Euroopa Liidust Väljaastumine

Euroopa Liidu lepingu (inglise keeles. Treaty on European Union) artikli 50 alusel, "Iga liikmesriik võib kooskõlas oma põhiseadusest tulenevate nõuetega otsustada liidust välja astumise".

Ainukese riigina on Euroopa Liidust välja astunud Suurbritannia. Suurbritannia valitsus käivitas 2017. aasta märtsis protsessi Suurbritannia lahkumiseks Euroopa Liidust pärast nn Brexiti referendumit. Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust toimus 31. jaanuaril 2020.

Varem on Euroopa Liidust lahkunud kolm Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumi: Prantsuse Alžeeria (1962. aastal, kuni iseseisvuseni), Gröönimaa (1985. aastal, pärast referendumit) ja Saint-Barthélemy (2012. aastal), viimased kaks on Euroopa Liidu meretagused territooriumid, kuid ise ei kuulu Euroopa Liitu.

Euroopa Liidu lepingu artikkel 50, mis võeti vastu Lissaboni lepinguga 1. detsembril 2009, tutvustas esimest korda protseduuri, mil ELi liikmesriik saab vabatahtlikult lahkuda Euroopa Liidust. See on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 50, milles on sätestatud, et:

1. Iga liikmesriik võib kooskõlas oma põhiseadusest tulenevate nõuetega otsustada liidust väljaastumise.
2. Liikmesriik, kes otsustab välja astuda, teatab oma kavatsusest Euroopa Ülemkogule. Euroopa Ülemkogult saadud suuniste kohaselt räägib liit selle riigiga läbi ja sõlmib lepingu, milles sätestatakse riigi väljaastumise kord, võttes arvesse tema ja liidu tulevaste suhete raamistikku. Asjaomase lepingu üle peetakse läbirääkimisi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõike 3 kohaselt. Selle sõlmib nõukogu, tehes otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist.
3. Aluslepingute kohaldamine asjaomase liikmesriigi suhtes lõpeb väljaastumislepingu jõustumise kuupäeval või lepingu puudumisel kahe aasta möödumisel lõikes 2 osutatud teatest, kui Euroopa Ülemkogu kokkuleppel asjaomase liikmesriigiga ei otsusta ühehäälselt seda tähtaega pikendada.
4. Lõigete 2 ja 3 kohaldamisel väljaastuvat liikmesriiki esindav Euroopa Ülemkogu ja nõukogu liige ei osale seda liikmesriiki puudutavatel Euroopa Ülemkogu või nõukogu aruteludel ja otsuste tegemisel. Kvalifitseeritud häälteenamust määratletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 238 lõike 3 punkti b kohaselt.
5. Kui liidust välja astunud riik avaldab soovi uuesti liitu astuda, menetletakse tema taotlust artiklis 49 osutatud korras.

Protsessi käivitamine

Seega, kui liikmesriik on Euroopa Ülemkogule teatanud oma kavatsusest lahkuda, algab periood, mille jooksul peetakse läbirääkimisi lahkumislepingu üle, milles sätestatakse lahkumise kord ja kirjeldatakse riigi tulevasi suhteid Euroopa Liiduga. Protsessi alustab liikmesriik, kes kavatseb lahkuda Euroopa Liidust.

Artiklis lubatakse Euroopa Liidust lahkumise keerukuse tõttu läbirääkimisi pidada. Sellega kaasneb siiski üksmeelne lahkumisõiguse tugev mõju. See on tingitud asjaolust, et riik otsustab loobuda "vastavalt oma põhiseadusest tulenevatele nõuetele" ja, et lepingute lõppemine liikmesriigis, kes EList kavatseb lahkuda, ei sõltu kokkuleppest.

Läbirääkimised

 

Lepingud ei kehti EList lahkuvale liikmesriigile lahkumislepingu jõustumisel või sellise kokkuleppe puudumisel kaks aastat pärast seda, kui liikmesriik on Euroopa Ülemkogule teatanud oma kavatsusest lahkuda.

Lahkumislepingu üle räägib Euroopa Komisjon Euroopa Liidu nimel Euroopa Liidu Nõukogus kokku tulnud ülejäänud liikmesriikide volituste alusel. Euroopa Komisjon peab sätestama lahkumise korra, võttes arvesse liikmesriikide tulevaste suhete raamistikku ELiga, kuigi Euroopa Komisjon ise ei lahenda seda raamistikku. Kokkulepe kiidab Euroopa Liidu poolt heaks Euroopa Liidu Nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega pärast Euroopa Parlamendi nõusoleku saamist. Selleks, et kokkulepe läbiks ELi Nõukogu, peab selle heaks kiitma vähemalt 72 protsenti jätkuvatest liikmesriikidest, kes esindavad vähemalt 65 protsenti nende elanikkonnast.

Nõukogu sõlmib lepingu liidu nimel ning selles tuleb sätestada lahkumise kord, sealhulgas raamistik riigi tulevasteks suheteks liiduga, mille üle peetakse läbirääkimisi vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõikele 3. Euroopa Liidu toimimise lepingus. Kokkuleppe peab heaks kiitma nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega pärast Euroopa Parlamendi nõusoleku saamist. Kui endine liikmesriik soovib Euroopa Liiduga ühineda, kehtiks see samadel tingimustel kui, mis tahes muule kandidaatriigile.

Ülejäänud Euroopa Liidu liikmed peaksid majandama sellest tulenevaid muudatusi Euroopa Liidu eelarvetes, hääletamisvahendites ja poliitikates, mis tulenevad, mis tahes liikmesriigi lahkumisest.

Läbirääkimiste ebaõnnestumine

See süsteem loob läbirääkimiste teel lahkumise liidust, kuna EList lahkumine on keeruline (eriti seoses euroga). Sellega kaasneb siiski üksmeelse lahkumisõiguse tugev mõju. EList lahkuv riik otsustab "vastavalt oma põhiseadusest tulenevatele nõuetele" ja, et lepingute lõppemine liikmesriigis, kes EList kavatseb lahkuda, ei sõltu kokkuleppest.

Kui läbirääkimiste tulemusena ei jõuta ratifitseeritud kokkuleppele, lahkub EList lahkuv riik ilma kokkuleppeta ja ELi aluslepingud kaotavad kohaldatava riigi suhtes ilma ülemineku perioodita. Kaubanduse osas järgivad lepinguosalised tõenäoliselt Maailma Kaubandusorganisatsiooni tariifieeskirju.

Euroopa Liitu tagasiastumine või artikli 50 tühistamine

Artiklis 50 ei täpsustata, kas liikmesriigid võivad tühistada oma teatise oma kavatsusest lahkuda läbirääkimiste ajal, samas kui nende riik on endiselt Euroopa Liidu liige. Kuid Euroopa Ülemkogu eesistuja ütles Euroopa Parlamendile 24. oktoobril 2017, et "leping, leping puudub või ei ole Brexitit" on Suurbritannia enda otsustada. Tõepoolest, ELi õigusekspertide ja ELi institutsioonide endi valdav õiguslik arvamus on see, et lahkuda sooviv liikmesriik võib muuta oma meelt, sest "kavatsus" ei ole veel tegu ja kavatsused võivad muutuda enne teo toimumist. 10. detsembril 2018 otsustas Euroopa Kohus, et teatise esitaja võib artikli 50 kohase teatise ühepoolselt tagasi võtta ilma teiste Euroopa Liidu liikmesriikide loata, tingimusel, et selline tühistamine on hea eesmärgiga pikendada määramata liikmelisust.

Euroopa Parlamendi 5. aprilli 2017. aasta resolutsioon läbirääkimiste kohta Suurbritanniaga pärast seda, kui riik teatas, et kavatseb Euroopa Liidust lahkuda, "teatise kehtetuks tunnistamine peab toimuma kõigi 27 liikmesriigi kehtestatud tingimustel, et seda ei saaks kasutada Euroopa Liidu liikmelisuse praeguste tingimuste parandamiseks protseduurivahendina või kuritarvitatuna. " Euroopa Liidu kodanike õiguste ja põhiseaduse poliitika osakond on teatanud, et hüpoteetilist õigust tühistada saab ainult kontrollida ja kinnitada või selleks volitatud ELi institutsioon, nimelt Euroopa Liidu Kohus. Lisaks leiab Euroopa Komisjon, et artikkel 50 ei näe ette teatise ühepoolset tühistamist.

Kui endine liikmesriik soovib uuesti liituda Euroopa Liiduga pärast seda, kui riik on tegelikult lahkunud Euroopa Liidust, kehtiks see samadel tingimustel nagu igale teisele kandidaatriigile ja uuesti ühinev riik peab läbirääkimisi ühinemislepingu üle, mille on ratifitseerinud kõik ELi liikmesriigid.

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 355 lõike 6 järgi, mis kehtestati Lissaboni lepinguga, võimaldab lihtsamalt muuta Prantsuse, Hollandi ja Taani ülemereterritooriumide staatust, nõudmata enam lepingu täielikku läbivaatamist. Selle asemel võib Euroopa Ülemkogu asjaomase liikmesriigi algatusel muuta ülemeremaade või -territooriumide (ÜMT) staatust äärepoolseimaks piirkonnaks või vastupidi.

Mõned Euroopa Liidu liikmesriikide endised territooriumid katkestasid ametlikud sidemed ELiga, kui nad said oma valitsevast riigist iseseisvuse või kui nad viidi üle ELi mitteliikmesriiki. Enamik neist territooriumidest ei kuulunud ELi, vaid olid kõige enam seotud ÜMT staatusega ning EÜ seadused ei olnud nendes riikides üldiselt kehtivad.

Mõned praegused territooriumid muutusid või on muutumas oma staatust nii, et ELi õiguse kohaldamisel täielikult või piiratud eranditega, ei kohaldata enamasti ELi õigust. Protsess toimub ka vastupidises suunas, sest ametiühingu ametlikud laienemised toimuvad. Selliste muudatuste rakendamise korda lihtsustas Lissaboni leping.

Varasemad lahkumised

Alžeeria

Prantsuse Alžeeria on ühinenud Euroopa ühendustega olles Prantsusmaa osa (kuna seaduslikult ei olnud see Prantsusmaa koloonia, vaid pigem üks tema ülemeredepartemangudest). Pärast iseseisvumist 1962. aastal lahkus Alžeeria Prantsusmaa koosseisust ja lahkus seega Euroopa ühendustest.

Gröönimaa

Gröönimaa otsustas lahkuda ELi eelkäijast ilma, et oleks ELi liikmesriik. Gröönimaa sõlmis Euroopa Liiduga 1984. aastal Gröönimaa lepingu, mis lubas Gröönimaal lahkuda Euroopa Liidust. Gröönimaa lahkus Euroopa Liidust 1985. aastal pärast rahvahääletust Euroopa Liidu liikmeks jäämist, kuid olles Taani osa, on Gröönimaa siiski Euroopa Liidu ülemeremaa ja -territoorium.

Saint-Barthélemy

Saint-Barthélemy lahkus Euroopa Liidust 2012. aastal, kuid jäi siiski Prantsusmaa koosseisu ning seega sai sellest ka Euroopa Liidu ülemeremaa ja -territoorium.

Suurbritannia

 

Pikemalt artiklis: Brexit

Suurbritannia lahkumine, tuntud ka kui Brexit, on esimene ja ainus artikli 50 käivitamine alates 2017. aasta detsembrist.

Suurbritannia valitsus, mida juhtis David Cameron, korraldas 2016. aastal rahvahääletuse; lahkumist toetas 51,89%, selle vastu oli 48,11% hääletanutest. 29. märtsil 2017 käivitas Theresa May administratsioon Euroopa Liidu lepingu artiklit 50 ning teavitas Euroopa Ülemkogu eesistujat Donald Tuski saadetud kirjas, et Suurbritannia lahkub 2019. aasta 29. märtsiks.

Lahkumistingimusi ei olnud 2017. aastal veel kokku lepitud ning Suurbritannia oli veel Euroopa Liidu täisliige. Theresa May ütles, et Suurbritannia valitsus ei taotle püsivat ühtse turu liikmeks saamist.

Potentsiaalsed väljaastumised Euroopa Liidust

Pikemalt artiklis: Euroskeptitsism

Mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis on parteisid ja üksikisikud, kes propageerivad ja soovivad, et nende riik lahkuks Euroopa Liidust. Liikmesriikides on erineva tähtsusega poliitilisi kampaaniad, mis võitlevad selle eest, et nende riik lahkuks Euroopa Liidust, nt Suurbritannias kampaania "Leave Means Leave", mille eesotsas on Euroopa Parlamendi liige Nigel Farage.

Parteid Euroopa Liidus, kes propageerivad või kaaluvad lahkumist Euroopa Liidust

Kuigi ükski teine riik peale Suurbritannia ei ole hääletanud selle üle, kas EList välja astuda, on Euroopa Liidu föderatiivset suundumust kritiseerivad erakonnad ümberkujundanud ja lõdvestanud koostööraamistiku paljudes liikmesriikides, alates Euroopa Parlamendi viimastest valimistest 2014. aastal ja UKIPi kasvuga Suurbritannias.

Peamised poliitilised parteid on:

• Vabadusepartei ja Forum for Democracy (Holland)
• Rahvusrinne ja Popular Republican Union (Prantsusmaa) - Frexit
• Lega Nord (Itaalia)
• Vabadusepartei (Poola)
• Jobbik (Ungari)
• Vasakpartei ja Rootsi Demokraadid (Rootsi)
• Põlissoomlased (Soome)
• Taani Rahvapartei ja Sotsialistlik Partei (Taani)
• Alternatiiv Saksamaale (Saksamaa)

Praegu on Euroopa Parlamendis kaks ametliku euroskeptilist rühma, kes on vastu Euroopa Liidu institutsioonidele: Vaba ja Demokraatlik Euroopa ja Rahvaste ja Vabaduste Euroopa.

Liikmesriigist lahkulöömine

Selles osas puuduvad selged kokkulepped, lepingud või pretsedendid, mis kataksid olemasoleva Euroopa Liidu liikmesriigi stsenaariumi kahe või enama riigi vahel. Küsimus on selles, kas üks riik on järeltulija, mis jääb Euroopa Liidu liikmeks ja teine on uus riik, mis peab uuesti ühinema Euroopa Liiduga ja selle riigi ühinemine peab olema aktsepteeritav kõigi teiste liikmesriikide jaoks, et jääda ELi, või kas mõlemad riigid säilitavad oma Euroopa Liidu liikmelisuse pärast lahkulöömist.

2014. aastal toimunud ebaõnnestunud Šoti iseseisvuse referendumi ajal selgitas Euroopa Komisjon, et uut äsja iseseisvat riiki loetakse uueks riigiks, mis peaks uuesti Euroopa Liiduga ühinema. Sellised kaalutlused kehtivad ka Kataloonia-sarnastele riikidele, kus isegi kui iseseisvusliikumine pooldab Euroopa Liiduga ühinemist, võivad teised riigid olla huvitatud blokeerimisest, et takistada iseseisvusliikumist enda piirides.

Euroopa Liidu kodakondsus sõltub liikmesriigi kodakondsusest (rahvusest) ja kodakondsus jääb täielikult liikmesriikide pädevusse. Euroopa Liidu kodakondsust saab seega omandada või kaotada ainult liikmesriigi kodakondsuse omandamise või kaotamisega. Euroopa Liidust lahkuva riigi tõenäoline, kuid katsetamata tagajärg on see või ei ole teisiti läbiräägitud, muutub see, et lahkuva riigi kodanikud enam Euroopa Liidu kodanikud. Kuid Euroopa Liidu kodakondsuse automaatne kaotamine Euroopa Liidust lahkumise tõttu on teema, mida saab arutada ja debateerida.

Kuigi riik saab EList ise lahkuda, ei ole ette nähtud, et riiki saab Euroopa Liidust välja heita. Euroopa Liidu lepingu artikkel 7 näeb ette liikmesriigi teatud õiguste peatamise, kui liige rikub pidevalt ELi põhiväärtusi.

• Brexit
• Euroskeptitsism
• Euroopa Liidu õigus