Iseseisvus

Erinevalt näiteks sõltumatusest, mis võib riigil tunnusena olla eelkõige de facto, on iseseisvuse sisu ja tähendus paljuski ka õiguslik.

Suveräänne riik määrab ise oma õiguste ja kohustuste ehk pädevuse mahu.

Iseseisev riik võib saada ÜRO liikmeks. Leidub riike, mille iseseisvust tunnustab üks või mitu riiki, kuid ÜRO mitte, näiteks Hiina Vabariik (Taiwan) ja Põhja-Küprose Türgi Vabariik (viimase iseseisvust tunnistab ainult Türgi). Leidub ka selliseid piirkondi, mille iseseisvust ei tunnusta mitte ükski teine riik ega rahvusvaheline organisatsioon, näiteks Puntland Somaalias.

Eesti Vabariigi põhiseaduse §1 ütleb:

Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.

Õiguslikult on Eesti Vabariigi iseseisvus üsna suurel määral piiratud. Pärast Euroopa Liiduga ühinemist ei ole Eesti õigused ja kohustused määratud enam ainult Eesti enda poolt või rahvusvaheliste lepingutega, vaid ka supranatsionaalsete Euroopa Liidu organite poolt.

Euroopa Liit on andnud alust uue suveräänsusemõiste kujunemiseks, mille puhul enam ei lähtuta riigi võimest omal äranägemisel määrata oma pädevus.

• Autonoomia
• Iseseisvuspäev
• Okupatsioon
• Suveräänsus Eesti põhiseaduses
• Taasiseseisvumine