "valuutakorv";
• vahetuskursimehhanism: iga vääringu vahetuskurss oli seotud eküüga; vääringute omavaheline vahetuskurss võis kõikuda 0–2,25%;
• krediidimehhanism: iga liikmesriik kandis 20% oma vääringust ja kullareservist ühisfondi.

ERS-ist sai EMU

Pärast Saksamaa taasühinemist ja Euroopas vääringutele uuesti tekkinud surve tõttu lahkusid Itaalia liir ja Inglise nael 1992. aastal ERS-ist. 1993. aasta augustis otsustasid ERS-i riigid ajutiselt tõsta lubatud kursikõikumise määra 15%-ni. EL-i vääringute vahetuskursside suure kõikumise ja vääringute konkureerimisest tuleneva devalveerimise vältimiseks otsustasid liikmesriikide valitsused luua rahaliidu ja võtta kasutusele ühisraha.

Juunis 1989 Madridis toimunud Euroopa Ülemkogul võtsid liikmesriikide juhid vastu majandus- ja rahaliidu loomise kolmeetapilise kava. Sellest sai osa 1991. aasta detsembris Euroopa Ülemkogu poolt vastu võetud Maastrichti lepingust, millega loodi Euroopa Liit.

Majandus- ja rahaliit (EMU)

Esimene etapp, mis algas 1. juulil 1990, hõlmas:

• kapitali vaba liikumist Euroopa Liidus (valuutakontrolli kaotamine);
• Euroopa piirkondade vahelise ebavõrdsuse kõrvaldamiseks eraldatud rahasummade suurendamist (tõukefondid);
• majanduslikku lähenemist liikmesriikide majanduspoliitika mitmepoolse järelevalve kaudu.

Teine etapp algas 1. jaanuaril 1994. Selles etapis nähti ette:

• Euroopa Rahainstituudi (EMI) loomine Frankfurdis; EMI koosseisu kuulusid EL-i liikmesriikide keskpankade juhid;
• liikmesriikide keskpankade sõltumatuse tagamine;
• riikide eelarvepuudujäägi vähendamise eeskirjade kehtestamine.

Kolmandas etapis 1. jaanuaril 1999 võeti 11 riigis kasutusele euro, millest sai Austria, Belgia, Hispaania, Iirimaa, Itaalia, Luksemburgi, Madalmaade, Prantsusmaa, Portugali, Saksamaa ja Soome ühisraha. (Kreeka ühines 1. jaanuaril 2001). Sellest ajast alates võttis Euroopa Keskpank üle EMI kohustused ja hakkas vastutama rahapoliitika eest, mida määratletakse ja rakendatakse eurodes.

1. jaanuaril 2002 tulid nimetatud 12 riigis käibele euro paberraha ja mündid. Riiklikud vääringud kõrvaldati käibelt kaks kuud hiljem. Sellest ajast alates on eurotsooni riikides, kus elab enam kui kaks kolmandikku EL-i elanikest, sularahatehingute ja pangaülekannete tegemisel ainsaks seaduslikuks maksevahendiks euro.

Lähenemiskriteeriumid

Kolmandasse etappi jõudmiseks peavad kõigil EL-i liikmesriikidel olema täidetud viis lähenemiskriteeriumi:

• hindade stabiilsus: inflatsioonitase ei tohi ületada kolme kõige madalama inflatsiooniga liikmesriigi keskmist inflatsioonitaset rohkem kui 1,5% võrra;
• intressimäärad: pikaajalised intressimäärad ei tohi erineda kolme kõige madalama intressimääraga liikmesriigi intressimääradest rohkem kui 2% võrra;
• eelarvepuudujääk: liikmesriigi eelarvepuudujääk ei tohi ületada 3% SKT-st;
• riigivõlg: ei tohi ületada 60% SKT-st;
• vahetuskursi stabiilsus: kahe viimase aasta vahetuskursid peavad jääma lubatud kõikumise piiresse.

Stabiilsuse ja kasvu pakt^[3]

Juunis 1997 võttis Euroopa Ülemkogu vastu stabiilsuse ja kasvu pakti^[4]. Stabiilsuse ja kasvu pakt on eeskirjadel põhinev raamistik, mille eesmärk on majandus- ja rahaliitu (EMU) kuuluvate riikide eelarvepoliitika kooskõlastamine. Pakt võeti vastu, et seada korda riikide rahandus, mis on EMU nõuetekohase toimimise oluline tingimus. Pakt koosneb ennetavast ja korrigeerivast osast. Sellega kohustuti tagama pidev eelarve stabiilsus ja nähti ette trahvi määramise võimalus igale eurotsooni riigile, kelle eelarvepuudujääk ületas 3%. Hiljem leiti, et pakti nõuded on liiga ranged ning pakti muudeti märtsis 2005.

Eurogrupp

Eurogrupp on eurotsooni riikide rahandusministrite mitteametlik kohtumispaik. Kõnealuste kohtumiste eesmärk on tagada eri riikide majanduspoliitika parem kooskõlastatus, jälgida eurotsooni riikide eelarve- ja rahanduspoliitikat ning esindada eurot rahvusvahelistel rahandusfoorumitel.

Uued liikmesriigid ja EMU

Kõik EL-i uued liikmesriigid kavatsevad võtta euro kasutusele pärast vastavate tingimuste täitmist. 2004. aastal EL-iga liitunud riikidest oli Sloveenia esimene, kes täitis kõik nõutud tingimused ja ühines euroalaga 2007. aastal. Sloveeniale järgnesid Küpros ja Malta 2008., Slovakkia 2009 ja Eesti 2011. aastal.

Euro

  Pikemalt artiklis Euro

Euro tuli kontorahana kasutusse 1. jaanuarist 1999 üheteistkümnes Euroopa Liidu liikmesriigis. Alates 1. jaanuarist 2002 on käibel ka euro sularaha. Euro on seaduslik maksevahend üheksateistkümnes EL-i liikmesriigis, kuues muus Euroopa riigis ning sellistel territooriumitel ja saartel, mis kuuluvad mõnele euroala liikmesriigile või on sellega seotud.

Euroala liikmesriigid: Belgia, Saksamaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Holland, Austria, Portugal, Soome, Küpros, Malta, Sloveenia, Slovakkia, Eesti, Läti ja Leedu.

Muud Euroopa riigid, kus kasutatakse eurot: Monaco, San Marino ja Vatikani Linnriik, Andorra, Montenegro ja Kosovo.

Ülemeredepartemangud, -territooriumid ja -saared, mis kuuluvad euroala riikidele või on nendega seotud: Guadeloupe, Prantsuse Guajaana, Mayotte, Réunion, Saint-Pierre ja Miquelon ning Prantsuse Antarktilised ja Lõunaalad.

  Pikemalt artiklis Euroopa Liidu majandus

Euroopa Liidu ühiskondlikeks prioriteetideks on majanduskasv ja tööhõive. Vastuseks globaliseerumisele kavatseb Euroopa Liit muuta Euroopa majanduse konkurentsivõimelisemaks (side-, teenuste- ja energeetikasektori liberaliseerimine). Samuti toetab Euroopa Liit liikmesriikide reformikavasid, lihtsustades "parimate tavade" levitamist, soovib saavutada kooskõla majanduskasvu ja konkurentsivõime suurendamise vajaduse ning Euroopa arengumudelis kesksel kohal olevate sotsiaalse ühtekuuluvuse ja säästva arengu eesmärkide vahel.

Eelarveperioodil 2007–2013 eraldatakse EL-i tõukefondidest rohkem vahendeid koolitusele, uuendustegevusele ja teadusuuringutele.

Lissaboni protsess

1990. aastate alguses toimus kaks suurt muutust, mis mõjutasid kogu maailma ja sealhulgas ka Euroopa majandust ja igapäevaelu. Üks oli majanduse globaliseerumine, sest riigid hakkasid majanduslikult üksteisest üha rohkem sõltuma. Teine oli tehnika revolutsioon, sealhulgas Interneti ning uute info- ja sidetehnoloogiate kasutuselevõtmine.

Eesmärgid

Et konkureerida USA ja teiste suurriikidega, vajas Euroopa majandus põhjalikku kaasajastamist. Märtsis 2000 Lissabonis toimunud Euroopa Ülemkogul püstitati uus eesmärk: saada 2010. aastaks "maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majandusjõuks, mida iseloomustaks jätkusuutlik majanduskasv, paremate ja suurema arvu töökohtade loomine ning suurem sotsiaalne ühtekuuluvus".

Strateegia

Euroopa Ülemkogul lepiti kokku kõnealuse eesmärgi saavutamise üksikasjalikus strateegias. Lissaboni strateegia hõlmab mitmeid valdkondi, näiteks teadusuuringuid, haridust, kutseharidust, Interneti kättesaadavust ja e-ettevõtlust. Strateegia käsitleb ka Euroopa sotsiaalkindlustussüsteemide reformi. Need süsteemid on üks Euroopa suurimaid varasid, sest nad võimaldavad meie kodanikel kohaneda vajalike struktuuriliste ja sotsiaalsete muutustega. Neid süsteeme tuleb siiski ajakohastada, et nad oleksid jätkusuutlikud ja et nendest saaksid kasu ka tulevased põlvkonnad.

Euroopa Ülemkogu tuleb kokku igal kevadel, et teha kokkuvõtteid Lissaboni strateegia rakendamisel saavutatust.

Keskendumine majanduskasvule ja tööhõivele

2006. aasta kevadel toimunud Euroopa Ülemkogul ei varjatud asjaolu, et kuus aastat pärast algatamist on Lissaboni protsessi tulemused vasturääkivad. Otsustati lahendada paljudes EL-i liikmesriikides jätkuvalt esinev suure tööpuuduse probleem ja seada EL-i tähelepanu keskmesse majanduskasv ning tööhõive. Selleks, et suurendada majanduse tootlikkust ja sotsiaalset ühtekuuluvust, peab Euroopa järjekindlalt keskendama oma jõupingutused majandustulemuste, uuendustegevuse ja inimeste oskuste parandamisele.EL-i liikmesriigid otsustasid seetõttu Euroopa komisjoni presidendi José Manuel Barroso algatusel:

• suurendada investeeringuid teadusuuringutesse ja uuendustegevusse;
• anda Euroopa Komisjonile koordineerijana suuremad volitused, et toetada liikmesriike eelkõige "parimate tavade" levitamise kaudu;
• kiirendada finantsturgude ja sotsiaalkindlustussüsteemide reforme ning side- ja energiasektori liberaliseerimist.

Euroopa Liit on juriidilise isiku staatusega institutsioon. Tema poliitiline süsteem on ajalooliselt ainulaadne ja see on enam kui 50 aasta jooksul pidevalt edasi arenenud. Aluslepingud (esmased õigusaktid) on aluseks suurele kogumile teisestele õigusaktidele, mis mõjutavad otseselt Euroopa Liidu kodanike igapäevaelu. Teiseste õigusaktide hulka kuuluvad põhiliselt EL-i institutsioonide määrused, direktiivid ja soovitused.

Lissaboni lepinguga muudeti Euroopa Liidu institutsioonilist raamistikku, mille sätete eesmärk on suurendada institutsioonide tegevuse demokraatlikku legitiimsust ja läbipaistvust ning muutainstitutsioonid tõhusamaks ja nende tegevus sidusamaks.

Euroopa Liidu kolm põhiinstitutsiooni on Euroopa Liidu Nõukogu (esindab liikmesriike), Euroopa Parlament (esindab kodanikke) ja Euroopa Komisjoni (liikmesriikide valitsuste esindajatest moodustatud sõltumatu organ, kes seisab Euroopa ühishuvide eest).

Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ülemkogu

Euroopa Liidu Nõukogu (mida on nimetatud ka ministrite nõukoguks) on liidu peamine otsusetegija. Igal nõukogu istungil osaleb üks minister igast liikmesriigist. See, milline minister osaleb, oleneb istungi päevakorras olevast valdkonnast: välispoliitika, põllumajandus, tööstus, transport, keskkond jne. Nõukogul on seadusandlik võim, mida ta jagab Euroopa Parlamendiga vastavalt kaasotsustamismenetlusele. Lisaks vastutavad nõukogu ja parlament võrdselt Euroopa Liidu eelarve vastuvõtmise eest. Nõukogu sõlmib ka rahvusvahelised lepingud, mille üle komisjon on läbirääkimisi pidanud.

Nõukogu senine praktika, mille kohaselt oli iga liikmesriik rotatsiooni põhimõttel 6 kuu jooksul nõukogu eesistujaks, on asendatud meeskonnaeesistumisega, mille puhul 3 liikmesriigist koosnev grupp on nõukogus (välja arvatud välisasjade nõukogu) ja selle töögruppides 18 kuu jooksul eesistujaks.

Euroopa Ülemkogu saab Euroopa Liidu institutsiooni staatuse 2,5 aastaks valitava eesistuja ning (piiratud) õiguse kehtestada õigusakte.

Euroopa Parlament

  Pikemalt artiklis Euroopa Parlament

Parlamendi plenaaristung toimub tavapäraselt Strasbourgis ning lisaistungid Brüsselis. Parlamendil on 20 komiteed, mis valmistavad ette plenaaristungeid, ning mitu fraktsiooni, mis kogunevad harilikult Brüsselis. Parlamendi peasekretariaat asub Luxembourgis ja Brüsselis.

Euroopa Parlamendi liikmete arv on 736, lisaks Euroopa Parlamendi presidendi koht. Seejuures on määratud kindlaks nii ühest liikmesriigist valitud saadikute maksimumarv (96) kui ka miinimumarv (6).

Parlament osaleb Euroopa Liidu seadusandlikus tegevuses mitmel tasandil:

• Koostöömenetlus võeti kasutusele ühtse Euroopa aktiga 1986. aastal. Selle menetluse puhul esitab parlament oma arvamuse Euroopa Komisjoni poolt ette valmistatud direktiivide ja määruste eelnõude kohta, misjärel võib komisjon neid parlamendi ettepanekuid arvestades muuta.
• Nõusolekumenetlus kehtib aastast 1987. Selle menetluse puhul on vajalik, et parlament annab nõusoleku Euroopa Komisjoni poolt läbi räägitud rahvusvaheliste lepingute sõlmimisele, samuti Euroopa Liidu laiendamise ettepanekule.
• Kaasotsustusmenetlus võeti kasutusele Maastrichti lepinguga 1992. aastal. See annab Euroopa Parlamendile Euroopa Liidu Nõukoguga võrdsed seadusandlikud õigused mitmes olulises valdkonnas, nagu tööjõu vaba liikumine, siseturg, haridus, teadusuuringud, keskkond, üleeuroopalised võrgud, tervishoid, kultuur ja tarbijakaitse. Parlamendil on õigus nendes valdkondades tehtavad seadusemuudatused tagasi lükata, kui saadikute absoluutne enamus hääletab Euroopa Liidu Nõukogu ühise seisukoha vastu. Sel juhul võib asi asutamislepingu kohaselt liikuda edasi lepituskomiteesse.

Parlament ja nõukogu on võrdselt vastutavad ka Euroopa Liidu eelarve vastuvõtmise eest. Parlament võib pakutud eelarve tagasi lükata, mida ta on ka mitu korda teinud. Sel juhul tuleb kogu eelarvemenetlust uuesti alustada. Euroopa Komisjon esitab eelarveprojekti, mida seejärel arutavad Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu. Parlament on täiel määral kasutanud oma eelarve menetluse õigust liidu poliitika mõjutamiseks.

Parlamendi ülesanne on teostada demokraatlikku järelevalvet Euroopa Liidu üle. Tal on õigus Euroopa Komisjon umbusaldusavaldusega ametist vabastada. Selleks on vaja kahte kolmandikku häältest. Parlament jälgib EL-i tegevuspõhimõtete igapäevast elluviimist, esitades suulisi või kirjalikke küsimusi Euroopa Komisjonile ja nõukogule. Ametisolev Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja annab parlamendile aru olulisematest nõukogu langetatud otsustest.

Euroopa Komisjon

  Pikemalt artiklis Euroopa Komisjon

Euroopa Komisjon juhib Euroopa Liitu. Komisjoni liikmed määratakse liikmesriikide kokkuleppel ja parlamendi heakskiidul ametisse viieks aastaks. Komisjon on vastutav parlamendi ees ning parlamendi umbusaldusavalduse korral peab terve komisjon tagasi astuma. Alates 2004. aastast kuulub komisjoni üks volinik igast liikmesriigist.

Komisjon on oma tegevuses üsnagi sõltumatu. Tema ülesanne on seista Euroopa Liidu ühishuvide eest ja ta ei tohi kuuletuda ühegi liikmesriigi valitsusele. Olles n-ö lepingute valvur, peab ta hoolitsema nõukogu ja parlamendi määruste ja direktiivide elluviimise eest liikmesriikides. Vastasel juhul võib komisjon, selleks et kohustada rikkujat järgima ühenduse õigustikku, esitada kaebuse Euroopa Kohtule.

Euroopa Liidu täidesaatva asutusena viib komisjon ellu nõukogu otsuseid, näiteks ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas. Komisjon on suuresti vastutav Euroopa Liidu ühise poliitika, näiteks teadusuuringute, arenguabi, regionaalpoliitika jne eest. Ta haldab ka nende valdkondade eelarvet. Komisjoni teenistuses on 36 peadirektoraadi ja talituse ametnikud, kes asuvad põhiliselt Brüsselis ja Luxembourgis.

Euroopa kodaniku õigus on reisida, elada ja töötada kõikjal Euroopa Liidus. See õigus on sätestatud Maastrichti lepingu kodakondsust käsitlevas peatükis. EL on vastu võtnud direktiivi, millega kehtestati kõrgharidust tõendavate dokumentide vastastikuse tunnustamise süsteem. Kõnealust direktiivi kohaldatakse üle kolme aasta kestvate ülikoolikursuste suhtes ja see põhineb riikide haridussüsteemide kvaliteedi vastastikuse usaldamise põhimõttel.

Kõik EL-i liikmesriikide kodanikud võivad töötada tervishoiu, hariduse ja muude avalike teenuste valdkonnas kõikjal Euroopa Liidus, välja arvatud kutsealadel, mis kuuluvad ametivõimude pädevusse (politsei, relvajõud, välispoliitika jne).

Alates 2004. aastast saavad EL-is reisivad Euroopa kodanikud taotleda oma riigi vastavast ametiasutusest Euroopa haigekassakaarti, mis aitab katta ravikulud, kui nad haigestuvad teises liikmesriigis.

Euroopa Liit soovib luua teadmistepõhist ühiskonda ning olla üleilmastuvas maailmamajanduses konkurentsivõimeline. Hariduspoliitika kuulub iga liikmesriigi pädevusse, kuid eesmärgid seatakse ühiselt ning üksteisele edastatakse parimaid tavasid. Lisaks rahastab Euroopa Liit programme, mille kaudu kodanikud saavad ennast arendada ja kasutada ära EL-i võimalusi õppida, saada koolitust või töötada muudes riikides.

Hariduse ja koolituse pakutavad võimalused

Ajavahemikuks 2007–2013 eraldas EL elukestva õppe programmidele ligikaudu 7 miljardit eurot. Olulisemad programmid on järgmised:

• Leonardo da Vinci see on kutseõpe, eelkõige noorte töötajate ja koolitajate praktikal viibimine välismaa ettevõtetes ning koostööprojektid, mis loovad sidemeid kutseõppeasutuste ja ettevõtete vahel.
• Erasmus on üliõpilaste liikuvuse ja ülikoolide koostöö programm. Alates programmi Erasmus rakendamise algusest 1987. aastal on selles osalenud 1,5 miljonit üliõpilast. Hiljem käivitatud programmiga Erasmus Mundus pakutakse üliõpilastele ja õppejõududele magistrikursusi, mida korraldavad vähemalt kolmest Euroopa ülikoolist koosnevad konsortsiumid.
• Grundtvigi abil rahastatakse täiskasvanute haridust, eelkõige riikidevahelist partnerlust, võrgustikke ja liikuvust.
• Comeniuse abil rahastatakse koolide ja õpetajate koostööd.

Rahalised vahendid on ette nähtud ka selleks, et edendada poliitilist koostööd, keeleõpet, e-õpet ning parimate tavade levitamist ja vahetamist.

Üldiselt tunnustatud kvalifikatsioonide kehtestamine

EL hõlbustab kvalifikatsioonide tunnustamist mitte ainult europassi dokumentide, vaid ka riikide haridussüsteemide võrreldavamaks muutmise kaudu. Seda ei tehta mitte haridussüsteemide ühtlustamise, vaid elukestvat õpet käsitleva ühise Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku kaudu. 2012. aastaks sisaldavad kõik EL-is väljastatavad kvalifikatsioonidokumendid selget viidet ühele Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku kaheksast tasemest.

Euroopa kvalifikatsiooniraamistik on loodud nn Kopenhaageni protsessi raames. Sellel foorumil arutab 32 riiki (sh EL-i liikmesriigid) kutseõppe- ja -koolitusküsimusi. Nad töötavad välja ka süsteemi kutsehariduse ja -koolituse ainepunktide ülekandmiseks.

Kõrgharidusvaldkonnas teeb EL Bologna protsessi raames koostööd 19 muu riigiga, et luua aastaks 2010 Euroopa kõrghariduspiirkond. Sellega püütakse soodustada õpiaja, võrreldavate kvalifikatsioonide ja ühtlustatud kvaliteedistandardite vastastikust tunnustamist.

EL on aastakümnete jooksul välja töötanud ühed rangeimad keskkonnanõuded maailmas. Praegu on peamisteks prioriteetideks võitlus kliimamuutuste vastu, bioloogilise mitmekesisuse säilitamine, reostusest tulenevate terviseprobleemide vähendamine ja loodusvarade vastutustundlikum kasutamine. Need eesmärgid on suunatud keskkonna kaitsmisele, kuid samas toetavad need ka majanduskasvu, soodustades innovatsiooni ja ettevõtlust.

Kliimamuutused

EL töötab selle nimel, et saavutada ülemaailmne kokkulepe kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks ning on ise julgete meetmete võtmisega teistele eeskujuks. Detsembris 2008 vastu võetud põhjapaneva otsusega kiitsid EL-i juhid heaks põhjaliku meetmete paketi heitkoguste vähendamiseks. Kava eesmärk on vähendada 2020. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 20% (võrreldes 1990. aasta tasemega), suurendada taastuvate energiaallikate turuosa 20%-ni ning vähendada kogu energiatarbimist 20% (võrreldes prognoositavate suundumustega). Taastuvate energiaallikate osakaalu suurendamise osas lepiti kokku, et 10% transpordis kasutavatest kütustest peaks põhinema biokütustel, elektril või vesinikul.

Heitkogustega kauplemine

EL-i heitkogustega kauplemise süsteem soosib ettevõtteid, kes vähendavad oma süsinikdioksiidi heitkoguseid, ning trahvib neid, kes piirmäärasid ületavad. 2005. aastal kasutusele võetud süsteem hõlmab umbes 12 000 vabrikut ja tehast, mis kokku tekitavad umbes poole EL-i süsinikdioksiidi heitkogustest. Süsinikdioksiid on peamine globaalset soojenemist põhjustav gaas.

Süsteemi raames kehtestavad EL-i valitsused energiamahukate tööstusharude (nt elektrienergia ja tsemendi tootmine) tekitatavate süsinikdioksiidi heitkoguste piirmäärad. Kui asjaomased ettevõtted plaanivad neile eraldatud süsinikdioksiidi kvooti ületada, siis peavad nad ostma saastelube tõhusamatelt ettevõtetelt. Tulevikus võetakse kvoodid kasutusele muudegi tööstusharude, sealhulgas lennu- ja naftakeemiaettevõtete puhul. Samuti võivad EL-i liikmesriigid kompenseerida oma heitkoguseid, ostes saasteühikuid EL-i mittekuuluvates riikides süsinikdioksiidi vähendamise projektide raames.

Bioloogiline mitmekesisus

EL on võtnud kohustuse peatada ohustatud liikide ja elupaikade vähenemine EL-is aastaks 2010. EL soovib laiendada Natura 2000 võrgustikku, mis hõlmab alasid, kus taime- ja loomaliikidele ning nende elupaikadele on tagatud kaitse. See hõlmab juba 26 000 ala kõikjal EL-is.

Keskkond ja tervis

ELi ulatuslike keskkonnaalaste õigusaktide valdkonda kuuluvad müra, suplusvesi, haruldased liigid ja reageerimine hädaolukorras. Vastavalt õigusaktidele, mille peamine eesmärk on luua saasteainetele tervisepõhised standardid, peavad EL-i liikmesriigid teostama paljude eri saasteainete seiret ning võtma meetmeid ohutute piirmäärade ületamise korral.

2008. aastal võeti EL-is kasutusele siduvad piirmäärad peente osakeste (PM2,5) heitkogustele. Need sõidu- ja veoautode tekitatavad mikroskoopilised osakesed võivad põhjustada hingamisteede haigusi. 2011. aastal jõustuva direktiivi kohaselt peavad EL-i liikmesriigid vähendama linnapiirkondades kokkupuudet peente osakestega aastaks 2020 keskmiselt 20% (võrreldes 2010. aasta tasemega).

Jätkusuutlik areng

Jätkusuutlik areng on olnud pikka aega üks EL-i poliitika üldisi eesmärke. EL-i juhid käivitasid EL-i esimese säästva arengu strateegia 2001. aastal ning ajakohastasid seda 2006. aastal, et kõrvaldada selle puudujäägid ning võtta arvesse uusi väljakutseid. Läbivaadatud kava, mis on tihedalt seotud kliimuutuste ja energeetikaalase poliitikaga, rõhutab hariduse, teadusuuringute ja riikliku rahastamise tähtsust jätkusuutliku tootmise ja tarbimisharjumuste saavutamisel.

Üleminek süsinikuvaesele majandusele

Detsembris 2008 võtsid EL-i juhid vastu kõikehõlmava meetmete paketi, mille abil vähendada EL-i panust globaalsesse soojenemisse ning tagada usaldusväärne ja piisav energiavarustus. See on siiani olnud kõige põhjalikum Euroopa energiapoliitika reform. Paketi eesmärk on viia Euroopa taastuvate energiaallikate ning süsinikuvaese tehnoloogia valdkonnas maailmas liidripositsioonile.

Poliitika juhindub EL-i lubadusest vähendada 2020. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid 20% (võrreldes 1990. aasta tasemega). Seda tahetakse saavutada eelkõige taastuvate energiaallikate laiema kasutuse ja energiatarbimise vähendamise abil. Meetmete abil vähendatakse ka sõltuvust gaasi ja nafta impordist. Samuti aitavad need kaitsta majandust ebastabiilsete energiahindade ja ebakindla tarne eest.

Energeetikavaldkonna probleemid

Üle poole EL-le vajalikust energiast pärineb EL-i mittekuuluvatest riikidest. Üks suurimaid energiaga varustajaid on Venemaa. Viimastel aastatel on Venemaaga tulnud gaasitarnetes ette mitmeid katkestusi. See viitab selgelt EL-i vajadusele jälgida oma nafta- ja gaasitarneid ning olema võimalikuks energiakriisiks hästi ette valmistunud. Aastakümneid on EL-il olemas olnud nafta julgeolekuvarud.

Uued energiakanalid

Teine oluline prioriteet on Lõuna-Euroopa gaasitransiidikoridori loomine torujuhtmevõrgustikest, mille vahendusel saaks Türgi kaudu gaasi Kaspia mere piirkonnast.

EL soovib ka tugevdada oma energiavõrgustikke, sealhulgas kõrgepingeliine ja torujuhtmeid, mis toovad elektrit, gaasi ja naftat eramajapidamiste ja ettevõtete jaoks, ning kohandada neid taastuvenergiaallikate (nagu tuul) kasutuselevõtuks.

ELi energiastrateegia innustab jätkama jõupingutusi energiatõhususe suurendamiseks, näiteks elamuid ja tööstushooneid renoveerides. Veel üks ettepanek käsitleb energiamärgiseid rehvidele, mis peaks jõustuma alates 2012. aastast.

Laiem valik tarbijatele

Töös on õigusaktid, millega tahetakse elektri ja gaasi tarned eraldada nende tootmisest. Alates 2007. aasta juulist on kõigil EL-i majapidamistel olnud võimalik oma gaasi- ja elektritarnija vabalt valida, kuid sageli piirab nende valikut tõsiasi, et konkreetses piirkonnas või riigis on monopol ühe ettevõtte käes. Lisaks konkurentsi soodustamisele tuleks tarnimise ja tootmise eraldamine kasuks ka taastuvate energiaallikate (näiteks tuule- ja päikeseenergia) kasutamisele.

  Pikemalt artiklis Eesti Euroopa Liidus

Eesti astumine Euroopa Liitu

  Pikemalt artiklis Eesti astumine Euroopa Liitu

Eesti esitas ametliku taotluse Euroopa Liiduga liitumiseks 1995. aastal, kuid alles 1998. aastal alustati ametlikke liitumisläbirääkimisi ning 2003. aastal viidi läbi refrendum, misjärel 1. mail 2004 sai Eestist koos üheksa muu riigiga Euroopa Liidu liige. Eesti poolelt andsid lepingule allkirjad president Arnold Rüütel ja välisminister Kristiina Ojuland.

25. novembril 1995 allkirjastas Eesti peaminister Tiit Vähi avalduse, milles taotleti Eesti vastuvõtmist Euroopa Liitu.

Eesti osalus Euroopa Liidu tsiviilmissioonides

Kuus Euroopa Liidu tsiviilmissiooni, milles Eesti erineva panusega osaleb, on

• Euroopa Liidu politsei väljaõppemissioon EUPOL Afganistanis,
• Euroopa Liidu õigusriigimissioon EULEX Kosovos ja
• Euroopa Liidu õigusriigimissioon EUJUST LEX Iraagis,
• Euroopa Liidu vaatlusmissioon EUMM Gruusias,
• Euroopa Liidu piirimissioon EUBAM Moldovas ning
• Euroopa Liidu politseimissioon EUPM Bosnias ja Hertsegoviinas.

Eesti osalus Euroopa Liidu sõjalises koostöös

Bosnias ja Hertsegoviinas toimuv operatsioon EUFOR-ALTHEA on seni suurim sõjaline operatsioon, mida juhib Euroopa Liit. Aastatel 1995–2004 tegutsesid Bosnias NATO juhitud rahutagamisjõud IFOR ja stabiliseerimisjõud SFOR. 2. detsembril 2004 võttis Euroopa Liit NATO-lt missiooni üle, operatsiooni eesmärk on tagada Bosnia kodusõja lõpetanud Daytoni/Pariisi rahulepingu tingi­muste täitmine ning luua Bosnias ja Hertsegoviinas ohutu ja turvaline keskkond. Lisaülesanneteks on toetada endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelist kriminaalkohut (ICTY) ja muid asjaomaseid institutsioone ning tagada turvaline keskkond, kus politsei saaks edukalt tegutseda organiseeritud kuritegevuse vastu. Kuigi operatsioon on NATO-lt Bosnias üle võetud, on Sarajevos kohal ka NATO oma staabiga.

• ESTPLA-3, osales alates 1996. aastast,
• ESTGUARD oli Kaitseliidu baasil moodustatud missiooniüksus, mis teenis alates 2005. aasta detsembrist kuni 2007. aasta juuni lõpuni Bosnia ja Hertsegoviina kirdeosas Tuzla linna lähistel paiknevas Camp Eagle'i baasis.

2008. aasta alguses asus enam kui 3000 mehest koosnev EL-i sõjajõud Sudaani, Tšaadi ja Kesk-Aafrika Vabariigi piirialadele, et kaitsta pagulasi, kes põgenesid Sudaanis Darfuri piirkonnas toimuva sõjategevuse eest.

2008. aasta detsembris käivitas EL oma esimese operatsiooni merel. Selle eesmärk on kaitsta Somaaliasse toiduabi toovaid laevu piraatide rünnakute eest sealsetes rannikuvetes, vt Operatsioon Atalanta.

Vikisõnastiku artikkel: Euroopa Liit

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Euroopa Liit

Tsitaadid Vikitsitaatides: Euroopa Liit

• Euroopa Liidu portaal (eestikeelne osa)
• Euroopa Komisjoni esindus Eestis
• EUABC Euroopa Liidu terminite sõnastik
• EUobserver