Ţālebān

aastal tekkinud radikaalne sunniitide islamiliikumine, mis valitses aastail 1996–2001 Afganistani ja osaliselt Pakistani.

Ţālebāni tuumikuks olid Kandahāri linna usukooli (medrese) 30 üliõpilast mulla Moḩammad Omari juhtimisel.

Ţālebān alustas sõjategevust 1994. aasta sügisel. 1996. aasta septembris langes nende kätte pealinn Kabul.

Aastal 2001 kukutasid Ameerika Ühendriikide relvajõud Afganistanis Ţālebāni võimult. Taleban jätkas vastupanu ning 2021. aasta augusti seisuga hoiab organisatsioon enda kontrolli all enamikku Afganistanist. 15. augusti 2021 seisuga hoiab Taliban enda võimu all praktiliselt kogu Afganistani, presidendipalees kavatsetakse kuulutada välja Afganistani Islamiemiraadi taastamine (Afganistani nimi taliibide võimu ajal 1996–2001).

Liikumine reorganiseerus 2004. aastal ja alustas sõjalist vastupanu. Liikumise juht oli siis mulla Moḩammad Omar. Ţālebāni toetasid Pakistani luureteenistus Inter-Services Intelligence (ISI) ja deobandismi levitav partei Jamī‘at ‘Ulimā-e Islām (JUI). Ţālebāni sõjaline juht oli Jalāloddīn Ḩaqqānī.

 

NATO alluvuses tegutsevad Rahvusvahelised julgeolekuabijõud (ISAF) vahistasid 6. juuli 2004 Afganistanis Uruzgāni provintsis Ţālebāni kõrge juhi mulla Sakhi Dad Mujahidi. Mulla Sakhi Dadi seostati liikumisele lõhkeainete hankimise ja enesetapurünnakute organiseerimise, samuti mitme Afganistani tsiviilelaniku röövimisega. Lisaks arvati, et Sakhi Dad on otsesidemetes Ţālebāni juhtkonnaga. Aastatel 1996–2001, mil Ţālebān valitses Afganistani, oli Sakhi Dad Moḩammad Omari sekretär.

2009. aasta augusti alguses tulistas Ţālebān pealinna Kabuli 12 raketiga. Enne 2009. aasta presidendivalimisi korraldas Ţālebān rünnakuid ning ähvardas valimistest osavõtjaid kõri ja näppude lõikamisega..

Jaanuaris 2010 avaldas ajaleht Guardian teate, mille kohaselt "Ţālebāni komandörid pidasid salakõnelusi ÜRO ametnikega, et arutada rahutingimusi ehk "kõneleda kõnelustest".

Tālebāni ideoloogia hakkas levima ka Pakistanis. 2007. aastal teatati Tehrik-i-Taliban Pakistani moodustamisest.

2009. aasta augustis tapsid Ameerika Ühendriikide relvajõud mehitamata lennuki rünnakuga Pakistani Tālebāni juhi Baitullah Mehsudi. Seda liikumine ka kinnitas.

2009. aasta novembriks olid Pakistani sõjaväe andmetel puštude hõimualadel toimunud lahingutegevuse tulemusena tähtsamad teed ja senised Tālebāni baasid Lõuna-Waziristanis sõjaväe kontrolli all, kuid sisside juhte pole kätte saadud (Tālebāni asutaja ja juht Maulana Fazlullah põgenes Pakistanist Afganistani). Pärast loodeprovintsi (mille pealinn on Peshawar) Swati piirkonnas alanud pealetungi vallutasid väed ühe Lõuna-Waziristani tähtsaid keskusi – Sararogha kindluse, mis oli Tālebāni kontrolli alla langenud kaks aastat varem, 2008. aasta jaanuaris. Pealetungist võttis osa 30 000 Pakistani sõdurit, lahingutes on langenud 500 sissi ja 70 sõdurit.

5. aprillil 2010 panid Tālebāni võitlejad toime pommirünnaku Pakistanis Peshawari linnas asuvale USA konsulaadile, mille järel puhkes islamivõitlejate ja korrakaitsjate vahel tulevahetus. Tulevahetuses ja plahvatustes hukkus vähemalt neli mässulist ja kolm julgeolekutöötajat.

2010. aasta veebruaris alustasid Ameerika Ühendriikide, Briti, Kanada, Taani, Eesti (Estcoy-9) ja Afganistani väed suurimat Tālebāni-vastast pealetungioperatsiooni Moshtarak (dari keeles 'üheskoos') rünnakut pärast 2001. aastat. 13. veebruaril paisati Afganistani Helmandi provintsi 15 000 liitlasvägede sõdurit, esmalt 4000 ameeriklast Marjah’ piirkonda ja siis sama palju Briti sõjaväelasi Nad Ali piirkonda. BBC hinnangul on Tālebānil Helmandis Rahvusvahelistele julgeolekuabijõududele vastu panna vaid 400–1000 võitlejat. Kuna aga Tālebān teeb üha suurema panuse enesetapurünnakute ja pommlõksude kasutamise taktikale, siis neil pole vaja suuremaid väeüksusi.

2011. aasta alguses röövisid Tālebāni liikmed Afganistanis Marawaras Kunari provintsis riigi idaosas Pakistani piiri lähedal 21 hõimuvanemat, kelle sugulased töötavad Afganistani valitsuse ja NATO heaks. Tālebāni poolt mošeesse kohtumisele kutsutud külavanemad viidi teadmata kohta ning esitati nõudmine, et nende meeste mõned sugulased, pojad ja lähedased pereliikmed, kes töötavad Afganistani sõjaväes, politseis ja mõned ka NATOs, lahkuksid oma töökohtadelt.

Lõuna mässajad on koondunud Tālebāni vana juhtkonna tuumiku Quetta šuura alla (mis on nüüdseks Pakistani Belutšistani provintsis), ida mässajad (Lashkar-e-Taiba, Hezb-e-Islami Gulbuddin (HIG), Tehreek-e-Nafaz-e-Shariat-e-Mohammadi (TNSM), Al-Qaidah, Baitullah Mahsudi juhitud Pakistani Tālebān (Tehrik-i-Tālebān)) ja Haqqani võrgustik Waziristanis teevad lõtva koostööd. Eraldatus muudab nendega võitlemise raskemaks. Neil pole keskset juhtkonda, keda oleks võimalik kaasata või kõrvaldada. 2008. aasta keskel oli Afganistanis 32 000 – 40 000 mässajat, nende seas 8000 – 10 000 põhivõitlejat ehk Tālebāni tuumik. Ülejäänud 22 000 – 32 000 võitlejat olid kohalikud "poole kohaga" partisanid.

Pärast seda, kui Taliban vallutas Afganistani, on hakanud esile kerkima vastupanukolded ning osa endistest valitsusvägedest on kogunenud Kabulist põhja pool asuvasse Panjshiri, mis on ammu tuntud kui Talibani-vastane kants.