Kiribati

Kiribati on nimetatud Gilberti saarte järgi, mille Briti maadeavastaja Thomas Gilbert 1788 esmesena kaardile kandis ja mille maadeavastaja Adam Johann von Krusenstern nimetas 1820 Gilberti saarteks. Kuni 1979. aastani kandsid kõik kolm saarerühma administratiivset ühisnime Gilberti saared, mille kiribatikeelne tuletis on Kiribati. Gilberti saarte kiribatikeelne ajalooline nimi oli Tungaru.

Kiribati territoorium ulatub ida-lääne suunas 4835 km (kaugus linnulennul läänepoolseimast Banaba saarest idapoolseima Millenniumi atollini) ja põhja-lõuna suunas 1973 km (kaugus Terainast (Washington Island) põhjas Flinti saareni lõunas), hõlmates umbes 5,2 miljonit km² ookeaniala.

Kiribatist loodes asuvad Marshalli Saared, läänes Nauru, edelas Tuvalu, lõunas Samoa ja kagus Tuamotu saared.

Riigi rannajoone kogupikkus on 1143 kilomeetrit.

 

Kiribati koosneb 33 atollist, mis on koondunud kolmeks suuremaks saarerühmaks: (läänest itta) Gilberti saared, Fööniksisaared ja Line'i saared. Lisaks kuulub riigile Banaba saar.

Gilberti saared ulatuvad Vaikses ookeanis põhjast lõunasse umbes 780 km ulatuses, pindalaga 281,1 km². Saarestikku kuulub 16 atolli. Gilberti saarte suurimad atollid on Tabiteuea (37,6 km²), Tarawa (31 km²) ja Abemama (27 km²).

Fööniksisaared jagunevad Kiribati ja USA vahel, Kiribatile kuulub 8 saart, kogupindalaga 27,6 km². Suurim atoll on Abariringa (9 km²).

Line'i saared ulatuvad Vaikses ookeanis loodest kagusse ja nende haldamine on samuti jagunenud Kiribati ning USA vahel. Kiribatile kuulub 8 saart, millest suurim on Kiritimati (388,4 km²). Kiritimati on ühtlasi riigi suurim saar.

Pinnamood

Riigi atollid ulatuvad vaid mõni meeter üle merepinna, mistõttu neid ohustab ookeani veetaseme tõus. Atollidest erinev on Banaba saare pinnamood, kus asub riigi kõrgeim tipp, mis ulatub 81 meetrit üle merepinna.

Veestik

Riigis puuduvad ojad. Teraina atollil asub riigi ainus mageveeline järv, pindalaga 200 hektarit.

Taimestik

Kiribatis on metsa all 14,8% riigi pindalast. Riigis kasvab 60 liiki kõrgemaid taimi, millest 3% ehk 2 liiki on endeemsed.

Loomastik

Kiribatis ei leidu kahepaikseid. Riigis on kirjeldatud 9 sisaliku, 3 kilpkonna ja 1 meremaoliik. Riigis on kirjeldatud 78 linnuliiki. Ainus endeemne linnuliik on kiritimati roolind. Riigi lipul on kujutatud kuning-fregattlindu.

Imetajatest on riigi looduses kohatud 7 liiki vaalalisi.

Keskkonnakaitse

Kiribati tõsiseim keskkonnaprobleem on globaalne kliimasoojenemine. Riik teeb plaane, et kogu oma elanikkond saartelt mujale ümber asustada.

Globaalse kliimasoojenemise tõttu ohustavad atolle mereveetaseme tõus, loodetest tingitud lainetusest põhjustatud ranniku erodeerumine, üha sagenevad ja tugevnevad tormid ning pikaajalised põuaperioodid. Alates 1993 on mereveetase Kiribatis tõusnud keskmiselt 1–4 mm aastas.

Jaanuaris 2008 moodustatud Fööniksisaarte merekaitseala on pindalalt maailmas 3. kohal.

Kliima

Kiribatis valitseb troopiline mereline kliima. Riigis on kaks aastaaega. Aprillist septembrini kestab kuiv periood ja oktoobrist märtsini vihmaperiood, kuid kuna atollid asuvad suurel ookeanialal, siis perioodide algus erinevatel atollidel varieerub. Aastaringne ööpäevane temperatuur on +27 °C. Äärmuslik aastane sademetehulk võib ulatuda 305 cm-ni.

 

Kiribati on presidentaalne vabariik. Täidesaatev võim kuulub presidendile, kes on ühtlasi ka valitsusjuht. Rahvas valib presidendi ametisse parlamendi esitatud kandidaatide seast. Presidendi ametiaeg kestab 4 aastat ja teda on võimalik kahel korral tagasi valida. President määrab ametisse asepresidendi.

Seadusandlik võim kuulub ühekojalisele parlamendile (Maneaba Ni Maungatabu). Parlamendi liikmeid on 46 ja nad on ametis 4 aastat. 44 liiget saavad ametisse valimiste järel, 1 esindab Banaba saart ja lisaks on parlamendiliikmeks veel peaprokurör. Parlamendivalimised toimuvad kahes voorus. Viimased parlamendivalimised toimusid detsembrist 2015 jaanuarini 2016. Valimistel sai partei Boutokaan Te Koaua 26 kohta ning Mauri Kiribati Partei ja Ühinenud Koalitsioonipartei liit 19 kohta.

Igal asustatud saarel on oma saarenõukogu, keda riigis on kokku 21. Paljud Banaba elanikud siirdusid fosforiidikaevandamise tõttu Fidžile kuuluvale Rabi saarele, kus nad tänapäeval moodustavad 95% saare elanikkonnast. Rabi saare vanemate nõukogu määrab ühe esindaja Kiribati parlamenti.

Kiribati põhiseadus võeti vastu 12. juulil 1979.

Kiribati pealinn on Tarawa South. Riik jaguneb 6 ringkonnaks:

• Banaba
• Kesk-Gilberti saared
• Line'i saared
• Põhja-Gilberti saared
• Lõuna-Gilberti saared
• Tarawa

 

Kiribatisse on ajaloo jooksul asunud samoalasi, tongalasi ja fidžilasi. Pärast iseseisvumist olid osad saared ülerahvastatud ja 1988 anti korraldus 4700 elaniku asustamiseks väiksematele saartele. Lisaks elavad Banaba saare endised asukad Fidžile kuuluval Rabi saarel.

 

2015. aastal oli 96,2% elanikkonnast kiribatid, 1,8% segapäritolu ja 0,2% tuvalulased.

Rahvaarv

2017 seisuga oli Kiribati hinnanguline elanikkond 108 145 inimest., 2020. aasta rahvaloenduse andmetel oli rahvaarv 119 940.

Demograafilised näitajad

55,6% Kiribati elanikest elab linnades. Kiribati sündimusmäär on 20,5 sündi 1000 elaniku kohta. Suremusmäär on 6,9 surma 1000 elaniku kohta. Ühe naise kohta elab riigis 0,94 meest.

Vanuseline struktuur

Elanikkonna hinnanguline vanuseline struktuur 2017. aasta andmetel

• 0–14-aastasi 29,68%
• 15–24-aastasi 21,07%
• 25–54-aastasi 38,98%
• 55–64-aastasi 6,04%
• 65-aastasi ja vanemaid 4,23%

Keeled

Kiribati ametlikud keeled on inglise keel ja kiribati keel.

Religioon

2010. aasta andmetel on katoliiklasi 55,8%, presbüterlasi 33,5%, mormoone 4,7% ja bahaisid 2,3%.

Katoliiklik Tarawa piiskopkond rajati 1966 ning hiljem muudeti see Tarawa ja Nauru piiskopkonnaks. 2014. aasta seisuga tegutses piiskopkonnas 15 kogudust, 19 ilmikpreestrit ja 7 regulaarvaimulikku.

Kiribatil puudub kaitsevägi. Võõrväe sissetungi korral korraldavad riigi kaitset Austraalia ja Uus-Meremaa. Riigis tegutsevad politseijõud.

Kiribati majanduse peamised tuluallikad on kalapüügilubade ja laevade lipuõiguse müük. Riigi majandust mõjutab kaugus suurtest turgudest, oskustööliste vähene hulk ja nigel taristu. Riik sõltub rahanduslikult välisabist.

Teenindussektor moodustab riigi sisemajanduse kogutoodangust 64,5%, põllumajandus 26,3% ja tööstussektor 9,2%.

Riik ekspordib peamiselt kalu ja koprat, impordib aga toiduaineid, masinaid, tööstustooteid ja kütust.

Kiribati teede kogupikkus on 670 kilomeetrit.

Riigis asub 4 sillutatud radadega lennuvälja ja 14 sillutamata radadega lennuvälja.

Riigi peamised sadamad on Betio ja Abariringa (Canton) atolli sadamad. Line'i saartel asub 5 kilomeetri pikkune kanalivõrk.

Kiribati esimesed teadaolevad asukad olid mikroneeslased, kes saabusid saartele umbes 3000–1300 aastat enne Kristust.

Esimese eurooplasena sattus Gilberti saartele portugali meresõitja Pedro Fernandes de Queirós 1606. Briti meresõitja John Byron seilas 1764 läbi saarestiku. 1788 kirjeldas saari Briti maadeavastaja Thomas Gilbert. 1820 sattus saartele maadeavastaja Adam Johann von Krusenstern oma ümbermaailmareisi käigus. 1824 kaardistas Prantsuse ümbermaailmasõitja Louis Duperrey kogu Gilberti saarestiku. 19. sajandil külastasid saari vaalapüüdjad ja odava tööjõu otsijad.

Briti kapten Davis kuulutas Gilberti saared ja Ellice saared 27. mail 1892 Briti protektoraadiks. Protektoraadi peakorter asus esmalt Tarawa atollil ja 1908. aastast alates Banaba saarel. Gilberti saared kuulutati 12. jaanuaril 1916 Briti kroonikolooniaks. Enamik Line'i saari liideti kroonikolooniaga 1919, Fööniksisaared 1937 ja 5 Line'i saarestiku saart 1972. 1902 paigaldati läbi Kiribati ala esimene Vaikset ookeani läbiv telegraafikaabel. Britid asusid Banaba saarel kaevandama fosforiiti, mille kaevandamine lõpetati 1979.

Teise maailmasõja ajal okupeeris Jaapan Tarawa atolli ja enamiku Gilberti saartest. USA merejalaväelased maabusid novembris 1943 Tarawal ja ala vallutati tagasi Tarawa lahingu käigus. Peale Teist maailmasõda kasutas Suurbritannia Kiritimatit tuumakatsetuste polügoonina. Lisaks toimus 3 tuumakatsetust Maldeni saarel.

Kui Ellice saarestiku elanikud korraldasid 1974 iseseisvusreferendumi ja eraldusid kroonikolooniast 1975 Tuvalu nime all, asusid Kiribati elanikud otsima enesemääratlusviisi. 1977 toimusid Kiribatil esimesed omavalitsuse valimised, mille järel sai valitsusjuhiks Ieremia Tabai. Kiribati iseseisvus 12. juulil 1979 ja riigi esimeseks presidendiks sai Tabai. Iseseisvumise järel andis USA Kiribatile üle veel 14 atolli.

1994 sai presidendiks Teburoro Tito. Kuna seni läbis riiki kuupäevaraja, siis otsustas Tito 1995, et riik kuulub ühte ajavööndisse. Tema ajal sai Kiribatist 1999. aastal ÜRO liige. 2003 algatas parlament Tito vastu umbusalduse ja presidendiks sai Anote Tong.

2016. aastast on Kiribati president Taneti Maamau.

Eesti ja Kiribati sõlmisid diplomaatilised suhted 4. septembril 2014.

Kiribati haridussüsteem on kolmeastmeline: põhiharidus, keskharidus ja kõrgharidus. Põhiharidust on võimalik omandada 6. klassini ja keskharidus hõlmab seejärel 3 klassi.

2000 oli Kiribatis 110 põhikooli ja 2001 oli 6 keskkooli.

Kõrgharidust on võimalik omandada South Pacificu ülikooli Kiribati kampuses. Lisaks tegutseb riigis õpetajate seminar.

Kiribati elanike seas on levinud rahvuslik käsitöö, rahvalaulude laulmine ja rahvatants. Seejuures on rahvatantsude omapäraks linnu moodi liigutused.

Riigis asuvad kultuurimuuseum (Te Umanibong), Bairikis asub Kiribati riiklik raamatukogu.

Kiribati sportlased on võistelnud olümpiamängudel alates 2004. aasta suveolümpiamängudest Ateenas. Riigi sportlased pole olümpiamedaleid võitnud.

Riigil on olemas oma jalgpallikoondis, mis on seni kõik kohtumised kaotanud. Riigi suurim staadion on 2500 kohaga Bairiki rahvusstaadion.

• Kiribati riigipeade loend