Vene-Ukraina Sõda: 2014. aastal alanud sõda

See artikkel räägib 2014. aastal alanud sõjast; 2022. aasta veebruaris alanud uue sissetungi kohta vaata artiklit Venemaa sissetung Ukrainasse.

Sõda algas 2014. aasta veebruaris Krimmi annekteerimist ettevalmistava relvastatud konflikiga Krimmis.

Vene-Ukraina sõda
Olukord rinnetel   Ukraina kontrolli all olevad alad   Venemaa kontrolli all olevad alad   Vabastatud alad   Transnistria/Venemaa Detailsem kaart (ingliskeelne Vikipeedia)
Toimumisaeg	20. veebruar 2014 –
Toimumiskoht	Ukraina
Hetkeseis	käimasolev Sõda Donbassis (2014–2022) Venemaa sissetung Ukrainasse 24. veebruaril 2022
Osalised
Ukraina Venemaa DRV LRV

Budapesti memorandum

Nõukogude Liidu lagunemise järel sõlmiti 1994. aastal Budapestis rahvusvaheline leping, mille alusel Ukraina loovutas olemasoleva tuumarelvade arsenali Venemaa Föderatsioonile. Kokkulepitud kogus tuumarelvi likvideeriti. Ukraina nõustus tuumarelvavaba riigina ühinema tuumarelvade leviku tõkestamise lepinguga. Vastutasuks leppisid Venemaa, Ühendkuningriik ja Ameerika Ühendriigid kokku Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja poliitilise sõltumatuse kaitsmises Budapesti julgeolekutagatiste memorandumi alusel. Hiljem ühinesid selle memorandumiga Hiina ja Prantsusmaa.

Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni tippkohtumine toimus 1999. aastal Istanbulis ning Venemaa oli üks Euroopa julgeolekuhartale allakirjutanud riike. Hartas kinnitati osalevate riiki loomuomast õigust vabalt valida või muuta oma julgeolekukorraldust, samuti sõlmida liidulepinguid.

Oranž revolutsioon

  Pikemalt artiklis Oranž revolutsioon

2004. aasta Ukraina presidendivalimised olid vastuolulised. Valimiskampaania ajal mürgitati opositsioonikandidaat Viktor Juštšenko dioksiiniga, mille korraldamist seostati Venemaaga. Novembris kuulutati võitjaks peaminister Viktor Janukovitš, vaatamata välisvaatlejate väidetele häälte võltsimise kohta. Valimiste vaidlustamiseks korraldati kahe kuu jooksul suuri rahumeelseid meeleavaldusi, mis said tuntuks oranži revolutsioonina. Pärast seda, kui Ukraina Ülemkohus tühistas laialdase valimispettuse tõttu esialgse tulemuse, korraldati teine valimisvoor, mis tõi võimule Juštšenko presidendina ja Julia Tõmošenko peaministrina ning Janukovitš jäi opositsiooni. 21. sajandi alguse protestiliikumisi, eriti endistes postsovetlikes riikides, tuntakse nn. värviliste revolutsioonidena. Venemaa juhtkond on selliseid värvilisi revolutsioone pidanud USA ja Euroopa riikide katseks destabiliseerida tema naaberriike ja õõnestada Venemaa riiklikku julgeolekut.

Euromaidan

  Pikemalt artiklis Euromaidan

2009. aastal teatas Janukovitš oma kavatsusest kandideerida uuesti presidendiks 2010. aasta Ukraina presidendivalimistel, mille ta seejärel ka võitis. 2013. aasta novembris tegi Janukovitš otsuse mitte alla kirjutada (allkirjastamine lükati edasi, sest assotsiatsioonilepingu tingimused olid Ukraina majandusele ebasoodsad. Riiki, kus suudeti toota kõike, alates nööpnõeltest ja lõpetades lennukitega, polnud Euroliidule vaja, see oleks olnud konkurent) Euroopa Liidu – Ukraina assotsiatsioonilepingule, valides selle asemel tihedamate sidemete loomise Venemaa ja Euraasia Majandusliiduga. Seepeale puhkes laiaulatuslike Euroopa Liitu pooldavate protestide laine. Ukraina parlament kiitis ülekaalukalt heaks Euroopa Liiduga sõlmitud lepingu lõpuleviimise, kuigi Venemaa avaldas Ukrainale survet selle tagasilükkamiseks. Pärast mitu kuud kestnud Euromaidani raames läbi viidud proteste otsustasid Janukovitš ja parlamendi opositsiooni juhid kirjutada 21. veebruaril 2014 alla kokkuleppele, mis nõudis ennetähtaegseid valimisi. Kuid juba järgmisel päeval põgenes Janukovitš Kiievist enne parlamendi poolset tagandamishääletust, mis oleks võtnud talt presidendivolitused.

27. veebruaril moodustati ajutine valitsus ja kavandati ennetähtaegsed presidendivalimised. 28. veebruaril teatas Janukovõtš Venemaal pressikonverentsil, et jääb Ukraina presidendi kohusetäitjaks. Ukraina venekeelsete idapiirkondade juhid avaldasid jätkuvat lojaalsust Janukovõtšile.

Pärast Euromaidani meeleavaldusi ja revolutsiooni, mille tulemusel kõrvaldati 2014. aasta veebruaris venemeelne president Viktor Janukovõtš, puhkesid Ukraina erinevates piirkondades nii kohalike separatistide kui idanaabri poolt korraldatud rahutused. Eraldusmärkideta Vene sõjaväelased võtsid üle strateegilised positsioonid ja infrastruktuuri Ukraina territooriumil Krimmis ning hõivasid Krimmi parlamendi. Venemaa korraldas laialdaselt kritiseeritud referendumi, mille tulemusel liideti Krimm Venemaaga. Seejärel annekteeris Venemaa Krimmi.

Sõda algas 2014. aasta veebruaris pärast Ukraina Väärikuse revolutsiooni ja keskendus esialgu Krimmi ja rahvusvaheliselt Ukraina osana tunnustatud Donbassi osade staatusele. Konflikti esimesed kaheksa aastat hõlmasid Krimmi annekteerimist Venemaa poolt (2014) ja sõda Donbassis (2014–2022) Ukraina vägede ja Venemaa toetatud separatistide vahel, samuti mereväeintsidente, kübersõda ja poliitilisi pingeid. Pärast Venemaa sõjalise tegevuse intensiivistumist Ukraina piiril Venemaa/Valgevenega ja alates 2021. aasta lõpust laienes konflikt märkimisväärselt. Seejärel alustas Venemaa 24. veebruaril 2022 täiemahulist sissetungi Ukrainasse.

Krimmi annekteerimine (2014)

Venemaa poolt teostatud Krimmi annekteerimise alguseks loetakse 20. veebruari 2014. aastal. 2015. aasta septembris allkirjastatud Ukraina seaduses nimetati see päev "ajutise okupatsiooni alguse kuupäevaks". Vene väed ja eriväed alustasid 22. ja 23. veebruaril läbi Novorossiiski liikumist Krimmi suunas. Mitusada venemeelset meeleavaldajat blokeerisid 25. veebruaril Krimmi parlamendi töö ja nõudsid Krimmi iseseisvuse üle referendumit. 27. veebruaril toimus sõjaväelise märgituseta Vene vägede sissetung Krimmi poolsaarele. Nad asusid strateegilistele positsioonidele ja vallutasid Krimmi parlamendi, heisates Venemaa lipu. Turvakontrollipunktid eraldasid Krimmi poolsaare ülejäänud Ukrainast ja piirasid liikumist territooriumil.

Järgnevatel päevadel võtsid märgistuseta Vene sõdurid kontrolli alla lennujaamu ja sidekeskusi. Venemaalt tehtud küberrünnakud blokeerisid Ukraina valitsuse, uudistemeedia ja sotsiaalmeediaga seotud veebisaidid. Küberrünnakute abil saadi juurdepääse Ukraina ametnike ja parlamendiliikmete mobiiltelefonidele, mis põhjustas vastava isikute sideühenduse katkemise. 1. märtsil kiitis Venemaa Föderatsiooninõukogu heaks relvajõudude kasutamise Krimmis, mis tõi kaasa Vene vägede, sõjalise varustuse ja tehnika sissevoolu poolsaarele. Järgnevatel päevadel piirati ümber Ukraina sõjaväebaasid ja rajatised, sealhulgas Lõuna mereväebaas. 17. märtsil kuulutas Krimmi parlament ametlikult välja oma iseseisvumise Ukrainast ja taotles täielikku ühinemist Venemaa Föderatsiooniga, teatades sellega Krimmi 60-aastase perioodi Ukraina territooriumina. ÜRO Peaassamblee võttis aga seejärel vastu resolutsiooni, mis nimetas 16. märtsil toimunud Krimmi referendumi ebaseaduslikuks.

Pärast seda, kui Venemaa 18. märtsil poolsaare ametlikult annekteeris, võtsid Vene väed üle Ukraina sõjaväebaasid ja laevad. 24. märtsil andis valitsus Ukraina vägedele käsu taanduda ning 30. märtsiks olid kõik Ukraina sõjaväeosad poolsaarelt lahkunud. 15. aprillil kuulutas Ukraina Ülemraada Krimmi Venemaa poolt ajutiselt okupeeritud territooriumiks. Pärast annekteerimist suurendas Venemaa valitsus oma vägede sõjalist kohalolekut piirkonnas ja esines tuumaähvardustega. 2014. aasta novembris teatas NATO, et on võimalik Venemaa poolt tuumarelvade paigutamine Krimmi.

Sõja algus Donbassis

2014. aasta veebruari lõpus toimusid Ukraina ida- ja lõunapiirkondade suuremates linnades venemeelsete ja valitsusvastaste rühmituste meeleavaldused. Putin andis separatistidele legitiimsuse, nimetades Donbassi "Novorossijaks" (Uus Venemaa) ja väljendades hämmeldust selle üle, et piirkond on kunagi üldse saanud Ukraina osaks.

2014. aasta aprillis eskaleerusid venemeelsete rühmituste meeleavaldused Ukraina Donbassi piirkonnas sõjaks Ukraina sõjaväe ja Venemaa toetatud Donetski ja Luhanski vabariikide isehakanud separatistide vahel. Separatistid kuulutasid välja Donetski ja Luhanski rahvavabariigi. Kuna separatistid laiendasid pidevalt territoriaalset kontrolli, alustas Ukraina valitsus 15. aprillil terrorismivastast operatsiooni, kuid Ukraina väed olid halvasti ette valmistatud ning operatsioon takerdus kiiresti. Aprilli lõpuks teatas Ukraina, et on kaotanud kontrolli Donetski ja Luhanski oblasti üle.

Separatistide ja Ukraina valitsuse vahelise konflikti eskaleerudes mais alustas Venemaa hübriidsõja elementide kasutamist, kombineerides desinformatsiooni ja propaganda esitamisega Ukraina vastu ning Vene regulaarvägede konventsionaalse sõjalise toetusega separatistidele. Donetski rahvusvahelises lennujaamas 26.–27. mail 2014. aastal toimunud lahing Ukraina valitsuse ja separatistide vahel oli esimene lahing, milles osales suur hulk vene "vabatahtlikke". 17. juulil 2014. aastal tulistas Venemaa poolt kontrollitav üksus alla Ida-Ukraina kohal lennanud Malaysia Airlines reisilennuki, mis sooritas rahvusvahelist tsiviillendu Amsterdamist Kuala Lumpurisse. Kuigi lahingutegevus jätkus, algasid konfliktipiirkonnas uurimised ja surnukehade väljatoomine.

Vene invasioon augustis 2014

2014. aasta augustis ületasid märgistamata Vene sõjaväe sõidukid Ukraina piiri. Ukraina nimetas seda sammu otseseks invasiooniks. Separatistide juht Igor Strelkov väitis, et Donbassi saabusid Vene sõjaväelased, kes olid väidetavalt armeest "puhkusel". Algas välja kuulutamata sõda ühelt poolt Ukraina vägede ja teiselt poolt Vene vägedega segunenud separatistide vahel, kuigi Venemaa püüdis oma osalust varjata. Sõda kujunes peamiselt staatiliseks konfliktiks, mille käigus tehti korduvalt ebaõnnestunud relvarahukatseid. Ukraina Rahvusliku Julgeoleku ja Kaitse Nõukogu teatas, et Venemaalt saabusid konvoid piirkonda peaaegu iga päev ning nende sisuks olid peamiselt relvad ja laskemoon. Venemaa riigiduuma föderatsiooninõukogu spiiker ja Venemaa riiklikud telekanalid tunnistasid Vene sõdurite sisenemist Ukrainasse, kuid nimetasid neid "vabatahtlikeks".

Minski kokkulepped

3. septembril ütles Ukraina president Petro Porošenko, et tema ja Vladimir Putin on jõudnud püsiva relvarahu osas kokkuleppele. Venemaa eitas seda, teatades, et ta pole konflikti osapool ning lisas, et pooled nad arutasid ainult, kuidas konflikti lahendada. Selle järel astus Porošenko ametist tagasi. 5. septembril 2014. aastal määrati Esimese Minski kokkuleppega siiski eraldusjoon relvarahuks separatistide kontrolli all olevate Donetski ja Luhanski oblasti vahele ning ülejäänud Ukraina territooriumi vahele.

Novembris kinnitasid NATO ametnikud Venemaa kohalolekut, viidates tankide, haubitsate ja veoautode Ukrainasse sisenemisele. NATO teatas, et on nähtud Venemaa tankide, suurtükkide ja muu raske sõjatehnika arvu suurenemist Ukrainas ning kordas oma üleskutset Moskvale oma väed välja viia.

15. veebruaril 2015 lepiti kokku uues meetmete paketis konflikti lõpetamiseks, mida tuntakse Teise Minski kokkuleppe nime all, kuid mitmed vaidlused takistasid selle täielikku rakendamist. 18. veebruaril taandusid Ukraina väed Debaltsevest, kus oli toimunud sõja selle perioodi viimane intensiivne lahing. 2015. aasta septembriks oli ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo hinnangul konfliktis hukkunud 8000 inimest. Ukraina valitsus liigitas 7% oma territooriumist ajutiselt okupeeritud alaks, samas kui Venemaa valitsus oli vaid kaudselt tunnistanud oma vägede kohalolekut Ukrainas.

Venemaa ettevalmistused täiemõõduliseks sõjaks

2021. aastal ja 2022. aasta alguses toimus Ukraina piiride ümber Venemaa ulatuslik sõjaline suurendamine. NATO süüdistas Venemaad sissetungi kavandamises, mida Venemaa eitas. President Vladimir Putin kritiseeris NATO laienemist kui ohtu oma riigile ja nõudis, et Ukrainale keelataks sõjalise alliansiga kunagi ühineda. Ta väljendas ka Venemaa irredentistlikke vaateid (maa põlisasukatele tagastamise poliitika), seadis kahtluse alla Ukraina eksisteerimisõiguse ja väitis vääralt, et Ukraina on loodud Nõukogude Venemaa ja Vladimir Uljanovi poolt. 21. veebruaril 2022 tunnustas Venemaa ametlikult kahte isehakanud separatistlikku riiki Donbassis ja saatis sinna avalikult vägesid. Kolm päeva hiljem tungis Venemaa Ukrainasse. Suur osa rahvusvahelisest kogukonnast on Venemaa tegevuse revolutsioonijärgses Ukrainas hukka mõistnud, süüdistades Venemaad rahvusvahelise õiguse rikkumises ja Ukraina suveräänsuse rikkumises. Paljud riigid rakendasid majandussanktsioone Venemaa, Venemaa üksikisikute või ettevõtete vastu, eelkõige pärast 2022. aasta sissetungi.

2022. aasta 23. veebruari ööl vastu 24. veebruari edastati Venemaa presidendi videopöördumine, milles ta õigustas edasist sissetungi Ukraina territooriumile. „/.../ tänapäeva Ukraina on täielikult loodud Venemaa, täpsemalt bolševistliku, kommunistliku Venemaa poolt," ütles Putin. Putin kuulutas välja "sõjalise erioperatsiooni" Ukraina "demilitariseerimiseks ja denatsifitseerimiseks". Pärast seda algas Venemaa täiemõõduline sissetung Ukraina põhjaossa, idaossa ja lõunaossa. Rünnakud Ukraina territooriumile toimusid põhja poolt Valgevenest Kiievi suunas, kirde poolt Harkivi suunas, lõunarindel Krimmist ning kagurindel Luhanskist ja Donetskist.

Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi kuulutas riigis välja sõjaseisukorra ja kõigi 18–60-aastaste Ukraina meessoost kodanike üldise mobilisatsiooni, kellel keelati riigist lahkuda.

Sõja kulg

Põhjarindel, saanud tunda Kiievi ümbruses tugevat Ukraina vastupanu ja kandes suuri kaotusi suuri, peatus Venemaa edasitung märtsis ning aprilli alguseks taandusid väed sellest piirkonnast. Ukraina põhjaosast välja viidud üksused paigutati ümber Donbassi. 8. aprillil määrati Vene vägede ülemaks Lõuna- ja Ida-Ukrainas kindral Aleksandr Dvornikov. 19. aprillil alustas Venemaa uut rünnakut 500 kilomeetri pikkusel rindelõigul, mis ulatus Harkivist Donetski ja Luhanskini. 13. maiks oli Ukraina vastupealetung Vene väed Harkivi lähedalt tagasi tõrjunud. 20. mail langes Mariupoli linn lõplikult Vene vägede kätte pärast Azovstali metallitööstuse tehasekompleksi pikaajalist piiramist.

Vene vägede poolt toimus rindejoonest kaugemal asuvate Ukraina sõjaliste ja tsiviilobjektide järjepidev pommitamine. Sõda põhjustas suurima pagulas- ja humanitaarkriisi Euroopas alates Jugoslaavia sõdadest 1990. aastatel. ÜRO kirjeldas tekkinud olukorda kui kõige kiiremini kasvavat kriisi pärast Teist maailmasõda. Invasiooni esimesel nädala järel teatas ÜRO, et Ukrainast põgenes üle miljoni elaniku. Juuli alguseks 2022 oli põgenike arv tõusnud üle 6 miljoni. Kuni 7 miljonit Ukraina elanikku olid ümber asunud riigi lääneosasse.

Ukraina väed alustasid vasturünnakuid rinde lõunaosas augustis ja kirdeosas septembris. 30. septembril annekteeris Venemaa neli Ukraina oblastit, mille ta oli sissetungi käigus osaliselt vallutanud. Seda annekteerimist enamus maailma riike ei tunnustanud ja mõistsid selle hukka. Pärast seda, kui Putin teatas, et alustab mobilisatsiooni 300 000 sõjaväelise väljaõppe saanud isikule, suurenes järsult Venemaalt lahkuvate meeskodanike arv ning riigist väljasõidupiletid olid peaaegu täielikult välja müüdud.

Eduka pealetungi järel riigi kirdeosas vallutas Ukraina septembris tagasi enamuse Harkivi oblastis vene vägede poolt okupeeritud aladest. Lõunapoolse vastupealetungi käigus vallutas Ukraina novembris tagasi Hersoni linna ja Vene väed taganesid Dnepri jõe idakaldale.

Piirkonnad

Ukraina põhjaosas kujunes Vene-Ukraina sõja põhjarinne, millest tähtsaima osa moodustas Vene vägede pealetung Kiievile. Ukraina lõunaosas kujunes lõunarinne ja idaosas idarinne.

2014. aastal alanud sõjategevuse käigus leidis konflikti piirkondades aset nii inimõiguste rikkumisi kui ka sõjakuritegusid. Aastatel 2014–2021 hukkus üle 3000 tsiviilisiku, millest enamik juhtus aastatel 2014 ja 2015. Konfliktipiirkonna elanike liikumisõigus oli takistatud. Omavolilist kinnipidamist praktiseerisid konflikti esimestel aastatel mõlemad pooled. See vähenes pärast 2016. aastat Ukraina valitsuse kontrolli all olevates piirkondades, samas kui separatistide valduses olevatel aladel see jätkus. Mõlema poole toimepandud inimõiguste rikkumiste uurimine oli raskendatud.

Peale Venemaa sissetungi algusest Ukrainasse 2022. aastal panid Venemaa võimud ja relvajõud toime mitmeid sõjakuritegusid: tahtlike rünnakuid tsiviilobjektide vastu, tsiviilisikute tapmist, naiste ja laste piinamist ning vägistamist, samuti valimatuid rünnakuid tihedalt asustatud piirkondades. Pärast Venemaa sõjajõudude väljatõrjumist Kiievist põhja pool asuvatelt aladelt avastati rohkesti tõendeid Vene vägede sõjakuritegude kohta. Eelkõige ilmnes Butša linnas tõendeid Vene vägede poolt toime pandud rüüstamiste ning tsiviilisikute tapmise, piinamise, sandistamise ja vägistamise kohta. Kiievi piirkonnast leiti pärast Vene vägede lahkumist enam kui 1200 tsiviilisiku surnukeha, osa neist olid hukatud. Leiti andmeid tuhandete tsiviilisikute, sealhulgas laste sunniviisilisest väljasaatmisest Venemaale, mis toimus peamiselt Venemaa poolt okupeeritud Mariupolist.

Ukraina vägesid süüdistati samuti mitmesuguste sõjakuritegude toimepanemises, sealhulgas kinnipeetavate väärkohtlemises, kuigi palju väiksemas ulatuses kui Vene vägesid.

Venemaa lahingutehnika

• ORYX: Dokumenteeritud kaotused

Ukraina lahingutehnika

• ORYX: Dokumenteeritud kaotused

Relvakonflikti on käsitletud ka III maailmasõja (II maailmasõja järgne) või IV maailmasõja (Külma sõja ehk III maailmasõja järgne) algusena.

Krimmi annekteerimine

Rahvusvahelised reaktsioonid Krimmi annekteerimisele Venemaa Föderatsiooni poolt 2014. aastal olid suures osas Venemaa tegevust hukkamõistvad, Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust toetavad ning kriisile kiire lõpu leidmist nõudvad. USA ja Euroopa Liit vastasid Venemaa tegevusele sanktsioonide kehtestamisega ning kutsusid Venemaad üles lõpetama annektsioon.

  1. märtsil pidas president Barack Obama telefonivestluse Vladimir Putiniga ja ütles, et Venemaa invasioon on Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse rikkumine ning rahvusvahelise õiguse rikkumine. Ta hoiatas suurema poliitilise ja majandusliku isolatsiooni eest ning ähvardas mitte kutsuda Venemaad G8 tippkohtumisele. 3. märtsil teatas riikliku julgeolekunõukogu pressiesindaja Caitlin Hayden, et USA ei saada presidendidelegatsiooni 2014. aasta taliolümpiamängudele Sotšis.

  Välisminister William Hague ütles, et on sügavalt mures pingete eskaleerumise ja Venemaa parlamendi otsuse pärast sõjaliseks tegevuseks luba anda. Ta ütles ka: "See tegevus kujutab endast potentsiaalselt tõsist ohtu Ukraina suveräänsusele, iseseisvusele ja territoriaalsele terviklikkusele. Mõistame hukka kõik Ukraina-vastased agressiooniaktid.". 2. märtsil 2014 teatas Briti peaminister David Cameron, et valitsusametnikud kavatsevad vastuseks Krimmi olukorrale boikoteerida 2014. aasta taliolümpiamänge Sotšis.

  Kantsler Angela Merkel nimetas Venemaa tegevust "vastuvõetamatuks" ja nende tegevus rikuks rahvusvahelist õigust. Merkel märkis, et Venemaa ei austa praegu Budapesti julgeolekutagatiste memorandumit. Bundestagile edastatud poliitikaavalduses märkis ta, et "Ukraina territoriaalne terviklikkus ei ole läbiräägitav". Merkel ütles Barack Obamaga telefoni teel vesteldes, et Putin "elab teises maailmas".

  Itaalia peaminister Matteo Renzi teatas 19. märtsil saadikutekojas peetud kõnes , et Krimmi staatuse referendum oli ebaseaduslik ning G8 riigid peavad alustama koostööd kriisi lahendamiseks ja külma sõja faasi naasmise vältimiseks.

  Välisminister Urmas Paet ütles 1. märtsil, et " Venemaa parlamendi otsus lubada vägede kasutamine Ukrainas on selgeks ohuks Ukraina suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele," ning et Venemaa "... sõjalised ähvardused ja tegevused Ukraina vastu tuleb lõpetada."

  1. märtsil teatas liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashton, et Euroopa Liit mõistab hukka Venemaa otsuse kasutada Ukraina suhtes sõjalist jõudu, kirjeldades seda kui "põhjendamatut eskalatsiooni". Ta kutsus kõiki pooli üles pingeid viivitamatult dialoogi kaudu vähendama, austades täielikult Ukraina ja rahvusvahelist õigust. Ukraina ühtsust, suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust tuleb austada alati.

NATO 2. märtsil kutsus peasekretär Anders Fogh Rasmussen kokku Põhja-Atlandi Nõukogu seoses Venemaa sõjategevuse ja president Vladimir Putini väidetavate ähvardustega Ukraina vastu. Põhja-Atlandi Nõukogu mõistis hukka Venemaa sõjalise eskalatsiooni Krimmis ja nimetas seda rahvusvahelise õiguse rikkumiseks.

2022. aasta sissetung

  Pikemalt artiklis Venemaa sissetung Ukrainasse

Invasioon pälvis valitsuste ja mitmete organisatsioonide laialdase rahvusvahelise hukkamõistu, mis sisaldasid ka Venemaale kehtestatud uusi sanktsioone. Nendel olid Venemaa, aga ka maailma majandusele ulatuslikud majanduslikud tagajärjed. Valitsustevälised reaktsioonid invasioonile hõlmasid Venemaa ja Valgevene laialdast boikoteerimist meelelahutuse, meedia, äri ja spordi valdkonnas.

Pärast Venemaa sissetungi 2022. aastal hakkas kohe toimuma sellevastaseid ülemaailmseid protestiaktsioone. Lisaks meeleavaldustele avaldati sõjale vastanduvaid petitsioone ja avalikke kirju. Avaliku elu tegelased, nii kultuuri- kui ka poliitikategelased, tegid sõjavastaseid avaldusi. Venemaaga seotud monumendid kogu Euroopas olid vandalismi objektiks, mõned isegi lammutati. Venemaa suursaadikud Euroopas, eriti Lääne-Euroopas ja Euroopa Liidus, kohtasid tänavatel ja avalikel tseremooniatel liikudes sõjavastaseid meeleavaldajaid, esines vägivaldseid rünnakuid. Sotsiaalmeedias tehtud üleskutsed vene kultuuri ja kaupade massiliseks boikoteerimiseks ujutasid üle mitmed sotsiaalmeedia platvormid. Inimesed kogu maailmast üritasid rünnata ja sulgeda Venemaa veebisaite, eriti neid, mida haldab Venemaa valitsus. Pärast sissetungi Ukrainasse kasvasid Vene-vastased meeleolud ja rassistlik suhtumine välismaal elavate venelaste vastu.

Pärast sissetungi algust toimusid igapäevased meeleavaldused ka Venemaal. Protestide vastu teostasid Vene võimud ulatuslikke repressioone. Meediakanal OVD-Info andmetel peeti 24. veebruarist kuni 13. märtsini 2022. aastal Venemaal kinni vähemalt 14 906 inimest.

  President Joe Biden tegi avalduse, milles mõistis Venemaa sissetungi hukka kui "provotseerimata ja põhjendamatu" ning süüdistas Putinit "ettekavatsetud sõja alustamises, mis toob kaasa katastroofilisi inimkaotusi ja -kannatusi". Ameerika Ühendriikide Esindajatekoja spiiker Nancy Pelosi lubas, et Ameerika Ühendriikide Kongress eraldab nii palju raha, kui on vaja Ukraina valitsuse toetamiseks.

  Peaminister Boris Johnson ütles, et ta on "jubedatest sündmustest Ukrainas jahmunud" ja "President Putin on valinud selle provotseerimata rünnaku algatamisega verevalamise ja hävitamise tee". Kaitseminister Ben Wallace kirjeldas Venemaa tegevust kui "alasti agressiooni demokraatliku riigi vastu". Walesi prints mõistis Venemaa sissetungi hukka, öeldes: "See oli rünnak demokraatia, avatud ühiskonna ja vabaduse vastu."

  Türgi president Recep Tayyip Erdoğan ja Türgi välisministeerium teatasid, et Venemaa tegevus on vastuvõetamatu ja mõistsid Venemaa hukka rahvusvahelise õiguse raske rikkumise eest, kinnitades samas toetust Ukraina suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele.

  Peaminister Mario Draghi lubas teha, "mis iganes on vajalik Ukraina suveräänsuse taastamiseks" ja ütles, et Moskvaga on "võimatu pidada sisulist dialoogi", nõudes ühtlasi Venemaalt oma sõjajõudude tingimusteta tagasi tõmbamist rahvusvaheliselt kehtestatud piiridele.

  Välisminister Annalena Baerbock teatas ulatuslikest sanktsioonidest Venemaa vastu. Kantsler Olaf Scholz nimetas sissetungi Putini "tõsiseks veaks". 27. veebruari parlamendi erakorralisel istungil rääkis Scholz uuest ajastust, mis oli alanud Venemaa sissetungiga. Saksamaa lubas investeerida edaspidi kaitsesse rohkem kui on NATO eesmärk kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust. 2022. aastal eraldab valitsus relvajõududesse investeeringuteks 100 miljardit eurot.

  Prantsusmaa president Emmanuel Macron teatas, et rääkis Putiniga peatamaks lahingud ning nõudis Vene sõjaliste operatsioonide viivitamatut peatamist Ukrainas.

  President Sauli Niinistö mõistis hukka Venemaa rünnaku ja president Vladimir Putini tegevuse. Ta ütles, et "mask on nüüd maha võetud ja näha on vaid sõja külm pale". Peaminister Sanna Marin teatas, et Venemaa sissetung Ukrainasse muudab tema riigis toimuvat arutelu NATO liikmelisuse üle.

  Hiina liider ja Hiina Kommunistliku Partei peasekretär Xi Jinping rääkis 25. veebruaril Venemaa presidendi Vladimir Putiniga, kutsudes Venemaad ja Ukrainat üles lahendama probleemi läbirääkimiste teel. 25. veebruari avalduses ütles Hiina RV välisminister ja riiginõunik Wang Yi, et Ukraina territooriumi ja suveräänsust tuleks austada ning kutsus üles võimalikult kiiresti läbirääkimisi pidama.

  Peaminister Narendra Modi kutsus Putinile 24. veebruaril tehtud telefonikõnes üles vägivald viivitamatult lõpetada. India valitsus hoidus selget seisukohta võtmast või Venemaa kritiseerimisest.

  ÜRO peasekretär António Guterres kutsus Putinit "inimlikkuse nimel" oma vägesid tagasi tõmbama. 25. veebruaril ei suutnud ÜRO Julgeolekunõukogu vastu võtta resolutsiooni eelnõu, mis oleks tauninud Venemaa Föderatsiooni agressiooni Ukraina vastu. Julgeolekunõukogu 15 liikmesriigist toetas eelnõu 11 liikmesriiki, kolm jätsid hääletamata. Otsuse eelnõu kukkus läbi Venemaa veto tõttu.

  Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ütles, et Euroopa Liit ei lase president Putinil lõhkuda Euroopa julgeolekuarhitektuuri, ning Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrell kutsus Putinit peatama mõttetut agressiooni. Euroopa Parlamendi president Roberta Metsola kutsus üles "viivitamatule, kiirele, kindlale ja kiirele tegutsemisele" ning teatas Euroopa Parlamendi erakorralise istungi kokkukutsumisest 1. märtsil.

  Peaminister Kaja Kallas nimetas Venemaad "ohuks kogu Euroopale". Riigikogu avaldas toetust Ukraina territoriaalsele terviklikkusele ja mõistis hukka Vene Föderatsiooni poolt alustatud sõja.

Riigikogu võttis 18. oktoobril 2022 vastu avalduse "Ukraina territooriumi annekteerimise hukkamõistmisest ja Venemaa režiimi terroristlikuks kuulutamisest" 717 AE.

• 2014. aasta Krimmi anneksioon
• Venemaa sissetung Ukrainasse
• ÜRO Peaassamblee resolutsioon 68/262