Mariupol: Linn Ukrainas Donetski oblastis

Asub Aasovi mere ääres Kalmiuse jõe suudmes.

Mariupol
[ mari'upol ]
ukraina Маріуполь Mariupol vene Мариуполь Mariupol
Mariupoli lipp Mariupoli vapp
Pindala	166 km²
Elanikke	425 681 (2022)
Koordinaadid	, 37° 34′ E

Mariupol on tähtis sadamalinn ja tööstuskeskus. Linnas on kaks suurt metallurgiakombinaati Azovstal ja Illitši nimeline ning Ukraina suurim masinaehitustehas Azovmaš ja teised ettevõtted.

Linnas on ajalooliselt olnud suur kreeklaste kogukond, tänapäeval on kreeklasi 4% linnaelanikest.

Linn on saanud väga tugevalt kannatada Vene-Ukraina sõja käigus.

Praeguse linna lähedale rajasid Zaporižžja kasakad 16. sajandil oma tugipunkti Domahha. 1776. aastal tekkis selle kunagisse asukohta Kalmiuse slobodaa (Кальміуська слобода). 1777. aastal alustati Püha Nikolause kiriku (Свято-Миколаївська церква) ehitamist. 1778. aastal asutati slobodaa lähedale maakonnalinn Pavlovsk, kus algul elas vaid 75 elanikku. 1778 on ametlikult tunnistatud Mariupoli asutamise aastaks. 21. mail 1779 andis Venemaa keisrinna Katariina II graamota, millega anti asunikele Krimmist eesõigused ja vabadused. Selles dokumendis nimetati linna Marianopoliks. 24. märtsil 1780 nimetati linn lõplikult Mariupoliks. Üks osa ümberasunud kreeklastest jäi 1780. aastal elama linna, enamik aga linna ümbrusse. Kreeklased andsid oma asulatele nimed kohtade järgi, kust nad Krimmist tulnud olid. Niiviisi tekkisid külad Bahtšisarai, Jalta, Urzuf, Sartana, Tšerdakli, Karan, Manguš jne.

•  
  Kasakate tugipunkti Domahha mälestusmärk
•  
  Mariupoli plaan 1784

Kaubandus oli elanike põhitegevusvaldkond. Mere ääres oli umbes 20 väikest kalatehast, mis tõid suurt kasumit Mariupoli kaupmeestele. 1783. aastal, kui Venemaa Keisririik annekteeris Krimmi khaaniriigi, pöördus osa kreeklastest tagasi Krimmi. Vabanenud maad jagati uutele ümberasujatele, niiviisi tekkisid Mariupolis sakslaste kolooniad. 1829. aastal asusid maakonna edelaossa Doonau Sitšist (Задунайська Сiч) naasnud kasakad, kes rajasid mitmeid külasid (Nikolske, Bojove jt). Peale kreeklaste ja sakslaste lubati Mariupolisse elama asuda ka juutidel ja itaallastel.

•  
  Katerõnõnska tänav
•  
  Maarja-Magdaleena kirik

1824. aastal hakkas itaallane Cavalotti Mariupolis ehitama laevu kandejõuga 135–160 t. 1840. aastal sillutati kividega kesklinnast börsihooneni kulgev tänav. 1840. aastal ehitati kivimuul. Venemaa keiser Aleksander I külastas linna 1818. aasta juunis ning 1825. aasta novembris. 1820. aasta mais külastas Mariupolit reisil Jekaterinoslavist (praegune Dnipro) Kaukaasiasse vene luuletaja Aleksandr Puškin. 1837. aasta oktoobris külastas linna tsesareevitš Aleksander (tulevane Venemaa keiser Aleksander II), kelle saatjaskonnas oli teiste hulgas ka tema koduõpetaja Vassili Žukovski.

Krimmi sõda (1853–1856) tekitas Mariupolile suurt kahju. Sõjategevuse tõttu seiskus merekaubandus. 1855. aasta kevadel sisenes Suurbritannia ja Prantsusmaa sõjalaevastik Aasovi merre. 24. mail maabus Mariupolis dessant, kes hävitas sadamalaod ning põletas linnas maha mõned majad.

•  
  Linna vana sadam 19. sajandi postkaardil

Suure tähtsusega oli raudtee ehitamine 1882. aastal, mis ühendas Mariupoli Donbassi ja teiste majanduskeskustega. Donetskist hakkas Mariupoli sadamasse Kalmiuse jõe suudmes saabuma kivisüsi. Suurem veosekäive tingis uue sadama ehitamise, mis valmis 1889. aastal. Uus sadam kutsus omakorda esile kaubanduse elavnemise ja rahvaarvu suurenemise. Linnas avati Kreeka, Itaalia, Austria-Ungari, Türgi, Belgia, Saksamaa ja Suurbritannia konsulaadid.

Mariupol sai tööstuskeskuseks 19. sajandi lõpus, kui sinna ehitati metallurgiatehased Nikopol Mariupolski ja Russki Providans. Tol ajal tegutsesid ka põllumajanduse masinaehitustehas ning malmivalutehas, 6 nahavabrikut, 27 telliskivi- ja katusekivivabrikut, makaronivabrik, kaks auruveskit.

1878. aastal alustas Mariupolis tegevust esimene elukutseline teatritrupp, kümme aastat hiljem, 1887. aastal avati linnas teater. Pärastpoole asutati ka teised kultuuriasutused: trükikoda, avalik linnaraamatukogu, kinod, linnaajaleht. 19. sajandi Mariupol oli ühekorruselise hoonestusega: ainult 34 maja 3084-st olid kahekorruselised ning kolm kolmekorruselised. 1864. aastal rajati Linnaaed (Міський сад). 1867. aastal avati avalik saun. 1871. aastal hakati kividega sillutama tänavaid ja platse. 15. juulil 1875 paigaldati tänavate valgustamiseks 100 esimest petrooleumilaternat, 1914. aastal oli neid juba 686. 1889. aastal rajati Aleksandri platsile (Олександрівська площа) skväär.

1897. aasta hingerevisioni järgi elas Mariupolis 31 000 inimest, sealhulgas venelasi 19 670, juute 4710, ukrainlasi 3125, kreeklasi 1590. Esimese maailmasõja eel oli linnas juba 58 000 elanikku. 1910. aastal oli Mariupolis 7 haiglat, 23 arsti, 23 ämmaemandat, 15 kooli, 2 riigigümnaasiumi ja 2 eragümnaasiumi, reaalkool, vaimulik kool, tehnika- ja muusikakool. 1895. aastal rajati Mariupolis esimene sadat abonenti ühendav telefonivõrk, abonentide arv kahekordistus 1910. aastaks. 1897. aasta aprillis toimus linnas esimene kinoseanss, aastatel 1906–1910 avati kolm kino: XX sajand («XX век»), Illusioon («Иллюзион») ja Vetšerni Otdõhh («Вечерний отдых»). 1897. aasta septembris valmis linnahaigla hoone, 1898. aastal avalik raamatukogu. 1. detsembril 1898 avati Mariupolis esimene elektrijaam, mida oli vaja hotelli Continental valgustamiseks. 15. detsembril 1899 ilmus linnaajalehe Mariupolski Spravotšnõi Listok («Мариупольский справочный листок») esimene number. 1901. aastal alustati veetorni ja linna veevärgi ehitamist. 1906. aastal tuli välja päevalehe Mariupolskaja Žizn («Мариупольская жизнь») esimene number (ilmus 1917. aastani). 1908. aastal ehitati eparhiaalkooli hoone (praegu Aasovi-äärse tehnikaülikooli 1. hoone), samal ajal alustas tööd linna elektrijaam. 1910. aastal alustati esimese rahvusvahelise telefoniliini Mariupol–Juzovka («Мариуполь–Юзовка») ehitamist. 1914. aastal avati eriprogümnaasium poistele.

Nõukogude aeg

Relvastatud ülestõusu tagajärjel 30. detsembril 1917 kehtestati Mariupolis nõukogude võim. Venemaa kodusõja ajal (1917–1923) käis Mariupol 17 korda käest kätte. 1920. aastal natsionaliseeriti metallurgiatehased A (Нікополь Маріупольський Nikopol Mariupolski) ja B (Російський Провіданс Rossiski Providans) ning ühendati Illitši-nimeliseks metallugiakombinaadiks. 1923. aastal asutati Mariupolis kirjandusühing Aasovi kellad (Дзвони Азов’я). 1. mail 1929 ilmus ajalehe Illitšivets (Іллічівець) esimene number. 1. mail 1933 hakkas linnas sõitma tramm.

•  
  Üks esimesi tramme Mariupolis

7. novembril 1930 alustati tolle aja kõige suurema metallurgiakombinaadi Azovstal ehitamist, 1931. aastal tehase meresadama ehitamist. 11. augustil 1933 andis esimese toodangu Azovstali 1. kõrgahi. Azovstali kõrvale ehitati Mariupoli koksikeemiatehas. 1930. aastatel hakkasid Mariupolis töötama ka radiaatori- (1931), laevaremondi- (1931), kalakonservi- (1933), metallkonstruktsioonide (1935) ja toruvaltsimistehas (1936).

8. oktoobrist 1941 kuni 10. septembrini 1943 kestis Mariupolis Saksa okupatsioon.

22. oktoobril 1948 otsustas NSV Liidu Ministrite Nõukogu panna linna nimeks Ždanov – seal sündinud Andrei Ždanovi järgi. Seda nime kandis linn 13. jaanuarini 1989.

Vene-Ukraina sõda

  Pikemalt artiklis Raketirünnak Mariupolile

Donbassi sõja ajal 2014. aasta 9. mail valitsuse poolt läbi viidud terrorismivastase operatsiooni käigus hukkus väidetavalt vähemalt 21 inimest. 10. mai kuulutati linnas leinapäevaks.

2014. aasta 13. juuni varahommikul kell 4.50 kohaliku aja järgi alustasid valitsusväed sadamas ja linnas rünnakut valitsusvastaste relvajõudude võitlejate vastu. Teadete kohaselt hukkus viis valitsusvastaste relvajõudude võitlejat, vigastada sai vähemalt neli valitsusvägede võitlejat. Siseminister Avakovi teatel heisati linnanõukogu hoonele ja Aasovi mere kaldal asuvale sadamale taas Ukraina lipp. Valitsusvägedel õnnestus linn taas oma kontrolli alla võtta.

Linna haldusalas oleva Sartana alevi tulistamises hukkunute mälestuseks kuulutati 15. oktoober leinapäevaks.

2014. aasta 13. juunil andis president Petro Porošenko korralduse viia Donetski oblasti juhtimine ajutiselt Donetskist üle Mariupolisse. 21. oktoobril 2014 andis Donetski oblasti kuberner Oleksandr Kihtenko korralduse viia osa oblasti valitsusasutustest üle Kramatorskisse ja Slovjanskisse.

2015. aasta 24. jaanuaril avati valitsusvastaste relvajõudude kontrolli all olevalt territooriumilt mitmelasulistest raketiheitjatest mitmel korral linna pihta tuli. Hukkus 30 tsiviilisikut ja üks sõjaväelane. Järgmine päev kuulutati üleriigiliseks leinapäevaks.

 

13. juunil 2015 tähistati linnas sõjaväeparaadiga vabastamise esimest aastapäeva. Sündmuse tähistuseks avati mälestusmärk.

  Pikemalt artiklis Mariupoli piiramine (2022)

Linn sattus otsese rünnaku alla Venemaa sissetungi ajal 24. veebruaril 2022. Samal päeval Venemaa sissetungiga algas kohe rünnak Mariupolile ning järgmiseks päevaks oli linn Vene vägede poolt ümber piiratud.

6. märtsil 2022 andis president Zelenskõi linnale kangelaslinna aunimetuse.

Piiramisrõngas olevas linnas ei ole elanikel vett, elektrit ega ravimeid ning linna pommitatakse pidevalt. Inimesi maetakse massihaudadesse. Ei ole õnnestunud korraldada ka humanitaarkoridore, mille kaudu linnaelanikud saaks lahkuda.

Mariupolis valitseb soojade suvede ja külmade talvedega niiske mandriline kliima. Keskmine õhutemperatuur on jaanuaris – 3°C ja juulis 23 °C. Aasta keskmine sademete hulk on 510 mm.

Ukraina 2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli Mariupoli elanikest ukrainlasi 48,7%, venelasi 44,4%, kreeklasi 4,3%, valgevenelasi 0,8%, armeenlasi 0,2%, juute 0,2%, bulgaarlasi 0,2% ja teistest rahvustest inimesi 1,2%.

Valdavaks suhtluskeeleks linnas on vene keel.

•  
  Tüüpiline kortermaja Mariupolis
•  
  Metallurgiakombinaat Azovstal
•  
  Linna sümboliks oleva metallurgi kuju

• Mariupoli rahvusvaheline lennujaam
• Mariupoli draamateatri hävitamine
• Mariupoli lahing (2022)
• Mariupoli haigla pommitamine
• Mariupoli kunstikooli pommitamine
• Mariupoli sadam