Andrus Kivirähk: Eesti kirjanik

augustil 1970) on eesti kirjanik ja ajakirjanik.

Andrus Kivirähk
Andrus Kivirähk Kirjandustänava festivalil (2021)
Sündinud	17. august 1970 (53-aastane) Tallinn, Eesti
Haridus	Tartu Ülikool

Ta on lõpetanud 1988. aastal Tallinna 32. Keskkooli ja 1993. aastal Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal.

Ta töötab toimetaja ja kolumnistina Eesti Päevalehes, kus on esmaavaldatud ka suur osa tema tekste. Varem on ta töötanud Eesti Päevalehe kultuuritoimetajana, Pühapäevalehe huumoritoimetajana ja Eesti Päevalehe huumorikülje Minu Kroon toimetajana. 2015. ja 2016. aastal arvas Eesti Päevaleht Andrus Kivirähki saja Eesti mõjukama inimese hulka.

Ta on alates 1990. aastast Eesti Üliõpilaste Seltsi liige ja 1996. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige.

Kirjanikuteed alustas Andrus Kivirähk 15aastaselt humoreske kirjutades. Kirjanikuna debüteeris ta 1984. aastal ajakirjas Pikker. Ta on kirjutanud näidendeid, följetone, proosat, filmistsenaariume ja lastekirjandust. Tema esimese näidendina jõudis teatrilavale "Vanamehed seitsmendalt" (1992, Eesti Nukuteater) ja teleekraanile "Vabariigi valvur" (1994–1995).

 

Andrus Kivirähki isikupärane huumor rajaneb mängul ideoloogiliste ja keeleklišeedega, hüperboolil ja fantastilisel groteskil. Ta ühendab tavaelu, ajalugu ja poliitikat ka folkloorsete ning mütoloogiliste struktuuridega, nii et tulemus on sundimatu absurdikoomika. Oma teostes paljastab ta pühaduse või pühaks pidava elunähtuse ning pöörab selle naljaks. Ta muigab ajaloo ja dogmade üle, huvitub sellest, millisena elab ajalugu rahva teadvuses, võimendab rahvalikku ettekujutust ja pöörab selle naljaks. Keelekoomikat tema teostes loovad veel arvukad sõnamängud, keeletasandite segamine ja realiseeritud metafoorid.

Tähtsamad teosed

Ivan Orava lood (1995)

1995. aastal ilmus teos "Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised mäed". Lugu jutustatakse president Konstantin Pätsi hea sõbra sepp Ivan Orava pilgu läbi ning tegevus toimub teise maailmasõja eelses Eesti Vabariigis. Ivan Orava mälestused avaldati kõigepealt Pühapäevalehes ja hiljem ka raamatuna. Uustrükid on ilmunud 2001. aastal (täiendatud trükk), 2008. aastal (Ivan Orava juubeliväljaanne), 2013. aastal ja 2018. aastal (juubeliväljaande uustrükk, sisaldab ka seni trükis ilmumata näidendit "Meri ja Orav"). 2008. aastal anti välja Ivan Orava mälestuste heliraamat, kus teksti loeb Andrus Vaarik.

Ivan Orav suri 2009. aastal ja on maetud Vabaduse väljakule Tallinnas.

"Rehepapp ehk November" (2000)

Andrus Kivirähki tuntuim teos on romaan "Rehepapp ehk November", mida peetakse tänapäeva eesti kirjanduse tüvitekstiks. 2008. aastaks oli teost müüdud üle 32 000 eksemplari, seega on Andrus Kivirähk 2000. aastate menukaim eesti kirjanik. Romaan on tõlgitud mh soome, ungari, läti, norra, poola, vene ja prantsuse keelde.

"Rehepapp" on kirjutatud päevikuvormis 1. novembrist 30. novembrini. Raamat räägib pärisorjusaegsetest eestlastest, kelle elu mõte on varastada, haarata, kokku kanda, näpata ja tõusta oma senisest seisusest kõrgemale. Lisaks on seda nimetatud ülekavaldamise käsiraamatuks. Kivirähk pilkab teoses nimetatud negatiivseid eestlaste iseloomujooni, kuid toob välja ka positiivsed jooned – pragmatism ja ülim kohanemisvõime. "Rehepapis" toimetavad müstilised olendid, näiteks kratid, libahundid, tondid, puugid, vanapagan.

Kutselise teatri lavale jõudis "Rehepapp" Eesti Draamateatris (esietendus 10. oktoobril 2001). Dramatiseerija oli Andrus Kivirähk, lavastaja Hendrik Toompere, kunstnik Ervin Õunapuu, kostüümikunstnik Ene-Liis Semper. Rehepappi mängis Aarne Üksküla, teistes osades olid Raimo Pass, Tõnu Kark, Elina Reinold, Dan Põldroos, Kaido Veermäe, Sulev Teppart, Maria Klenskaja, Ivo Uukkivi, Merle Palmiste, Ester Pajusoo, Aleksander Eelmaa, Viire Valdma, Lauri Nebel, Garmen Tabor ja Lydia Toompere.

"Rehepapi" ainetel valminud samanimeline ooper esietendus Vanemuise väikeses majas 18. oktoobril 2013. Muusika autor oli Tauno Aints, libreto autor Urmas Lennuk, lavastaja Marko Matvere, kes laulis ka ise nimiosa. Kunstnik oli Iir Hermeliin, koreograaf Marika Aidla. Teistes osades olid Janek Savolainen (kratt), Lauri Saatpalu (Õuna Endel) jt.

Filmiversioon (pealkirjaga "November") valmis Eesti, Hollandi ja Poola koostöös ja esilinastus Eestis 3. veebruaril 2017. Režissöör oli Rainer Sarnet. Peaosades olid Rea Lest, Jörgen Liik ja Arvo Kukumägi.

"Mees, kes teadis ussisõnu" (2007)

"Mees, kes teadis ussisõnu" on 2007. aastal ilmunud Kivirähki romaan. Teos räägib muistsest Eestist, kus inimesed suundusid metsadest elama küladesse. Ühtlasi on raamatus juttu ristiusu vastuvõtmisest ning oma juurte ja päritolu unustamisest, mille tõttu kaotavad eestlased võimaluse appi kutsuda muistset Põhja konna. Teose peategelane on Leemet, kes on saanud teadmised, tarkuse ja võime rääkida ussidega oma onult Vootelelt. Teos käsitlebki Leemeti võitlust vana ja uue eluviisiga, kuid lõpus otsustab Leemet siiski jääda oma juurte juurde, mistõttu saab temast viimane mees, kes teadis ussisõnu.

"Mees, kes teadis ussisõnu" on tõlgitud läti, tšehhi, prantsuse, vene, inglise, taani, hollandi, poola, ungari ja saksa keelde.

Kõik raamatud

 

• "Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised mäed" (1995; ilmus Pühapäevalehes ja Rahva Hääles; täiendatud trükid 2001, 2008, 2013 ja 2018, Varrak)
• "Kaelkirjak" (1995, Tiritamm; 2000, 2007, 2008, Tänapäev); vene keeles "Жираф" (KPD 2008)
• "Õlle kõrvale" (1996, AS Vaho)
• "Kalevipoeg" (1997, BNS)
• "Vanamehed seitsmendalt. Jalutuskäik vikerkaarel" (1997, Loomingu Raamatukogu)
• "Pagari piparkook" (1999, Kupar)
• "Liblikas" (1999 ja 2007, Tuum; 2013, Varrak)
• "Sirli, Siim ja saladused" (1999, 2002, 2006, 2008, 2011–2017, Varrak); vene keeles "Сирли, Сийм и секреты" (KPD 2008); ungari keeles "Sari, Samu es a titkok" (Cerkabella 2008); läti keeles "Sirli, Sīms un noslēpumi", tõlkija Maima Grīnberga (Liels un mazs 2009); leedu keeles "Sirle, Simas ir slepiniai" (Kronta 2010); sloveeni keeles "Sara, Simon in skrivnosti" (KUD Sodobnost International 2015)
• "Rahva oma kaitse" (koos Mart Juurega; 2000, Tänapäev)
• "Rehepapp ehk November" (2000, Varrak, 2016); soome keeles "Riihiukko", tõlkija Kaisu Lahikainen (Otava 2002); norra keeles "Trollskap i november", tõlkija Turid Farbregd (Pax forlag, Oslo 2004); vene keeles "Ноябрь, или Гуменщик", tõlkija Tatjana Verhoustinskaja (Aleksandra 2008); läti keeles "Rijkuris jeb Novembris", tõlkija Zane Balode (Lauku Avīze 2009); prantsuse keeles "Les Groseilles de Novembre", tõlkija Antoine Chalvin (Le Tripode 2014)
• "Sibulad ja šokolaad" (näidendid; Varrak, 2002; avaldanud koos Tõnu Ojaga)
• "Papagoide päevad" (näidendite kogumik; 2002)
• "Lotte reis lõunamaale" (2002, Varrak, 2012, Eesti Joonisfilm); läti keeles "Lotes ceļojums uz dienvidiem", tõlkija Guntars Godiņš (Zvaigzne ABC 2013, 2015, 2018); vene keeles "Путешествие Лотты в тёплые края" (2017, Eesti Joonisfilm); itaalia keeles "Lotte. L’avventuroso viaggio al sud" (De Bastiani 2019)
• "Romeo ja Julia" (2003); soome keeles Absurdia 2004 "Romeo ja Julia", tõlkija Mika Keränen
• "Vargamäe vanad ja noored" (2003)
• "Limpa ja mereröövlid" (Varrak, 2004, 2006, 2009, 2013, 2018); vene keeles "Лимпа и пираты" (Varrak 2009)
• "Vaene üliõpilane" (2004; sarjast "Kuulamisraamat")
• "Vargamäe vanad ja noored lähevad Euroopasse" (2004)
• "Wremja. Timur ja tema meeskond" (2004; koos Mart Juurega)
• "Wremja. Zorro märk" (2004; koos Mart Juurega)
• "Jutud" (kogumik; 2005)
• "Adolf Rühka lühikene elu" (näidendiraamat; 2005)
• "Vargamäe vanad ja noored tembutavad jälle" (2005)
• "Aabitsa kukk" (2006, Eesti Keele Sihtasutus)
• "Leiutajateküla Lotte" (2006, Eesti Joonisfilm); soome keeles "Keksijäkylän Lotta" (Otava 2008); vene keeles "Лотте из Деревни Изобретателей" (Eesti Päevaleht 2009); läti keeles "Lote no Izgudrotāju ciema", tõlkija Guntars Godiņš (Zvaigzne ABC 2010, 2016, 2020)
• "Mees, kes teadis ussisõnu" (2007); läti keeles "Vīrs, kas zināja čūskuvārdus", tõlkija Zane Balode (Lauku Avīze 2011, Latvijas Mediji 2022); tšehhi keeles "Muž, ktery rozumel hadi reči" (Kniha zlin 2011); prantsuse keeles "L'homme qui savait la langue des serpents" (Attila 2012); inglise keeles "The Man Who Spoke Snakish", tõlkija Christopher Moseley (Grove Press 2017)
• "Sürrealistid" (näidendiraamat; 2007, Eesti Draamateater)
• "Voldemar" (näidendiraamat; 2007, Eesti Draamateater)
• "Kaka ja kevad" (2009, Varrak); vene keeles "Весна и какашка" (Varrak 2010); läti keeles "Kaka un pavasaris", tõlkija Guntars Godiņš (Liels un mazs 2012); alamsaksa keeles "De Schiet un dat Fröhjohr" (Plaggenhauer 2015); saksa keeles "Der Schiet und das Frühjahr" (Willegoos 2015); soome keeles "Koiranne alkaa kohta kukkia" (Otava 2016)
• "Jumala lood" (2009, Eesti Päevaleht)
• "Vombat" (näidendiraamat; 2011)
• "Kevadine Luts" (2012, Loomingu Raamatukogu)
• "Lood" (2012, Eesti Keele Sihtasutus)
• "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust" (2013, Eesti Keele Sihtasutus)
• "Konna musi" (2013, Varrak); vene keeles "Поцелуй лягушку!" (Varrak 2014); saksa keeles "Frösche küssen" (Willegoos 2015)
• "Suur Tõll" (2014, Varrak)
• "Karneval ja kartulisalat" (2015, Varrak); läti keeles "Karnevāls un kartupeļu salāti", tõlkija Guntars Godiņš (Liels un mazs 2016); vene keeles "Карнавал и картофельный салат" (Varrak 2016); soome keeles "Kun Musti muni mummon" (WSOY 2018)
• "Inimväärne elu" (2015)
• "Oskar ja asjad" (2015, Film Distribution); läti keeles "Oskars un lietas", tõlkija Maima Grīnberga (Liels un mazs 2018); poola keeles "Oskar i rzeczy" (Widnokrąg 2018); vene keeles "Оскар и вещи" (KPD 2019)
• "Tilda ja tolmuingel" (2018, FD Distribution); läti keeles "Tilda un putekļu eņģelis", tõlkija Guntars Godiņš (Zvaigzne ABC 2020, 2021)
• "Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel" (2018)
• "Köster" (2018)
• "Sinine sarvedega loom" (2019); läti keeles "Zilais, ragainais dzīvnieks", tõlkija Maima Grīnberga (Latvijas Mediji 2020)
• "Tont ja Facebook" (2019); läti keeles "Ērms un feisbuks", tõlkija Guntars Godiņš (Liels un mazs 2021)
• "Puulased ja tohtlased" (2020); läti keeles "Kocenieki un tāsenieces", tõlkija Guntars Godiņš (Pētergailis 2021)
• "Mälestused" (2021)
• "Lend kuule" (2022); läti keeles "Lidojums uz Mēnesi", tõlkija Guntars Godiņš (Pētergailis 2023)

Soomekeelses tõlkekogumikus "Tallinnasta pois – groteskia virolaista proosaa" (Absurdia, 2003) ilmusid Kivirähki jutud "Miesten kongressi" (tõlkija Petteri Aarnos), "Vahva nainen" (tõlkija Seija Kerttula) ja "Ugri" (tõlkija Iiris Heino).

Lätikeelses tõlkekogumikus "Skaistais dzīvnieks" (tõlkija Maima Grīnberga, Mansards 2013) ilmusid Kivirähki jutud 1999., 2005. ja 2012. aastal ilmunud teostest.

Näidendid

 

• "Vanamehed seitsmendalt" (lavastatud Nukuteatris 1992, lavastaja Eero Spriit; Ugalas 2009, lavastaja Peeter Tammearu)
• "Sibulad ja šokolaad" (lavastatud Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris 1993 (lavakunstikateedri XVI lennu õppelavastus lastele), VAT Teatris 1999)
• "Jalutuskäik vikerkaarel" (lavastatud Eesti Draamateatris 1994)
• "Rikka õelusel ei ole piire" (lavastatud Nukuteatris 1995)
• "Suur lahing Petuulia linna all" (lavastatud Raadioteatris 1996)
• "Atentaat" (lavastatud Eesti Draamateatris 1997)
• "Säärane soolikas ehk Kuidas Kreutzwald oma õnne leidis" (lavastatud Pärnu Endlas 1997)
• "Kakand ja kakand" (lavastatud Pärnu Endlas 1998)
• "Papagoide päevad" (lavastatud Eesti Draamateatris 2000, ise ka lavastaja)
• "Hiired pööningul" (lavastatud Pärnu Endlas 2001)
• "Rehepapp" (lavastatud Võru Teatriateljee egiidi all Metsavenna talu saeveskis 2001, lavastaja Taago Tubin)
• "Rehepapp" (lavastatud Eesti Draamateatris 2001, lavastaja Hendrik Toompere)
• "Rehepapp ja näärisokk" (lavastatud Eesti Draamateatris 2001)
• "Eesti matus" (lavastatud Eesti Draamateatris 2002, lavastaja Priit Pedajas)
• "Uus jõuluvana" (lavastatud Eesti Draamateatris 2003, lavastaja Andrus Vaarik)
• "Romeo ja Julia" (lavastatud Vanemuises, lavastaja Mati Unt)
• "Helesinine vagun" (lavastatud Ugalas 2003, lavastaja Taago Tubin)
• "Aabitsa kukk" (lavastatud Eesti Draamateatris 2004, ise ka lavastaja)
• "Adolf Rühka lühikene elu" (lavastatud Eesti Draamateatris 2005, lavastaja Ingomar Vihmar)
• "Teatriparadiis" (lavastatud Vanemuises 2006, lavastaja Ain Mäeots)
• "Syrrealistid" (lavastatud Viinistu Kunstimuuseumis 2006, lavastaja Hendrik Toompere juunior)
• "Voldemar" (lavastatud Eesti Draamateatris 2007, lavastaja Merle Karusoo)
• "Keiserlik kokk" (lavastatud Viinistu Kunstimuuseumis 2008, lavastaja Ingomar Vihmar)
• "Ingel, ingel, vii mind taeva" (lavastatud VAT Teatris 2009, lavastaja Aare Toikka)
• "Vombat" (lavastatud Eesti Draamateatris 2009, lavastaja Merle Karusoo)
• "Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia" (lavastatud Eesti Draamateatris 2010, lavastaja Merle Karusoo)
• "Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel" (lavastatud Eesti Draamateatris 2010, lavastaja Hendrik Toompere juunior)
• "Valged daamid" (lavastatud 2011, lavastaja Merle Karosoo)
• "Karin ja Pearu" (lavastatud VAT Teatris 2012, lavastaja Aare Toikka)
• "Kaheksa varbaga kuningas" (lavastatud teatris KukunIkka 2012, lavastaja Kalju Orro)
• "Kevadine Luts" (lavastatud Eesti Draamateatris 2012, lavastaja Uku Uusberg)
• "Köster" (lavastatud Tallinna Linnateatris 2016, ise ka lavastaja ja muusikaline kujundaja)
• "Alias" (lavastatud VAT Teatris 2016, lavastaja Aare Toikka)
• "Vaimude tund Koidula tänavas" (lavastatud Eesti Draamateatris 2017, lavastaja Priit Pedajas)
• "Kaarnakivi perenaine" (Endla teatri ja Kuressaare Linnateatri ühistöö, valminud EV 100 projekti "Sajandi lugu" raames, esietendus 1. detsembril 2017 Endla Suures saalis ja 6. detsembril 2017 Kuressaare Linnateatris, lavastaja Peeter Tammearu)
• "Isamaa pääsukesed" (Eesti Draamateatri ja Nargenfestivali ühistöö, kuulub EV 100 teatrisarja "Sajandi lugu", esietendus 15. juunil 2018, lavastaja Aare Toikka)
• "Elu ja armastus" (lavastatud Endla teatris, esietendus 3. novembril 2018, A. H. Tammsaare romaani ainetel, lavastaja Aare Toikka)
• "Juudit" (lavastatud VAT Teatris, esietendus 1. märtsil 2021, lavastaja Aare Toikka)
• "Talupojad tantsivad prillid ees" (lavastatud Eesti Draamateatris, esietendus Viinistu katlamajas 11. juunil 2021, lavastaja Hendrik Toompere)

Stsenaariumid

• "Setu vurle küüsis" (1993)
• Seitsmeosaline teleseriaal "Vabariigi valvur" (1994–1995)
• "Keegi veel" (1997)
• "Tom ja Fluffy" (1997)
• "Libarebased ja kooljad" (1998)
• "Saamueli Internet" (2000)
• "Lotte reis lõunamaale" (2000)
• "Lepatriinude jõulud" (2001)
• Telelavastus "Minu veetlev Kunder" (2003)
• "Leiutajateküla Lotte" (2006)
• "Lotte ja kuukivi saladus" (2011)
• "Lotte ja kadunud lohed" (2019)

Filmid

• "Kaka, kevad ja teised", live-action ja animeeritud tegelane (2023)

• 1994 – Oskar Lutsu huumoripreemia
• 1995 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Ivan Orava mälestused")
• 1998 – Friedebert Tuglase novelliauhind ("Kunstnik Jaagup")
• 2000 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Rehepapp")
• 2000 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti aastapreemia (koos Heiki Ernitsa, Janno Põldma, Regina Lukk-Toompere, Olav Ehalaga; südamliku huumoriga joonisfilmi "Lotte" loojad)
• 2001 – Virumaa kirjandusauhind ("Rehepapp")
• 2003 – Tammsaare romaaniauhind ("Rehepapp")
• 2004 – Valgetähe V klassi teenetemärk
• 2004 – Nukitsa konkurss, 2. koht kirjanike kategoorias ("Lotte reis lõunamaale")
• 2004 – Järje Hoidja ("Limpa ja mereröövlid")
• 2005 – Aasta Rosin (kogumik "Ruttu tuttu! Eesti isade unejutte", autorid Karl-Martin Sinijärv, Veiko Belials, Andrus Kivirähk, Juhani Püttsepp, Contra, Jürgen Rooste, Jaanus Vaiksoo, Kivisildnik, Peeter Sauter, Jaan Tätte ja Peep Pedmanson; pildid Jüri Mildeberg)
• 2006 – Nukitsa konkurss, 1. koht kirjanike kategoorias ("Limpa ja mereröövlid")
• 2007 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia ("Leiutajateküla Lotte" ning näidendid "Sürrealistid" ja "Teatriparadiis")
• 2007 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Voldemar")
• 2007 – Virumaa kirjandusauhind ("Mees, kes teadis ussisõnu")
• 2008 – Eesti Teatriliidu algupärase dramaturgia auhind
• 2008 – Nukitsa konkurss, 1. koht kirjanike kategoorias ("Leiutajateküla Lotte")
• 2008 – Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind ("Mees, kes teadis ussisõnu")
• 2008 – Stalker ("Mees, kes teadis ussisõnu")
• 2008 – IBBY aunimekiri ("Leiutajateküla Lotte")
• 2010 – Nukitsa konkurss, 1. koht kirjanike kategoorias ("Kaka ja kevad")
• 2010 – Läti laste- ja noortežürii – 2. koht ("Sirli, Siim ja saladused")
• 2011 – Läti Janis Baltvilksi lastekirjanduse preemia ("Leiutajateküla Lotte")
• 2013 – Läti Janis Baltvilksi lastekirjanduse preemia ("Kaka ja kevad")
• 2013 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia (romaani "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust" ning jätkuva kõrgtasemelise tegususe eest erinevates kirjanduslaadides, tunnustades ühtlasi romaani "Mees, kes teadis ussisõnu" rahvusvahelist edu)
• 2013 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust")
• 2014 – Le Grand Prix de l’Imaginaire – parim välismaine romaan ("L'homme qui savait la langue des serpents")
• 2015 – White Ravens ("Suur Tõll")
• 2015 – Hea lasteraamat ("Oskar ja asjad")
• 2016 – Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind ("Oskar ja asjad")
• 2016 – Nukitsa konkurss, 2. koht kirjanike kategoorias ("Karneval ja kartulisalat")
• 2016 – Astrid Lindgreni mälestusauhinna kandidaat
• 2016 – Tartu lastekirjanduse auhind ("Oskar ja asjad")
• 2018 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Tilda ja tolmuingel")
• 2018 – Järje Hoidja ("Tilda ja tolmuingel")
• 2018 – Hea lasteraamat ("Tilda ja tolmuingel")
• 2020 – Nukitsa konkurss, 1. koht kirjanike kategoorias ("Tont ja Facebook")

Andrus Kivirähki ema on nukunäitleja Ingrid Kivirähk (1931–2024). Tema vend on sotsioloog Juhan Kivirähk ja õde Tiina Vapper.

Andrus Kivirähk on abielus ajakirjanik Ilona Martsoniga, neil on tütred Kaarin, Liisa ja Teele.