Põhja-Makedoonia

See artikkel räägib tänapäevasest riigist, Kreeka Makedoonia kohta vaata artiklit Makedoonia (Kreeka geograafiline piirkond), vanaaja Makedoonia kohta artiklit Vana-Makedoonia.

Põhja-Makedoonia Vabariik makedoonia Република Северна Македонија Republika Severna Makedonija
Põhja-Makedoonia lipp Põhja-Makedoonia vapp
Riigihümn	"Denes nad Makedonija"
Pealinn	Skopje
Pindala	25 713 km²
Riigikeel	makedoonia keel
Rahvaarv	1 836 713 (2021)
Rahvastikutihedus	71,4 in/km²
President	Stevo Pendarovski
Peaminister	Talat Xhaferi
Iseseisvus	8. september 1991
SKT	11,338 mld $ (2017)
SKT elaniku kohta	5414 $ (2017)
Rahaühik	denaar (MKD)
Ajavöönd	Kesk-Euroopa aeg
Tippdomeen	.mk
ROK-i kood	MKD
Telefonikood	389

Lääne-Balkani riikide hulka arvatud suuresti mägine Põhja-Makedoonia piirneb Serbia, Bulgaaria, Kreeka, Albaania ja Kosovoga. Riik moodustab põhjapoolse osa ajaloolisest Makedoonia piirkonnast.

Põhja-Makedoonia on parlamentaarne vabariik, ÜRO, Euroopa nõukogu ja NATO liige. Riik on olnud alates 2005. aastast ka Euroopa Liidu liitumiskandidaat.

  Pikemalt artiklis Makedoonia nimelepe

2019. aasta 12. veebruarist on riigi ametlik nimi Põhja-Makedoonia Vabariik, osana kokkuleppest Kreeka ja Põhja-Makedoonia vahel.

Enne 2019. aastat kuulus Põhja-Makedoonia rahvusvahelistesse organisatsioonidesse nimega "endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik" (makedoonia keeles Πоранешна Југословенска Република Македонија – ΠJРМ, Poranešna Jugoslovenska Republika Makedonija – PJRM, inglise keeles Former Yugoslav Republic of Macedonia, lühend FYROM). Nimevahetuse põhjuseks oli Kreeka soov, et tänapäevast riiki eristataks selgelt Kreeka Makedooniast. Kreeka kartis, et kui riiki tunnustatakse Makedoonia nime all, võiks ta hakata esitama Kreekale territoriaalseid nõudmisi. Tüli lahendati osana Prespa kokkuleppest.

Põhja-Makedoonia on valdavalt mägine maa, kõrgeim tipp on läänepiiril asuv Golem Korab (2764 m). Tähelepanuväärne ja tuntud on ka Šari mägede kõrgeim tipp Titov Vrv (2748 m). Idapiiril Bulgaariaga on kõrgeim mägi Rujen/Ruen (2252 m).

Riigil pole merepiiri, kuid riigi edelaosas asuvad tähelepanuväärsed järved Ohrid ja Prespa. Riigi suuruselt kolmas järv on Dojrani järv.

Põhja-Makedoonia pikim jõgi on Vardar. Pikkuselt teine on Bregalnica.

Alates 2004. aasta augustist on Põhja-Makedoonia jaotatud 84 omavalitsuseks (opštini; ainsus: opština); nendest 10 on pealinna Skopje koosseisus.

Statistika koostamise eesmärkidel on Põhja-Makedoonia jaotatud 8 piirkonnaks. Piirkonnad on:

 

• Idapiirkond
• Kirdepiirkond
• Pelagonia piirkond
• Pologi piirkond
• Skopje piirkond
• Kagupiirkond
• Edelapiirkond
• Vardari piirkond

Põhja-Makedoonia rahvaarv on 2010. aasta seisuga 2 072 086. Sündimuskordaja on 11,92‰ ja suremuskordaja 8,87‰. Keskmine eluiga on 74,92 aastat, sealjuures meestel 72,4 ja naistel 77,64 aastat.

67% elanikest elab linnades.

Rahvuslik koosseis

Põhja-Makedoonia suurimad etnilised grupid olid 2002. aasta rahvaloenduse järgi makedoonlased (64,2%), albaanlased (25,2%), türklased (3,9%), mustlased (2,7%) ja serblased (1,8%). Teisi rahvusi oli 2,2%.

Seoses Kosovo sõjaga (1998–1999) põgenes riiki 20. sajandi lõpuaastail tuhandeid Kosovo albaanlasi.

Rahvatervis ja tervishoid

AIDSi on nakatunud 2007. aasta seisuga vähem kui 200 inimest.

Linnad

 

Põhja-Makedoonia pealinn on Skopje.

  Pikemalt artiklites Põhja-Makedoonia ajalugu, Jugoslaavia Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik ja Makedoonia Sotsialistlik Vabariik

Põhja-Makedoonia tähistab oma iseseisvuspäeva 8. septembril. Sel päeval 1991. aastal toimus Makedoonia iseseisvusreferendum, kus osales Makedoonia elanikest 75,8%, kellest 95,5% pooldas Makedoonia iseseisvumist. Juba sama päeva õhtul kuulutas Makedoonia tollane president Kiro Gligorov riigi iseseisvaks. Erinevalt teistest riikidest, mis Jugoslaavia lagunemise käigus tekkinud olid, iseseisvus Makedoonia vägivallatult.

Makedoonias oli rahulik kogu Jugoslaavia kodusõja jooksul. Jugoslaaviaga sõlmiti piirileping, millega kaasnesid väga väikesed muudatused riigipiiris.

Olukord riigis destabiliseerus järsult 1999 Kosovo sõja ajal, kui Makedooniasse põgenes 360 000 albaanlasest sõjapõgenikku. Nad deporteeriti pärast sõja lõppu, kuid seepeale tõstsid mõlemal pool riigipiire elavad albaanlastest äärmuslased relvad Makedoonia valitsuse vastu, et saavutada autonoomiat või koguni omariiklust.

Kodusõda kestis 2001. aasta märtsist juunini. Sõda lõppes NATO rahuvalvejõudude riiki toomisega. Seejärel sõlmiti Ohridi leping, millega valitsus kohustus andma albaania vähemusele riigivalitsemises ja kultuuris suuremat sõnaõigust. Vastutasuks loobusid albaanlased separatistlikest nõuetest ja tunnustasid kõiki Makedoonia institutsioone. Lisaks nägi leping ette, et Makedoonia albaanlaste Riiklik Vabastusarmee desarmeeritakse ja NATO võtab kõik nende relvad endale.

Põhja-Makedoonias on käibel Põhja-Makedoonia denaar.

Töötuse määr oli riigis 2010. aastal 33,1% ja alla vaesuspiiri elas 2008. aastal 28,7% rahvastikust.

Väliskaubandus

Põhja-Makedoonia ekspordib peamiselt toiduaineid, jooke, tubakat, tekstiili, tööstuskaupu ning rauda ja terast. Riigi tähtsaimad ekspordipartnerid on Saksamaa (20,31%), Kreeka (13,09%), Itaalia (11,08%), Bulgaaria (10,61%) ja Horvaatia (7,74%) (2009).

Põhja-Makedoonia impordib peamiselt masinaid ja seadmeid, autosid, kemikaale, kütuseid ja toidukaupu. Riigi tähtsamad impordipartnerid on Saksamaa (15,11%), Kreeka (14,88%), Bulgaaria (9,08%), Itaalia (7,68%), Türgi (7,59%), Sloveenia (6,26%) ja Ungari (4,31%) (2009).

• Põhja-Makedoonia riigipeade loend
• Põhja-Makedoonia Eurovisiooni lauluvõistlusel
• Põhja-Makedoonia jalgpallikoondis
• Makedoonia muusika
• Lääne-Balkani riigid
• Eesti – Põhja-Makedoonia suhted
• Põhja-Makedoonia veinid
• Kanep Põhja-Makedoonias
• Prostitutsioon Põhja-Makedoonias