Kuu: Maa looduslik kaaslane

See artikkel räägib Maa kaaslasest; planeedi kaaslase üldmõiste kohta vaata artiklit Planeedi kaaslane; astroloogia kohta vaata artiklit Kuu (astroloogia); kalendrikuu kohta vaata artiklit kuu (kalender); filmi kohta vaata artiklit Kuu (film), Carl Orffi ooperi kohta vaata artiklit Kuu (ooper). Kuu on ka Kuusalu kihelkonna lühend.

Ta on Maale lähim taevakeha (keskmine kaugus Maast 384 399 km).

Kuu

Orbiidi iseloomustus
Perigee	363 295 km (0,0024 AU)
Apogee	405 503 km (0,0027 AU)
Orbiidi pikem pooltelg	384 399 km (0,00257 AU)
Ekstsentrilisus	0,0549
Tiirlemisperiood	27,321661 d
Keskmine orbiidil liikumise kiirus	1,022 km/s
Orbiidi kalle	5,145° ekliptika suhtes
Emaplaneet	Maa
Füüsikaline iseloomustus
Keskmine raadius	1737,1 km
Keskmine diameeter	3474,2 km
Pindala	3,793×107
Ruumala	2,1958×1010km³
Mass	7,342×1022 kg
Keskmine tihedus	3,344 g/cm³
Raskuskiirendus	1,62 m/s² (0,1654 g)
Paokiirus	2,38 km/s
Pöörlemisperiood	27,321582 ööpäeva (sünkroonne)
Pöörlemiskiirus ekvaatoril	4,627 m/s
Telje kalle	1,5424° (ekliptika suhtes) 6,687° (orbiidi tasandi suhtes)
Albeedo	0,136
Näiv tähesuurus	−2,5 kuni −12,9
Pinna temperatuur … minimaalne … keskmine … maksimaalne	100 K (−173 °C) 220 K (−53 °C) 390 K (116 °C)
Atmosfääri iseloomustus
Rõhk	10−7 Pa (päeval) 10−10 Pa (öösel)
Koostis	Ar, He, Na, K, H, Rn

Teadlased arvavad, et Kuu on tekkinud umbes 4,5 miljardit aastat tagasi varsti pärast Maad. Kuu päritolu kohta on mitu hüpoteesi. Kõige tõenäolisemaks peetakse, et Kuu on tekkinud Maa ja Marsi-suuruse taevakeha kokkupõrkel.

Kuu on Maa suunas alati sama küljega. Heleduse poolest on ta Päikese järel teine taevakeha, mida on taevas sageli näha. Kuigi Kuu näib Maalt vaadatuna valge, on tema pind tume. Ta peegeldusvõime on veidi suurem kui vanal asfaldil. Kuu albeedo on umbes 0,14. Kuu tekitab oma gravitatsiooniga loodeid, mõjutab Maa pöörlemist ja pikendab vähesel määral ööpäeva (sajandis 2 millisekundit). Ilma Kuuta pöörleks maakera ümber oma telje nii, et päev oleks kuue tunni pikkune. Kuu hoiab Maa telge ekliptika tasandi suhtes stabiilselt 23-kraadise nurga all. Seetõttu on Maal aastaajad ja leebed keskkonnatingimused. Kuu kaugeneb Maast igal aastal 3,82 ± 0,07 cm võrra, kuid see suurus ei ole konstantne.

Kuu ja tema faasid on läbi aegade mõjutanud kultuure, kalendreid, kunsti, mütoloogiat ja tehnikat. Esimene Kuule jõudnud kosmoseaparaat oli Nõukogude Liidu Luna programmi käigus startinud Luna 2, mis kukkus Kuule septembris 1959. Nõukogude Liidu edu häiris Ameerika Ühendriike. President John Kennedy kuulutas 1961. aastal välja Apollo programmi ja seadis eesmärgiks saata inimene Kuule enne kümnendi lõppu. USA on saanud Apollo programmiga esimeseks ja siiani ainsaks riigiks, mis on Kuule inimesi saatnud.

Kuu on tekkinud arvatavasti umbes 4,527 ± 0,010 miljardit aastat tagasi. Tema tekke kohta on mitu hüpoteesi, kuid ühtegi pole suudetud tõestada. Apollo-lendude alguseks oli teadlastel kolm peamist hüpoteesi.

• Kaksikplaneedi- ehk õehüpoteesi järgi on Maa ja Kuu tekkinud samal ajal ühest ja samast gaasi-tolmupilvest.
• Lõhenemis- ehk tütrehüpoteesi järgi pöörles Maa kunagi nii kiiresti, et temast eraldus tükk, millest moodustuski Kuu.
• Haaramise- ehk abikaasahüpoteesi järgi haaras Maa enda ümber tiirlema juba "valmis" Kuu, mis lendas temast liiga lähedalt mööda.

Tänapäeval on teadlaste seas kõige soositum nn katastroofihüpotees ehk hiiglasliku kokkupõrke hüpotees, mille on esitanud teadlased Bill Hartmann, Roger Phillips ja Jeff Taylor 1980. aastatel. Selle järgi langes Maale üsna tema tekke algjärgus ligikaudu Marsi-suurune taevakeha, millele on antud nimi Theia. Kokkupõrke tagajärjel eraldus Maast rohkesti materjali, millest moodustus Maa kaaslane Kuu. Selle plahvatuse energia pani muuhulgas aluse Maa kihilisele ehitusele. Maa sulas ning koostiselemendid hakkasid gravitatsiooniliselt eristuma. Sellest ajast on Maal rauast tuum.

Uuema teooria järgi põrkas Maa Theiaga kokku kaks korda. Esimene kokkupõrge oli kiire ja tugev ning selle järel eemaldusid kaks taevakeha teineteisest. Sellele järgnes saja tuhande kuni miljoni aasta pärast uus ja pehmem põrge, mille tulemusel segunesid Maa ja Theia päritolu materjal üsna põhjalikult.

Sisestruktuur

 

 

Kuu on kihilise ehitusega taevakeha. Tal on erineva keemilise koostisega koor, vahevöö ja tuum. Sisetuum on tahke ja rauarikas ning raadiusega 240 km. Välistuum on vedelast rauast ja 300 km paksune. Välistuuma ümbritseb osaliselt sulanud vahevöö, mis on 500 km paksune. Arvavatakse, et säärane struktuur on tekkinud pinnal olnud magmaookeani jahtumisel, mis toimus peagi pärast Kuu teket. Kuu koor on 50 km paksune.

Geoloogia

 

Kuu pinda on mõõdistatud laseraltimeetriga ja stereofotograafiaga. Kuu pinnamoes on kõige paremini näha Aitkeni kraater, mille läbimõõt on 2240 km. See on Kuu suurim kraater ja suuruselt teine teadaolev kraater Päikesesüsteemis. Selle suurim sügavus – 13 kilomeetrit – on ühtlasi Kuu madalaim koht. Kuu kõrgeimad kohad asuvad Aitkeni kraatrist kirdes. Arvatakse, et need on tekkinud koos kraatriga. Kuu teised suured kraatrid – nagu Imbrium, Serenitatis, Crisium, Smythii ja Orientale – on samuti madalad ja kõrgete servadega. Kuu tagakülg on keskmiselt 1,9 km kõrgem Maale nähtavast küljest.

Vulkaanilised omadused

 

Kuu pinna tumedaid laike kutsutakse meredeks, sest vanaaja astronoomid uskusid, et need on täidetud veega. Tänapäeval teatakse, et need on olnud kunagi basaltse laava basseinid, mis jahtusid ja moodustasid basaldilademed. Kuigi Kuu basaltkivimid sarnanevad Maal leitud kivimitega, on Kuu omad rauarikkamad ja mineraale pole vesi mõjutanud. Meredele on andnud nime Itaalia astronoom Francesco Grimaldi. Esimest korda avaldas need tema kaasmaalane Giovanni Riccioli 1651. aastal. Heledaid alasid nimetatakse mandriteks, seal on valdav mineraal anortosiit. Pinna poolest madalamad mered on tekkinud 4-3,2 miljardit aastat tagasi, kõrgemad nn mandrid aga 4,4 miljardit aastat tagasi. Teadlased on arvamusel, et erinevalt Maast pole Kuu ükski manner tekkinud tektoonilise aktiivsuse tagajärjel.

Kuu mered asuvad eelkõige Maa-poolsel küljel ja katavad sellest 31%. Kuu tagakülje pindalast katavad mered kõigest 2%. Teadlased arvavad, et merede paiknemise suure erinevuse on põhjustanud soojust juhtivate elementide suurem kontsentratsioon ühel küljel, mis põhjustas vahevöö sulamise ja tõusmise koorikusse. Suur osa meresid on tekkinud 3–3,5 miljardit aastat tagasi, kuid vanimad on 4,2 miljardit aastat vanad. 2014. aastal avaldas NASA Lunar Reconnaissance Orbiteri tehtud fotod ja andmed laikudest meredes, millest mõned olid vähem kui 50 miljonit aastat vanad. See tähendab, et vahevöö võib olla arvatust soojem. Kuul on märgatud maavärinaid ja gaaside eraldumist. See viitab, et Kuul esineb seismilist aktiivsust, kuid Kuu värinad on Maa omadest tunduvalt nõrgemad.

Kraatrid

  Pikemalt artiklis Kuu kraatrid

 

Kuu geoloogiat on märkimisväärselt mõjutanud ka komeedid ja asteroidid. Teadlaste hinnangul on ainuüksi Kuu Maa-poolsel küljel 300 000 kraatrit, mille läbimõõt on suurem kui 1 km. Osa neist on saanud mõne õpetlase, teadlase või kunstniku nime. Enim on uuritud Nectarise, Imbriumi ja Orientale kraatreid, nende läbimõõt on tuhandeid kilomeetreid. Vähese atmosfääri, ilma ja geoloogilise aktiivsuse tõttu on palju kraatreid hästi säilinud. Väheste kraatrite vanus on täpselt määratud, nende abil saab arvutada ligikaudseid vanuseid. Apollo missioonidega Maale toodud kivimite vanuseks on määratud 3,8–4,1 miljardit aastat.

Vesi

 

Kuu pinnal vett ei leidu, sest Päikselt tulev kiirgus põhjustab pinnakihis fotolüüsi ja vesi hajub kosmosesse. Teadlased on siiski 1960. aastaist püstitanud hüpoteese, et alaliselt Päikese eest varjus olevais kraatreis võib vett leiduda. Kasutatava vee olemasolu tõestamine või välistamine on Kuule koloonia rajamisel väga oluline, sest vee vedu Maalt on väga kallis.

Kuu orbiiter Clementine avastas 1994. aastal radarmõõtmistega Kuu pinna alt veetaskuid. Ent Arecibo raadioteleskoobiga tehtud hilisemad radaruuringud on näidanud, et jäätaskud on ilmselt värskeist kraatreist välja paisatud kivid. 1998. aastal tuvastas Lunar Prospector, et Kuu poolustel leidub vesinikku. Teadlased avastasid 2008. aastal, et Apollo 15 missiooniga Maale toodud kivimid sisaldavad ka vett.

2008. aastal leidis India orbiiter Chandrayaan-1 Kuu pinnalt jääd. 2009. aastal saadeti USA kosmoseaparaadist LCROSS põrkur Kuu alaliselt varjus olevasse kraatrisse. Selle põrkuri poolt pinnasest välja paisatud aines tuvastati vähemalt 100 kg jääd. Andmete hilisemal uurimisel hinnati, et väljapaisatud aines oli 155 ± 12 kg jääd.

2018. aastal leiti Moon Mineralogy Mapperi (M3) mõõtmiste põhjal esimest korda "kindel tõend" vee jää olemasolust Kuu pinnal. Andmed näitasid vee jääle iseloomulikku peegeldusjälge, mis erineb tolmu ja teiste peegeldavate materjalide omast. Jää kogumeid leiti Kuu põhja- ja lõunapooluse lähedastest pidevalt varjus olevatest kraatritest ja lõhedest, seejuures on jääd rohkem lõunapooluse piirkonnas. Pidevalt varjus olevates kraatrites suudab jää stabiilsena püsida ka Kuu pinnal.

Magnetväli

Kuu magnetvälja tugevuseks on mõõdetud 1–100 nanoteslat, mis on 1/100 Maa omast. Kuu magnetväli pole dipolaarne ja tõenäoliselt tekkis see Kuu tekkimisel, kui magnetväli oli tugevam.

Atmosfäär

Kuu atmosfäär on väga nõrk, mistõttu on Kuu pinnal peaaegu vaakum. Rõhk Kuu pinnal on 3 × 10–15 atm (0,3 nPa) ja see varieerub. Kuu atmosfäär on tekkinud gaaside eraldumisel Päikesetuule mõjul. Eralduvad gaasid jäävad Kuu nõrga gravitatsiooni mõjul pinnasesse või hajuvad kosmosesse.

Temperatuur

Kuu on ekliptilise tasandi suhtes 1,5424° suuruse nurga all, see on väga väike (võrreldes nt Maa 23,44° nurgaga). Seetõttu sõltub Kuu pinna temperatuur piirkonniti otseselt päikesevalgusest. 1994. aastal sondi Clementine tehtud piltidelt avastati piirkond, kus Päike kunagi ei looju. Kuu põhjapoolusel asuva 73-kilomeetrise läbimõõduga Peary kraatri serv on alati päikese käes. Selles piirkonnas kõigub temperatuur vaid 20 kraadi võrra. Kuu lõunapoolus on aga kogu aeg varjatud. Sealt on avastatud Päikesesüsteemi külmemaid piirkondi. Lunar Reconnaissance Orbiter mõõtis lõunapooluse kraatrite temperatuuriks −238 °C. See on madalaim temperatuur, mille ükski kosmosesond on registreerinud. Teadaolevalt pole nii madalat temperatuuri registreeritud isegi Pluutol.

Orbiit

 

Kuu teeb ühe tiiru ümber Maa 27 ööpäeva ja 8 tunniga. Seda perioodi nimetatakse sideeriliseks kuuks. Sünoodilise kuu ehk Kuu faaside vahetumise perioodi pikkus on aga 29 ööpäeva ja 12 tundi. Kuu kiirus orbiidil on 1,03 km/s. Kuu tiirleb ümber Maa mööda elliptilist orbiiti, mille ekstsentrilisus on 0,0549 ja orbiidi kalle ekliptika tasandi suhtes 5,1454°. Kuu orbiiti mõjutab mitu tegurit, eeskätt Päike ja Maa.

Ligikaudne suurus

 

Kuu on üpris väike võrreldes Maaga. Kuu läbimõõt on 3476 km, mis on ligi 4 korda väiksem Maa läbimõõdust. Kuu mass on 7,36 × 10²² kg, mis on Maa massist 81 korda väiksem. Hoolimata oma suurusest peetakse Kuud ja Maad kaksikplaneedi asemel siiski planeedi ja planeedi kaaslase süsteemiks, sest nende ühine massikese asub 1700 km sügavusel Maa sisemuses.

Asend Maa suhtes

Kuu vähim kaugus Maast on 356 410 km, suurim on 406 700 km ja keskmine 384 400 km. Kuu on Maa poole pööratud alati ühe ja sama küljega, sest Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga, mis tal kulub ühe tiiru tegemiseks ümber Maa. Seejuures esineb teatud määral optilist ja füüsikalist libratsiooni. Optilise libratsiooni põhjused on Kuu orbiidi elliptilisus, orbiidi tasandi võrdlemisi suur nurk ekliptika suhtes ning samuti Maa suurus. Optilise libratsiooni tõttu on Kuu pinnast näha 59%. Füüsikaline libratsioon on võimalik Kuu ebasümmeetrilisuse tõttu: kui Kuu kaldub kõrvale oma orientatsioonist, pööravad tõusu-mõõnajõud ta tagasi ja ta hakkab võnkuma. Selle võnkumise amplituud on siiski palju väiksem optilise libratsiooni omast.

Kuu faasid

  Pikemalt artiklis Kuu faasid

Kuu faasid vahelduvad 29,5 päevase perioodiga.

Kuu loomise ajal on Kuu Maa ja Päikese vahel. Sel ajal pole Kuud Maalt näha ning saavad toimuda päikesevarjutused. Paari päeva pärast ilmub õhtutaevasse kitsas kuusirp, mille kaar on suunatud paremale. Esimese veerandi ajal paistab taevas poolkuu, mille kaar on suunatud paremale. Täiskuu ajal paistab Kuu ümmargusena, Kuu asub oma orbiidil sel ajal Päikesest kõige kaugemas punktis – niimoodi, et Maa asub Kuu ja Päikese vahel. Sel ajal saavad tekkida ka kuuvarjutused. Viimase veerandi ajal on näha jällegi poolkuu, kuid seejuures on kuuketta kaar suunatud vasakule. Järgneb Kuu kahanemine sirbiks kuni uue noorkuuni.

 

Mõju loodetele

Maa loodeid tekitab Kuu gravitatsiooni külgetõmme Maa ühest otsast teise. See tekitab kaks loodetekühmu, mis avalduvad eriti ookeani tõusude ja mõõnadega. Kuna Maa pöörleb 27 korda kiiremini kui Kuu, liiguvad loodetekühmud koos maapinnaga kiiremini kui Kuu, pööreldes Maaga kord päevas. Ookeani tõuse ja mõõnu tekitab peale Kuu vähemal määral ka Päike.

Kuna Kuu kaugeneb Maast, on Maa pöörlemine seetõttu aeglustumas. Apollo missioonidel Kuule jäetud peeglite abil tehtavad mõõtmised on näidanud, et Maa ja Kuu vaheline kaugus suureneb igal aastal umbes 38 millimeetrit ja aatomikellad on näidanud, et Maa päev pikeneb seetõttu igal aastal umbes 15 mikrosekundit. Kuu kaugenemine lõpeb lõpuks Maa pöörlemise seiskumisega analoogselt Pluuto ja Charoniga juhtunule, kuid ilmselt Kuu ja Maaga seda ei juhtu, sest arvutuste kohaselt muutub Päike ammu enne seda punaseks hiiuks ja hävitab Maa.

Varjutused

Varjutused toimuvad ainult siis, kui Päike, Kuu ja Maa on omavahel joondunud. Päikesevarjutused toimuvad siis, kui on Kuu loomise faasis ja Kuu on Päikese ning Maa vahel. Kuuvarjutused toimuvad siis, kui on täiskuu ja Maa on Päikese ja Kuu vahel. Päikesevarjutuse ajal võib Kuu Päikese täielikult varjata, sest Päikese ja Kuu nurkläbimõõt on ligikaudu võrdne. Kuna Kuu ja Maa vaheline orbiit ja võrreldes Maa ja Päikese vahelise orbiidiga 5° kaldu, ei toimu varjutused iga täiskuu ja kuu loomise faasi ajal. Varjutused toimuvad osaliselt tsüklitena, mida nimetatakse saaroseks. Saaros kordub umbes iga 18 aasta tagant.

Vana- ja keskaegsed uurimused

 

Kuu tsükleid mõistsid juba Babüloni astronoomid, kes kirjeldasid 5. sajandil eKr saarost. Hiina astronoom Shi Shen kirjutas samal sajandil üles varjutuste ennustamise juhise. 4. sajandil eKr väitis kreeka filosoof Anaxagoras, et Kuu peegeldab päikesevalgust. 499. aastal kirjutas India astronoom Aryabhata, et päikesevalgus peegeldub Kuult kõigis suundades ja see põhjustabki selle sära.

Ptolemaios arvutas üsna täpselt välja Kuu kauguse, leides, et Kuu kaugus Maast on 59 Maa raadiust ja Kuu diameeter on 0,292 Maa diameetrit. Tegelikult on Kuu kaugus Maast umbes 60 Maa raadiust ja Kuu diameeter on 0,273 Maa diameetrit.

Keskajal, enne teleskoobi leiutamist, arvati et Kuu on kera ja selle pind on sile. 1609. aastal joonistas Galileo Galilei teleskoobi abil esimesed joonistused Kuu pinnast ja väitis, et Kuul on mäed ja kraatrid. Kuu uurimine teleskoobi abil jätkus ja Itaalia astronoomide Francesco Grimaldi ja Giovanni Riccioli töö tulemusel hakati Kuu kraatritele, meredele ja muudele kohtadele nimesid panema.

1834–1836 koostasid Johann Heinrich Mädler ja Wilhem Beer esimese trigonomeetriliselt korrektse Kuu kaardi "Mappa Selenographica", mis koosnes neljast kaardilehest. Sellele järgnes 1837. aastal nende raamat "Der Mond". Selle töö käigus määrati ka enam kui tuhande Kuu mäe kõrgused. Kuu pinnavormide uurimise täpsus jõudis niimoodi võrreldavale tasemele Maa geograafia omaga, koostatud kaardid jäid parimaiks mitmeks aastakümneks. Mädler jätkas Kuu uurimist ka Tartu Tähetorni direktorina.

Kosmoselennud Kuule

Nõukogude missioonid

  Pikemalt artiklites Luna programm ja Lunohodi programm

 

Külma sõja ajal puhkes USA ja Nõukogude Liidu vahel kosmosevõidujooks. Mõlemad riigid hakkasid huvituma Kuu uurimisest. Kui kanderaketid olid piisavalt võimsad, hakati Kuule saatma kosmoseaparaate, mis kukkusid Kuu pinnale või lendasid Kuust mööda. Esimena oli edukas Nõukogude Luna programm, millel oli 1959. aastal mitu märkimisväärset saavutust: Luna 1 oli esimene Maa orbiidilt lahkunud kosmoseaparaat, Luna 2 oli esimene Kuu pinnale kukkunud kosmoseaparaat ja Luna 3 tegi esimesed pildid Kuu tagaküljest.

1966. aastal sooritas Luna 9 esimese pehme maandumise Kuu pinnale ja Luna 10 oli esimene kosmoseaparaat, mis jäi Kuu orbiidile. Missioonid Luna 16, Luna 20 ja Luna 24 tõid Kuult Maale ka 0,3 kg kivimeid. Luna programmi raames leidis aset ka Lunohodi programm, mille raames saadeti Kuule kaks kuukulgurit.

Ameerika Ühendriikide missioonid

  Pikemalt artiklis Apollo programm

 

USA algatas mitu Kuuga seotud kosmoseprogrammi, millest kuulsaim on Apollo programm. JPL-i Rangeri programmi käigus tehti Kuu pinnast esimesed lähifotod. Lunar Orbiteri programmiga kaardistati Kuu pinda. Surveyori programmi raames maandusid Kuul esimesed USA kosmoseaparaadid. Inimestega lennud Apollo programmi käigus said võimalikuks eeskätt arvutite, tarkvara ja kuumuskilpide suure arengu tõttu 1960. aastatel. Programmi juhtkond oli ka väga kompetentne juhtima hiiglaslikku projekti. Programmi raames saadeti 1968. aastal Kuu orbiidile esimene inimestega lend, Apollo 8. 1969. aastal toimunud mehitatud maandumist Kuule peetakse kosmosevõidujooksu kulminatsiooniks.

Esimese inimesena astus Kuu pinnale missiooni Apollo 11 komandör Neil Armstrong 21. juulil 1969. aastal kell 2:56 (UTC). Hiljem on arvatud, et kuumooduli küljes olnud kaamera abil otseülekandena filmitud Armstrongi väljumist Kuu pinnale jälgis hinnanguliselt 500 miljonit inimest.

Apollo missioonid 11–17 (välja arvatud Apollo 13) tõid Maale 380,05 kg kivimeid ja 2196 kivimiproovi. Kuule viidi teadusjaamad, mille süsteemide hulgas olid ka näiteks magnetomeetrid ja seismomeetrid. Apollo teadusjaamad edastasid teavet kuni 1977. aastani, mil NASA lõpetas teabe vastuvõtmise eelarve kärbete tõttu. Apollo missioonidel Kuu pinnale jäetud retroreflektoreid kasutatakse aga tänapäevalgi Maa ja Kuu vahelise kauguse täpseks mõõtmiseks.

1980–2000

Pärast kosmose võidujooksu lõppu ei saatnud ükski riik kaua aega kosmoseaparaate Kuu orbiidile. Alates 1990, aastatest on Kuu vastu huvi tundma hakanud paljude riikide teadlased. 1990. aastal sai Jaapan kolmandaks riigiks, mis on Kuu orbiidile saatnud kosmoseaparaadi, kui Kuu orbiidile jõudis Hiten. 1994. aastal jõudis Kuu orbiidile USA Kaitseministeeriumi ja NASA koostöös valminud kosmoseaparaat Clementine ja neli aastat hiljem NASA Lunar Prospector, mis kukutati 1999. aastal Kuu tagaküljel asuvasse kraatrisse.

1990. aastatel saatsid Kuu orbiidile oma kosmoseaparaate India, Jaapan, Hiina ja ka Euroopa Kosmoseagentuur. Sondid tuvastasid alaliselt varjus olevatest kraatritest jääd, kinnitades vee olemasolu Kuul. Pärast Apollo lende on Kuule saadetud kaks kuukulgurite missiooni. Viimane Lunohodi kulgur lõpetas töö 1973. aastal, aga Hiina Chang'e 3 maandur töötab siiani ja 14. detsembril 2013 väljus sellest kulgur Yutu.

2000–

 

Euroopa kosmoseaparaat SMART-1 oli Kuu orbiidil 15. novembrist 2004, kuni 3. septembrini 2006, mil see kukutati Kuu pinnale. SMART-1 tegi üksikasjaliku uuringu Kuu pinnal olevatest keemilistest elementidest.

Alates 2007. aastast on Kuu uurimist kosmoseaparaatidega alustanud ka Hiina. 5. novembrist 2007 kuni 1. märtsini 2009 tiirles Kuu orbiidil kosmoseaparaat Chang'e 1, mis kaardistas kogu Kuu pinna. Oktoobris 2010 jõudis Kuu orbiidile Chang'e 2, mis tegi Kuu pinnast parema kvaliteediga fotod ja suundus Lagrange'i punkti L2. Pärast seda suundus aparaat süvakosmosesse. 14. detsembril 2013 jõudis Kuule Chang'e 3, mis sooritas Kuu pinnale esimese pehme maandumise pärast Nõukogude missiooni Luna 24. Chang'e 3 pardalt väljus kulgur Yutu, mis oli esimene kuukulgur pärast missiooni Lunohod 2. Yutu töötas Kuu pinnal 31 kuud ja see lõpetas töö 31. juulil 2016. Hiinal on plaanis saata Kuu pinnale missioone ka tulevikus.

4. oktoobrist 2007 kuni 10. juunini 2009 tiirles Kuu orbiidil Jaapani kosmoseagentuuri JAXA orbiiter SELENE, mis uuris Kuu geofüüsikat ja filmis väga kvaliteetsed kaadrid Kuust. 8. novembril 2008 jõudis Kuu orbiidile kosmoseaparaat Chandrayaan I, mis kaardistas Kuud ja kinnitas veemolekulide olemasolu Kuu pinnal. Teadlased kaotasid Chandrayaan 1-ga side 27. augustil 2009.

18. juunil 2009 startis Kuule kosmosesond NASA Lunar Reconnaissance Orbiter (LRO) ja maandur LCROSS. LCROSS lõpetas oma missiooni plaanipäraselt 2009. aastal, mil see kukutati 9. oktoobril 2009 Cabeuse kraatrisse. LRO on töös tänaseni. 1. jaanuaril 2012 jõudsid Kuule kaks GRAIL-i sondi, mis uurisid Kuu sisestruktuuri kuni sama aasta 17. detsembrini, mil mõlemad kukutati Kuu pinnale. 6. oktoobril 2013 jõudis Kuule kosmoseaparaat LADEE, mis uuris Kuu eksosfääri 18. aprillini 2014, mil see Kuu pinnale kukutati.

2014. aastal jõudis Kuu orbiidile esimene erarahastatud missioon, Manfred Memorial Moon Mission, mis kukkus Kuu pinnale 2022. aastal. 2019. aastal maandus Kuu tagumisel küljel Hiina missioon Chang'e 4 ja Kuu orbiidile jõudis India missioon Chandrayaan-2.

NASA plaanib Artemise programmi raames taasalustada mehitatud lende Kuule ning plaanide kohaselt peaks esimene mehitatud missioon, Artemis 3 maanduma Kuu pinnal detsembris 2025. Artemise programmi raames rajatakse Kuu orbiidile kosmosejaam Lunar Gateway ning Kuu pinnale baas mehitatud ja mehitamata missioonidele.

Külma sõja ajal uuris Ameerika Ühendriikide maavägi Horizoni projekti raames võimalusi rajada Kuule sõjaväebaas. Lisaks uuriti sama projekti raames võimalusi detoneerida Kuul tuumapomm. USA õhujõududel oli töös analoogne projekt Lunex, kuid mõlemad projektid tühistati, kui USA kosmoseprogramm viidi NASA alluvusse, mis on tsiviilagentuur.

Kuigi Kuul on mitme riigi kosmoseaparaatide rusud ja Apollo maandumistel paigaldasid astronaudid maandumispaikades Kuule USA lipud, pole Kuu ühegi riigi territoorium ning USA, Venemaa ja paljud teised riigid on liitunud lepinguga, mis sätestab Kuu kasutamise rahumeelsetel eesmärkidel ja keelab sinna sõjaväebaaside ehitamise ja tuumarelvade paigutamise.

Kuu korrapärased faasid teevad sellest väga hea ajanäitaja ning seda asjaolu on kasutatud mitmetes vanades kalendrites. Pügalapulgad ehk täkitud luud, millest mõned on 20 000 – 30 000 aastat vanad, märgivad mõnede teadlaste arvates Kuu faase. On teada, et germaani hõimud olid kasutanud Kuu faase aja arvestuses enne kui võeti kasutusele päikesekalender.

 

Kuud on väga palju kasutatud kujutavas kunstis, näitekirjanduses, luules, proosas ja muusikas. Mitmes kultuuris on Kuud peetud ka jumalaks (näiteks kreeka-rooma Selene ehk Luna) ja see on endiselt oluline astroloogias.

Kuu on väga tähtis islamis ja näiteks islami kalender on rangelt seotud Kuuga. Lisaks on paljudes moslemiriikides, nagu näiteks Alžeerias, Malaisias, Pakistanis ja Türgis, Kuu riigilipul.

Kuud on ajaloos seostatud ka hullumeelsusega. Vana-Rooma ajaloolane Plinius Vanem ja Vana-Kreeka filosoof Aristoteles arvasid, et täiskuu ajab tundlikud inimesed hulluks, sest mõjutab palju vett sisaldavat aju. Pliniuse ja Aristotelese hüpoteesi on teadlased välistanud, sest Kuu gravitatsioon on selleks liiga nõrk. Kuuga seotud ebausku esineb ka tänapäeval, näiteks väidetakse, et täiskuu ajal sagenevad enesetapud, mõrvad, liiklusõnnetused ning psühhiaatriahaiglatesse toimetatakse sel ajal keskmisest rohkem inimesi. Siiski on mitmed uurimused need väited ümber lükanud.

• Kuuillusioon
• Kuumeteoriit
• Maa väidetavad kuud
• Selenotsentriline orbiit
• Selenograafia
• Päikesesüsteemi planeetide kuud

Vikisõnastiku artikkel: Kuu

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: kuu

Tsitaadid Vikitsitaatides: Kuu

• Kuu-teemaline peatükk Jaak Jaaniste kosmoloogiaõpikus
• Ülevaade NinePlanetsis The Moon
• Detsembris 2010 NASA kuusondi LRO kaamera tehtud fotodest koostatud pilt Kuu Maa-poolsest küljest
• "USA valmistab ette riikidevahelist lepingut maavarade kaevandamiseks Kuul" ERR, 7. mai 2020
• "Magnetiline Kuu kaitses maiseid olendeid Päikese eest" ERR Novaator, 25. oktoober 2020