Pakistan
Pakistan on riik Aasias.
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Jaanuar 2021) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Tema naaberriigid on Iraan, Afganistan, Hiina ja India.
| Pakistani Islamivabariik
| |||
.svg) | |||
| Riigihümn | Pak sarzamin shad bad | ||
|---|---|---|---|
| Pealinn | Islamabad | ||
| Pindala | 881 913 km²  | ||
| Riigikeel | urdu ja inglise | ||
| Rahvaarv | 223 773 700 (2021) | ||
| Rahvastikutihedus | 253,7 in/km² | ||
| Riigikord | föderaalne islamivabariik | ||
| President | Asif Ali Zardari | ||
| Peaminister | Shehbaz Sharif | ||
| Iseseisvus | 14. augustil 1947, vabariik 23. märtsist 1956 | ||
| SKT | 168 mld dollarit (2008) | ||
| SKT elaniku kohta | 1044 dollarit (2008) | ||
| Rahaühik | Pakistani ruupia (PKR) | ||
| Ajavöönd | maailmaaeg +5 | ||
| Tippdomeen | .pk | ||
| ROK-i kood | PAK | ||
| Telefonikood | 92 | ||
Haldusjaotus
Halduslikult jaguneb Pakistan neljaks provintsiks (sūbah) ja kolmeks territooriumiks (ilaqa).
| ,_administrative_divisions_-_et_-_colored.svg) |
Luure
Pakistani riiklik luureagentuur on ISI (Inter-Service Intelligence).
Ajalugu
Tänapäeva Pakistani alal oli 3500–1500 eKr levinud Induse kultuur.
Pakistani riik loodi Briti India muslimitega asustatud aladest 14. augustil 1947.
Aastal 1971 kuulutas Ida-Pakistan end iseseisvaks Bangladeshi vabariigiks.
Pakistani poliitiline ajalugu
Pakistani poliitiline ajalugu (Urdu keeles: پاکستان کی سیاسی تاريخ) on Pakistani poliitiliste sündmuste, ideede, liikumiste ja juhtide narratiiv ning analüüs. Pakistan saavutas iseseisvuse Suurbritanniast 14. augustil 1947, kui Briti India jaotati Suurbritannia poolt regioonis, millele on tavaliselt viidatud kui Lõuna-Aasiale. Oma iseseisvumisest saadik on olnud Pakistanil värvikas, samas kohati keeriseline ajalugu, millele on tihti iseloomulik olnud sõjaseisukorras viibimine ja ebaefektiivsed valitsused.
Iseseisvumiseelne periood
Pakistani Liikumine, nagu see tuntuks sai, baseerus kahe rahvuse teooria põhimõttel ja seadis sihiks luua eraldi kodumaa muslimitele Lõuna-Aasias. See liikumine oli tajutud või tõelise allasurumise vastu, mida muslimid tundsid aina enam politiseeritud hindu enamuse poolt.
Parlamentaarne demokraatia
Pärast iseseisvumist sai Liaquat Ali Khanist esimene Pakistani peaminister ja Muhammad Ali Jinnah'st esimene kindralkuberner. Pakistan koosnes kahest osast, Lääne-Pakistanist ja Ida-Pakistanist. Liaquati valitsus koos kõigi järgnevate valitsustega esimesel kümnendil pärast iseseisvumist seisis vastamisi tõsiste raskustega nii Ida- kui ka Lääne-Pakistani juhtimisel, mis viis lõpuks sõjaväelise riigipöördeni aastal 1958.
India ja Pakistani vaheline sõda 1947. aastal sai alguse Kashmiri piirkonnas. Nii Liaquat kui ka Jinnah olid otsusekindlad, et lõpetada mässud ja pagulasprobleemid ning luua efektiivne riigihaldussüsteem. Liaquat Ali Khan tegi Pakistani välispoliitikale nurgakivi pannud tööd, kui algatas ettepaneku põhiseaduse sõnastamiseks. Ta esitles eesmärkide resolutsiooni, eelmängu tuleviku põhiseadustele seadusandlikus assamblees. Koda andis selle edasi 12. märtsil 1949. Seda on nimetatud Pakistani konstitutsioonilise ajaloo "Magna Cartaks". Nii Ameerika Ühendriigid kui ka NSV Liit saatsid kutse Liaquat Ali Khanile. Khan aga otsustas esmalt sooritada hea tahte külaskäigu USA-sse. Seda tajuti Moskva poolt kui keeldumist ja viis sügavate vaenulike tagajärgedeni. Khan tahtis, et Pakistan jääks külmas sõjas neutraalseks, nagu oli deklareeritud kolm päeva pärast Pakistani iseseisvumist, kui ta kuulutas, et Pakistan ei vali pooli rahvustevahelistes ideoloogilistes konfliktides. Khan püüdis hiljem külastada NSV Liitu, kuid kuupäevad hea tahte visiidiks ei võtnud Nõukogude Liidu poolt kuju.
Samal aastal kuulutas Jinnah Pakistani ametlikuks keeleks urdu keele. See sütitas protestilaine Ida-Pakistanis (varem Ida-Bengal), kus bengali keelt rääkis enamik rahvastikust. Jinnah'l oli probleeme ka Pakistani sõjaväe eest vastutava kindral Douglas Graceyga, kes keeldus kuuletumast Jinnah' käskudele. Kindral Gracey väitis, et Jinnah kindralkubernerina esindab Briti krooni, mida Gracey ise oli määratud esindama. Seepärast ei saatnud ta vägesid Kashmiri regiooni. Jinnah oli vastakuti probleemidega ka õhujõudude eest vastutava asemarssal Richard Atcherleyga ja mereväe tagala eest vastutava admiral James Wilfred Jeffordiga, kes samuti keeldusid allumast Jinnah'le.
Khani ametisoleku ajal nõustusid India ja Pakistan lahendama Kashmiri vaidlusküsimuse läbi ÜRO jõupingutuste rahumeelsel viisil. Vastavalt sellele kokkuleppele jõustus relvarahu Kashmiris 1. jaanuarist 1949. Otsustati, et ÜRO järelevalve all viiakse läbi vaba ja erapooletu rahvahääletus.
1948. aastal Jinnah suri ja suur probleem religioossete vähemusgruppidega lõi 1949. aasta lõpus ja 1950. aasta algul lõkkele. Militaristid Jamiat Ulema-e-Pakistani erakonnast hakkasid ründama vähemusi Lääne-Pakistanis, mis hiljem pääses India koosseisu[küsitav]. Tajudes järjekordse sõja ohtu Indiaga kohtus Khan India peaministri Jawaharlal Nehruga, et alla kirjutada Liaquat-Nehru paktile 1950. aastal. Pakt oli katse parandada suhteid ja vähendada pingeid India ja Pakistani vahel ning kaitsta usulisi vähemusi mõlemal pool piire.
Ida-Pakistanis saavutas Bengali Keele Liikumine oma haripunkti 21. veebruaril 1952, kui politseinikud ja sõdurid avasid tule Dhaka Meditsiinikolledži lähedal õpilaste vastu, kes protesteerisid selle eest, et bengali keel saavutaks võrdse staatuse urdu keelega. Mitu meeleavaldajat tapeti ja liikumine saavutas edaspidi toetuse üle Ida-Pakistani. Hiljem nõustus valitsus andma bengali keelele võrdse staatuse Pakistani riigikeelena – õigus, mis hiljem vormistati seadusena 1956. aasta konstitutsioonis.
1951. aasta riigipöördekatse
1951. aastal nurjas Military Intelligence’i (MI) üldkindral Syed Shahid Hamid kindralmajor Akbar Khani planeeritud riigipöördekatse, seejärel arreteeriti Kindralite Peakorteri (GHQ) üldasjade juht koos mitme Pakistani sõjaväe ohvitseriga. See oli esimene vandenõu hääletamise kaudu võimule pääsenud valitsuse vastu. Selle vandenõuga olid seotud 11 sõjaväelist (armee) ohvitseri ning 4 tsiviilisikut. Vandenõuga oli kaasa arvatud ka märkimisväärne luuletaja ja intellektuaal Faiz Ahmad Faiz, kes oli seotud ka Pakistani kommunistliku parteiga. Vahepeal jäi Pakistani sõjaväe eest vastutav peakomandör ja kaitseminister Iskandar Mirza lojaalseks Liaqat Ali Khanile. Pärast 18-kuust salajast kohtuprotsessi võeti kindralmajor Khan ja Faiz Ahmed Faiz mõlemad kinni ja neile määrati pikk vanglakaristus. Nende kaitseadvokaat oli tähelepanuväärne Bengali moslemist poliitik Huseyn Shaheed Suhrawardy. Kui Suhrawardyst sai 1957. aastal Pakistani peaminister, leevendas ta enamiku vandenõulaste karistust.
Vaata ka
Viited
Välislingid
Pakistan – pildid, videod ja helifailid Wiki Commonsis | Tsitaadid Vikitsitaatides: Pakistan |
This article uses material from the Wikipedia Eesti article Pakistan, which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses.
®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.