Seksuaalse Sättumuse Bioloogiline Alus

Bioloogia ja seksuaalse sättumuse vaheline seos on teaduses jätkuvaks uurimisaineks. Siiani ei ole suudetud kindlaks teha tegurit, mis üksinda määraks inimese seksuaalse sättumuse. Teadlased ei tea, mis täpselt põhjustab inimese seksuaalset sättumust. Uuringud osutavad lahknevatele ja sageli üksteisega vastuolus olevatele põhjustele. Teadlased oletavad, et seksuaalse sättumuse määrab geneetiliste, hormonaalsete ja sotsiaalsete tegurite kombinatsioon. Erinevalt seksuaalse sättumuse identiteedist ei pea teadlased seksuaalset sättumust valikuks.

Seksuaalse sättumuse kujunemise seletamisel on levinumad bioloogilised teooriad. Bioloogilised teooriad näevad enamasti ühe või teise seksuaalse sättumuse kujunemise põhjusena geneetilisi tegureid, varast sünnieelset keskkonda ja aju struktuuri. Osa teadlasi ühendavad geneetilised põhjused sotsiaalsete teguritega. Teised teadlased usuvad, et seksuaalne sättumus määratakse juba eostamisel. Samas puuduvad siiani teaduslikud kordusuuringud, mis toetaksid ükskõik millist bioloogilist tegurit seksuaalse sättumuse kujunemise põhjusena.

Kaksikute uuringud

Mitmed kaksikute uuringud on üritanud võrrelda geneetika ja keskkonna olulisust seksuaalse sättumuse määramisel. Ühemunakaksikud (ÜM) on geneetiliselt identsed, kahemunakaksikud (KM) sarnanevad geneetilise materjali poolest harilike õdede-vendadega.

1991. aastal viisid Bailey ja Pillard läbi kaksikute uuringu, milles osales 59 paari meessoost kaksikuid. Kaksikute leidmiseks kasutati "homofiiliseid väljaandeid". Uurijad leidsid, et 52% küsitletud ÜM-kaksikute ja 22% KM-kaksikute homoseksuaalsus ühildus. 1993. aastal Whitami tehtud uuringus osales 61 paari kaksikuid ja kolmikuid, kellest enamik oli meessoost. Teadlased leidsid, et 66% ÜM-kaksikute ja 30% KM-kaksikute homoseksuaalsus ühildus. 2000. aastal viisid Bailey, Dunne ja Martin läbi uuringu, milles osales 4901 kaksikut. Kaksikute leidmiseks kasutati Austraalia Kaksikute Registrit. Vähem kui pooled kaksikute paaridest teatasid mitteheteroseksuaalse seksuaalse sättumuse ühildumisest: 20% meessoost ÜM-kaksikute ja 24% naissoost ÜM-kaksikute mitteheteroseksuaalsus ühildus. Ka teised uurimisgrupid toetavad meeste ja naiste seksuaalse sättumuse kujunemisel bioloogilisi tegureid.

Bearman ja Brückner kritiseerisid varasemaid uuringuid, kuna neis on kasutatud uurijate poolt väikeseid, valitud ja mitteesinduslikke valimeid. 2002. aastal uurisid nad 289 paari ÜM-kaksikuid ja 495 paari KM-kaksikuid. Nad leidsid, et vaid 7,7% meessoost ÜM-kaksikute ja 5,3% naissoost ÜM-kaksikute samasooline külgetõmme ühildus. Uurijate järgi leitud muster "ei viita sellele, et geneetiline mõju oleks sotsiaalsest kontekstist sõltumatu."

2010. aastal uuriti Rootsis kõiki täiskasvanud kaksikuid. Seda selleks, et vältida võimaliku valimi kallutust, kui kasutatakse vabatahtlike. Nimelt võivad homoseksuaalsed kaksikud suurema tõenäosusega sellistes uuringutes osaleda. Kokku osales uuringus üle 7600 täiskasvanud kaksiku. Uurijad seletasid samasoolist käitumist nii pärilike faktorite kui ka indiviidile eriomaste keskkonna allikaktega (näiteks sünnieelne keskkond, kogemused haiguste ja traumaga, eakaaslaste rühmad ning seksuaalne kogemus). Jagatud keskkonnategurid nagu perekonna keskkond ja sotsiaalsed suhtumised omasid väiksemat, aga olulist mõju. Statistiliselt ei olnud naiste poolt näidatud pärilikkuse tegurite mõjud olulised. Mehed aga ei näidanud, et jagatud keskkonnategurid oleksid avaldanud mingisugust mõju.

„Biomeetriline modelleerimine paljastas, et meeste puhul selgitavad [seksuaalse sättumuse] lahknevust geneetilised mõjud .34–.39, jagatud keskkond .00 ja indiviidile eriomased keskkonna allikad .61–.66. Samad hinnangud naistel olid järgmised: .18–.19 geneetilised mõjud, .16–.17 jagatud keskkond ning .64–.66 indiviidile eriomased keskkonna allikad. Uuringus esinevad laiade usaldusvahemike tõttu tuleb tulemusi ettevaatlikult tõlgendada. Samas on tulemused kooskõlas samasoolise seksuaalse käitumise seletamisel kasutatavate peamiselt mõõdukate geneetiliste ja perekondlike mõjude ning suuremate mittejagatud keskkonna (sotsiaalsete ja bioloogiliste) mõjudega.“

Kriitika

Kaksikute uuringuid on arvukalt kritiseeritud. Muuhulgas on neile ette heidetud erapooliku valimi kasutamist, kuna suurema tõenäosusega pakuvad end vabatahtlikuks homoseksuaalsed kaksikud, kellel on homoseksuaalsed õed või vennad. Arvestades aga, et nii paljudel identsete kaksikute paaridel on erinevusi seksuaalsuses, võib järeldada, et seksuaalse sättumuse kujunemist ei saa omistada vaid geneetilistele mõjudele.

Teiseks probleemiks on hilised avastused, et isegi ÜM-kaksikud võivad olla erinevad. On olemas mehhanismid, mis võivad seletada ÜM-kaksikute teineteisega kokkusobimatut homoseksuaalsust. 2001. aastal kirjeldasid Gringas ja Chen mitmeid mehhanisme, mis võib viia ÜM-kaksikute vahelise erinevuseni. Siinkohal on olulisemad chorionicity ja amniocity. Dichorionic-kaksikutel võib olla teineteisest erinev hormonaalne keskkond, kuna nad saavad ema poolt verd läbi teineteisest lahus oleva platsenta. See võib endaga kaasa tuua erinevuse aju maskuliseerumise tasemes. Monoamniotic-kaksikud jagavad hormonaalset keskkonda. Samas võivad nad kannatada 'kaksikult-kaksikule vereülekande sündroomi', kus üks kaksikutest on "verest suhteliselt täis ja teine verest tühjaks jooksnud."

Kromosoomide aheldatuse uuringud

Kromosoomide aheldatuse uuringud on osutanud arvukatele geneetilistele teguritele genoomis, mis aitavad kaasa seksuaalse sättumuse kujunemisele. 1993. aastal avaldasid Hamer jt kromosoomide aheldatuse uuringu tulemuse. Nad uurisid 114 homoseksuaalset meest ja nende perekondi. Teadlased leidsid, et uuritud homoseksuaalsetel meestel oli emapoolses perekonnas rohkem homoseksuaalseid onusid ja nõbusid kui isapoolses suguvõsas. Järgnevalt uuriti 40 paari homoseksuaalsete vendade X-kromosoomi aheldust, kelle emapoolses suguvõsas oli seda seost näha. Seda selleks, et leida nende seas võimalikke sarnaseid alleele. 35 paaril vendadest leiti sarnaseid alleele regioonis Xq28. Sarnasus oli oodatust suurel 50%-l vendadest. Meedias ristiti see ümber "geigeeniks", mis tekitas erinevates osapooltes märkimisväärse vastuseisu.

1995. aastal kordasid Hu jt varasemaid katseid ning puhastasid nendes olevaid leide. Uuringu järgi jagasid uues küllastunud valimis 67% homoseksuaalsetest vendadest X-kromosoomi markerit regioonis Xq28. 1998. aastal avaldasid Sanders jt sarnase uuringu 1993. aastal avaldatuga. Nende poolt uuritud vendadel oli 13% emapoolseid onusid homoseksuaalsed. Isapoolses suguvõsas oli sama näitaja 6%. 1999. aastal avaldatud Rice'i jt uuring ei suutnud 1993. aastal avaldatud katse kordamisel saada Xq28 regioonis varem saadud tulemusi. Kaks uuringut 1999. ja 2000. aastast ei suutnud aga leida homoseksuaalsete meeste emapoolsete sugulaste seas homoseksuaalsete sugulaste ülekaalu. Olemasolevate aheldatuse andmete metaanalüüs osutab regiooni Xq28 teatavale olulisusele seksuaalse sättumuse kujunemisel. Samas ka sellele, et lisaks Xq28 regioonile peab seksuaalse sättumuse ainult pärilikkusega sidumisel olema kohal ka teised geenid.

2005. aastal viisid Mustanski jt läbi terve genoomi skaneerimise. Varasemad uuringud olid keskendunud vaid X-kromosoomi skaneerimisele. Kokku skaneeriti 456 inimese genoomi 146 perekonnast, kus peres oli kaks või enam homoseksuaalset venda. Valimis osalejad jagunesid kaheks. Pooled perekondadest olid varem osalenud Hameri jt või Hu jt uuringus, pooled olid uued inimesed. Kasutades senisest suuremat valimit ja terve genoomi skaneerimist leidis uuring Hamerist jt mõnevõrrra väiksema seose aheldatusel regioonis Xq28. Samas leidsid nad teisi markereid, mis võivad olla seksuaalse sättumuse kujunemisel olulised. Markerid regioonis 7q36 jäid napilt statistilise olulise piiridest välja, regioonid 8p12 ja 10q26 sisaldavad mitmeid kandidaatgeene, mis võivad näidata seost sünnieelsete hormoonide ja seksuaalse sättumuse vahel.

2012. aastal avaldati esimene ulatuslik geneetilise aheldatuse uuring, mis uuris meeste seksuaalset sättumust. Uuringus osales 409 paari homoseksuaalseid vendi, kellel uuriti üle 300 000 üksiku nukleotiidi polümorfismi markeri. Leitud andmed peegeldavad jõuliselt Hameri 1993. aastal avaldatud regiooni Xq28 leide. Leiti ka statistiliselt oluline seos kromosoomi kaheksa peritsentromeerses regioonis. Autorid osutasid, et "meie leidude sidumine varasema uurimistööga vihjab, et igas väljatoodud regioonis esinev geneetiline muutus mängib olulist rolli meeste seksuaalse sättumuse kujunemisel." Naiste seksuaalne sättumus ei paista olevat seotud regiooniga Xq28. Samas paistab see olevat mõõdukalt pärilik.

Lisaks sugukromosoomidele on oletatud, et seksuaalse sättumuse kujunemisel võivad rolli mängida ka autosoomid. 2008. aastal avaldasid Ellis jt enam kui 7000 vabatahtliku osalejaga tehtud uuringu. Teadlased leidsid statistiliselt olulise erinevuse A-veregrupi esinemissageduses homoseksuaalsete ja heteroseksuaalsete inimeste seas. Homoseksuaalsete meeste ja naiste seas leiti võrreldes heteroseksuaalste inimestega "ebatavaliselt kõrget" Rh-negatiivset verd. Veregrupp ja reesusfaktor on mõlemad pärilikud tunnused, mida kontrollivad vastavalt üheksas ja esimene kromosoom. Seetõttu viitab uuring võimalikule seosele autosoomide ja homoseksuaalsuse vahel.

Teadlased on intervjuudes meediale selgitanud, et tõendid geneetiliste mõjude olemasolust ei tuleks võrdsustada geneetilise determinismiga. Dean Hameri ja Michael Bailey järgi on geneetilised aspektid vaid osa arvutaktest teguritest, mis mõjutavad seksuaalse sättumuse kujunemist.

Epigeneetilised uuringud

Epigeneetika uurib organismide geeniekspressiooni või raku fenotüübi pärilikke muutusi, mis on põhjustatud mehhanismidest, mis ei ole otseselt seotud DNA nukleotiidjärjestusega. Teadlased uurivad keemilisi reaktsioone, mis lülitavad osa genoomist organismi elutsüklis strateegilistel aegadel ja kohtadel sisse või välja. Epigeneetilised uuringud ei viita ühele vaid mitmetele võimalikule algpõhjustele. Seetõttu peab epigeneetilisi teooriaid tõlgendama mitmete põhjuste koostoimena.

Ühemunakaksikud (ÜM) omavad identset DNA-d. Siit tulenevalt võiks arvata, et kõik identsed kaksikud on kas heteroseksuaalsed või homoseksuaalsed. Uuringud on aga näidanud, et asi ei ole nii. See jätab lünga seksuaalse sättumuse kujunemise geneetilistes teooriates. Epigeneetikute arvates ei ole näiteks homoseksuaalsuse põhjuseks nii nimetatud "gei geen", vaid epigeneetilised muutused, mis reguleerivad seda, kuidas geene väljendatakse. ÜM-kaksikute seas, kus üks kaksikutest on homoseksuaalne, on 20% tõenäosusega ka teine kaksik homoseksuaalne. See annab alust arvata, et ehkki ÜM-kaksikud jagavad sama DNA-d, peitub seksuaalse sättumuse põhjus millesgi muus kui ainult geenides. Epigeneetilised muutused võimaldavad teatud geene sisse ja välja lülitada. See omakorda mõjutab seda, kuidas rakud vastavad näiteks androgeenile, mis on olulise tähtsusega seksuaalses arengus.

2006. aastal avaldasid Bocklandt jt uuringu, mis näitab seost ema geneetilises ülesehituses ja tema poegade homoseksuaalsuse vahel. Naistel on kaks X-kromosomi, millest üks on "välja lülitatud". X-kromosoomi inaktiveerimine leiab lootes aset juhuslikult. Uurijad teatasid, et homoseksuaalsete meeste emade seas esines X-kromosoomi inaktivatsiooni äärmuslike moonutusi tunduvalt rohkem, kui emade seas, kellel ei ole homoseksuaalseid poegi. X-kromosoomi äärmuslike moonutusi leidis 4% emadest, kellel puudusid homoseksuaalsed pojad, 13% emadest, kellel oli üks homoseksuaalne poeg ning 23% emadest, kellel oli kaks homoseksuaalset poega.

Sünni järjekord

1997. aastal teatasid Blanchard ja Klassen, et iga järgnev vanem vend tõstab 33% tõenäosust, et mees on homoseksuaalne. See on "üks kõige kindlamad epidemioloogilisi muutujaid, mida on kunagi seksuaalse sättumuse uuringutes leitud." Seaduspära seletamiseks on pakutud välja ema immuunsüsteemi hüpotees. Hüpoteesi järgi kutsuvad meessoost looted ema immuunsüsteemis esile reaktsiooni, mis muutub iga järgneva meessoost lootega järjest tugevamaks. Hüpoteesi järgi algab reaktsioon kas sünnitusel või siis, kui raseduse ajal sisenevad loote rakud ema kehasse. Loode toodab H-Y antigeenne, mis on arvatavasti seotud selgroogsetel loomadel soo lahknemisega. Kuna loote ema on naine, siis ei tunne tema immuunsüsteem neid Y-kromosoomiga seotud valke. Seetõttu hakkab ema organism tootma antikehasid, mis suunduvad läbi platsentabarjääri loote kehasse. Edasi liiguvad antikehad areneva loote ajju, kus nad muudavad seksuaalse sättumusega seotud soolist dimorfsust. Sellega tõstava nad tõenäosust, et poeg tunneb suuremat külgetõmmet meeste kui naiste poole. Seejärel ründavad ema H-Y antikehead loote H-Y antigeenne. See vähendab H-Y antigeenide võimekust osaleda aju maskuliseerimisel.

Ema immuunsüsteemi hüpoteesi on kritiseeritud kuna võrreldes homoseksuaalsuse esinemisega on seda tüüpi immuunrünnaku esinemise sagedus haruldane.

Naiste viljakuse uuringud

2004. aastal avaldasid Camperio-Ciani jt uuringu, kus nad võrdlesid 98 homoseksuaalse ja 100 heteroseksuaalse mehe sugulasi. Uuringus osales kokku 4600 vabatahtlikku. Teadlased leidsid, et homoseksuaalsete meeste naissoost sugulastel kaldus olema rohkem järeltulijaid kui heteroseksuaalsete meeste naissoost sugulastel. Samuti seda, et homoseksuaalsete meeste naissoost sugulastel kaldus olema ema poolt rohkem sugulasi kui isa poolt. Uurijad osutasid, et X-kromosoomi kaudu pärandatakse geneetilist materjali, mis üheaegselt suurendab ema viljakust ja tema meessoost järeltulijate homoseksuaalsuse kujunemist. Avastatud seaduspära seletaks umbes 20% kõikidest teadlaste poolt uuritud juhtumitest. See näitab seda, et tegemist on seksuaalse sättumuse kujunemisel väga olulise teguriga. Samas aga ei ole tegemist ainsa teguriga, mis määrab seksuaalse sättumuse kujunemist.

Feromoonide uuringud

2005. aastal avaldasid Saciv jt uuringu, mis viitas sellele, et homoseksuaalsed ja heteroseksuaalsed mehed reageerivad erinevalt kahele lõhnale, mida seostatakse seksuaalse erutusega. Heteroseksuaalsed naised ja homoseksuaalsed mehed reageerisid sarnaselt meeste higist eraldatud testosterooni lõhnaga: mõlemal grupil aktiveerus kokkupuutel lõhnaga piirkond hüpotalamuses. Heteroseksuaalsete meeste hüpotalamus aktiveerus kokkupuutel naise uriinis leiduva östrogeeni meenutava ühendiga. Teadlased järeldasid, et nii samasooline kui ka vastassooline külgetõmme toimub sarnasel bioloogilisel tasemel.

Aju struktuuri uuringud

Teadlased on leidnud mitmeid aju piirkondi, mis on sooliselt dimorfsed. See tähendab, et need piirkonnad erinevad naistel ja meestel. Lisaks on teatatud aju struktuuri erinevustest, mis vastavad inimeste seksuaalsele sättumusele.

1990. aastal avaldasid Swaab ja Hofman uuringu, milles nad võrdlesid homoseksuaalsete ja heteroseksuaalsete meeste hüpotalamuses olevat piirkonda nucleus suprachiasmaticus. Mõõtmise tulemused näitasid, et homoseksuaalsetel ja heteroseksuaalsetel meestel olid piirkonnad erineva suurusega.

1992. aastal teatasid Allen ja Gorski seksuaalse sättumusega seotud erinevusest valgeaine piirkonnas commissura anterior. Mitmed hilisemad uurimused on selle tulemuse ümber lükanud. Ühe uuringu järgi põhjustas leitud variatsiooni üksik võõrväärtus.

Sooliselt dimorfne hüpotalamuse eespoolne tuum

1991. aastal uuris LeVay hüpotalamuse neuronite gruppe INAH1, INAH2, INAH3 ja INAH4. Levay uuris 41 haiglas surnud patsiendi aju. Uurija jagas patsiendid kolme rühma. Esimene rühm koosnes homoseksuaalsetest meestest, kes olid surnud AIDS-iga seotud haigustesse. Teise rühma moodustasid 16 meest, kellest kuus olid surnud AIDS-siga seonduvatesse haigustesse. Kolmas grupp koosnes 16 naisest, kellest üks oli surnud AIDS-iga seotud haigusse. Teise ja kolmanda rühma inimeste seksuaalset sättumust uurija ei teadnud. Uurija eeldas, et nad on heteroseksuaalsed. Eeldus tugines sellel, et heteroseksuaalsed inimesi on ühiskonnas rohkem. Kõik HIV-positiivsed inimesed olid kas narkootikumide väärkasutajad või oli neile sooritatud vereülekanne. LeVay ei leidnud tõendeid, mis eristaks neuronite gruppe INAH1, INAH2 või INAH4 kolmes patsiendi rühmas. Eeldatud heteroseksuaalsete meeste rühmas oli aga INAH3 neuronite grupp kaks korda suurem kui homoseksuaalsete meeste rühmas. Erinevus kahe grupi vahel oli märkimisväärne. Homoseksuaalsete meeste INAH3 neuronite grupi suurus oli võrreldav eeldatult heteroseksuaalsete naiste omaga.

Hilisemad uuringud on näidanud, et sooliselt dimorfse eespoolse tuuma ala hüpotalamuses (mis hõlmab ka INAH3) on AIDS-i surnud homoseksuaalsetel meestel ja heteroseksuaalstel meestel sarnase suurusega ehk suurem kui naistel. Need tulemused räägivad selgelt vastu hüpoteesile, et homoseksuaalsetel meestel on naiste hüpotalamus. Lisaks on homoseksuaalsetel meestel hüpotalamuse piirkond nucleus suprachiasmaticus võrreldes heteroseksuaalsete meestega äärmiselt suur (seda nii ruumalalt kui neuronite arvult). Seda hüpotalamuse piirkonda ei ole veel homoseksuaalsetel naistel ega biseksuaalsetel meestel või naistel uuritud. Uued leidud heidavad tugevat varju laialt tunnustatud Dörneri hüpoteesile. Selle hüpoteesi järgi on homoseksuaalsetel meestel "naiste hüpotalamus" ning "algselt naise ajust mehe aju" eristamine sünnieelsel arenemisel toimub peamiselt läbi testosterooni epigeneetilise mõju.

Bryne jt üritasid täpsustada LeVay poolt teatatud suuruse erinevusi neuronite gruppides INAH 1–4. Nad viisid erinevate patsientidega läbi kordusuuringu. Patsiendid jaotati kolme rühma: 14 HIV-positiivset homoseksuaalset meest, 34 eeldatult heteroseksuaalset meest (10 HIV-positiivsed) ning 34 eeldatult heteroseksuaalset naist (9 HIV-positiivset). Eeldatult heteroseksuaalsete meeste rühma ja eeldatult heteroseksuaalsete naiste rühmas neuronite grupi INAH3 suuruses leiti märkimisväärne erinevus. Homoseksuaalsete meeste rühmas oli neuronite grupi INAH3 suurus väiksem kui heteroseksuaalsetel meestel ja suurem kui heteroseksuaalsetel naistel. Samas mõlemad erinevused ei olnud statistiliselt olulised.

2010. aastal avaldatud uuringus kinnitasid Garcia-Falgueras ja Swaab, et "emakasisesel perioodil areneb loote aju mehe aju suunas närvirakkude arenemisel toimuva testosterooni otsese tegevuse tõttu. Loote aju areneb naise aju suunas hormooni purske puudumisel. Selliselt on meie sooidentiteet (veendumus, et kuulutakse kas meessoo või naissoo hulka) ja seksuaalne sättumus programmeeritud meie aju struktuuridesse kui me oleme veel emakas. Puuduvad igasugused märgid, et sünnijärgne sotsiaalne keskkond omaks mõju sooidentiteedi või seksuaalse sättumuse kujunemisel."

Varajase kinnistumise hüpotees

Hüpoteesiga on seotud nii mõnigi teadustöö, kus on uuritud kas sünnieelset arengut või keskkonnategureid, mis mõjutavad aju maskuliseerumist. Osad uurimused peavad ühe või teise seksuaalse sättumuse kujunemise peamiseks teguriks sünnieelsete hormoonide mõju. Varajase kinnistumise hüpoteesi toetavad teadlaste leitud erinevused homoseksuaalsete ja heteroseksuaalsete meeste aju struktuuris ning kognitiivsetes protsessides. Neid erinevusi on üritatud seletada sellega, et lootelise arengu käigus võivad hormoonide tasemed muutuda. See omakorda võib mõjutada aju maskuliseerumist, mida on seostatud homoseksuaalsuse kujunemisega meestel. Oletatakse, et nende hormoonide kontsentratsiooni mõjutavad loote ja ema immuunsüsteem, ema stress, teatud ravimite tarbimine või süstimine. Hüpotees on seotud ka teadustööga, mis uurib sündide järjekorda.

Eksootiline muutub erootiliseks

Daryl Bem käis 1996. aastal välja mõtte, et seksuaalse sättumuse bioloogilisi tegureid võivad mõjutada lapsepõlvekogemused. Inimese temperamendi kujunemine on mõjutatud mitmetest bioloogilistest muutujatest. Oma temperamendi tõttu eelistavad lapsed ühtesid tegevusi teistele. Osad lapsed tunnevad külgetõmmet tegevuste vastu, mida nauditakse harilikult teiste samast soost laste poolt. Teised aga eelistavad tegevusi, mis on tüüpilised teisest soost lastele. Need lapsed, kes eelistavad oma sookaaslastega samasid tegevusi, tunnevad end erinevalt vastassoolistest lastest. Oma sookaaslastest erinevaid tegevusi eelistavad lapsed tunnevad end aga erinevalt teistest samasoolistest lastest. Bemi järgi kutsub see erinevuse tunne esile psühholoogilise erutuse, kui laps on inimeste lähedal, kelle sugu ta peab enda omast 'erinevaks'. Bem pakub välja, et see psühholoogiline erutus muutub hiljem seksuaalseks erutuseks: laps hakkab seksuaalset külgetõmmet tundma soo poole, mida ta peab endast erinevaks ("eksootiliseks"). Bemi ideed tuntakse nime all "eksootiline muutub erootiliseks teooria".

Bem ei avaldanud enda teooria tõestamiseks uusi andmeid vaid otsis tuge varem avaldatud uurimustest. Eelkõige kasutas ta erinevaid uurimusi, mis näitasid, et enamik geidest ja lesbidest teatasid enda lapsepõlves soole mittevastavusest. 48 teadustöö metaanalüüs näitas, et lapsepõlves soole mittevastavus on nii naiste kui meeste puhul parim homoseksuaalsuse ennustaja. Kuues pikaajalises uuringus, mis vaatlesid soole mittevastavaid poisse alates 7. eluaastast täiskasvanuikka, oli 63% soole mittevastavatest poistest täiskasvanuna kas homoseksuaalse või biseksuaalse seksuaalse sättumusega.

Üldiselt

Heteroseksuaalse vahekorra sagedust vähendavad seksuaalsed praktikad vähendavad ka võimalust edukalt paljuneda. Homoseksuaalsus vähendab seda sagedust. Seega tundub, et lähtudes lihtsast Darwini loodusliku valiku mudelist (üksikisikute vaheline võistlus), on homoseksuaalsus indiviidi jaoks halb kohastumus. Mitmed erinevad teooriad on üritanud seda vastuolu seletada. Uued eksperimentaalsed tõendid on näidanud nende teooriate võimalikkust.

Osad teadlaseid on pakkunud välja, et homoseksuaalsuse näol on tegemist kaudse kohastumisega. Homoseksuaalsus ei anna eelist paljunemisel mitte homoseksuaalsele inimesele, vaid kaudselt tema heteroseksuaalsetele õdedele-vendadele või nende lastele. Välja on toodud analoogia sirprakulist aneemiat põhjustava alleeliga. Haigus tekib, kui inimesel esineb kaks sirprakulist aneemiat tekitavat alleeli korraga (homosügootsus). Ühe haigust tekitava alleeli korral sirprakulist aneemiat ei teki (heterosügootsus). Heterosügootne alleelide seis annab eelise nende ees, kellel sirprakulist aneemiat tekitavad alleelid puuduvad. Seda seetõttu, kuna alleeli olemasolu tõttu põevad nad malaariat kergemini. See tähendab seda, et ehkki haigus on selle põdejale kahjulik, annab haigust tekitava alleeli kandmine üksikisikule eelise. Teadlased on välja toonud, et ka Darwin ise kirjeldas enda "Liikide tekkimises" sugulusvalikut. See tähendab, et Darwini evolutsiooni mudeli järgi ei võistle valikul mitte ainult üksikisikud vaid ka perekonna grupid (vereliinid).

2004. aastal avaldasid Camperio-Ciani jt uuringu, mis toetab eelise hüpoteesi. Teadlased näitasid viljakuse kasvu homoseksuaalsete meeste emapoolsete sugulaste seas. Populatsioonis homoseksuaalsuse esinemissageduse kõrgel hoidmist võib seletada isegi tagasihoidlik paljunemise võimekuse kasv naistel, kes kannavad "gei geeni".

Zietsch jt väitsid 2008. aastal avaldatud uurimuses, et teadlastel "on piisavalt tõendeid, et inimese seksuaalne sättumus on mõjutatud geenidest. Samas ei ole teada, kuidas hoitakse homoseksuaalsuse esinemissagedust populatsioonis suhteliselt kõrgel vaatamata sellele, et see kipub vähendama edukat paljunemist." Nende uuringu tulemused viitasid sellele, et homoseksuaalsust soodustavad geenid võivad anda neid kandvatele heteroseksuaalsetele isikutel paljunemisel eeliseid. See võib aidata seletada homoseksuaalsuse alalhoidmist populatsioonis lähtudes evolutsioonilisest perspektiivist. Uurimuse autorid rõhutasid, et välistatud ei ole ka alternatiivsed mittegeneetilised seletused. Näiteks tõid nad ühe võimaliku seletusena välja sotsiaalse surve. Sellega on võimalik seletada näiteks seda, et miks heteroseksuaalses-homoseksuaalses kaksikute paaris on heteroseksuaalsel kaksikul rohkem seksuaalseid partnereid. Autorid teadustasid samas, et suurem seksuaalsete partnerite arv ei pruugi endaga kaasa tuua suuremat edu paljunemisel.

Zietsch käis välja ka alternatiivse teooria: naiselikke jooni väljanäitavad mehed on naistele külgetõmbavad, millega suurendavad nad enda võimalust edukalt paljuneda. Seda aga vaid siis, kui homoseksuaalsuse väljakujunemisega seotud geenid ei põhjusta seda, et nad loobuksid täielikult vastassoolisestest suhetest.

Gei onu hüpotees

Hüpoteesi järgi suurendavad perekonnas leiduvate geenide edasikandmist tulevastele põlvedele ka isikud, kellel endal ei ole lapsi. Seda seetõttu, et nad jagavad enda lähemate sugulaste järeltulijatele ressursse (näiteks toitu, kaitset, peavarju). Paljud teadlased peavad seda parimaks seletusmudeliks mitteheteroseksuaalsele käitumisele. Seda seetõttu, et hüpotees lahendab küsimuse, miks on homoseksuaalsust tuhandete aastate jooksul populatsioonis edasi kanrud. Seda vaatamata sellele, et see vähendab üksikisikute paljunemise edukust. Normaaljaotus, mis esineb kõikjal bioloogias ja sotsioloogias, seletab selle väljendamise muutujaid spektris.

Hüpoteesi näol on tegemist sugulusvaliku teooria laiendamisega. Algselt töötati see välja selleks, et seletada näivalt altruistlike tegusid, mis tundusid olevat kehvad kohastumused. Algse idee töötas 1932. aastal välja J. B. S. Haldane. Hiljem on seda viimistlenud mitmed teised teadlased, teiste seas John Maynard Smith, W. D. Hamilton ja Mary Jane West-Eberhard. Seda on kasutatud muuhulgas selleks, et seletada osade sotsiaalsete putukate käitumiste seaduspärasusi, kus enamus populatsioonist ei ole paljunemisvõimelised.

2010. aastal katsetasid Vasey ja VanderLaan hüpoteesi Vaikses ookeanis asuvatel Samoa saartel. Nad uurisid seal elavaid naisi, heteroseksuaalseid mehi ja faʻafafine. Viimaste näol on tegemist kultuuriliselt omaksvõetud kolmanda soo kategooriaga, mis hõlmab mehi, kes eelistavad teisi mehi enda seksuaalpartneritena. Teadlased leidsid, et võrreldes teiste Samo naiste ja meestega olid fa'afafine'd märkimisväärselt enam nõus aitama enda sugulasi. Tegemist oli esimese tõendiga, mis toetas "sugulusvaliku teooriat".

See, kas inimese seksuaalne sättumus on või ei ole bioloogiliselt määratud, on äärmiselt politiseeritud küsimus. 1996. aastal teatas USA geide ja lesbide ajakiri, et 61% nende lugejatest arvas, et kui leitakse, et homoseksuaalsus on määratud bioloogiliste tegurite poolt, siis aitaks see kaasa geide ja lesbide õiguste tugevnemisele. Tõendid, mis kinnitaksid seksuaalse sättumuse bioloogilist alust, tugevdaksid õigusliku kaasust üle vaadata seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerivaid seadusi. Riigiülesed uuringud Ameerika Ühendriikides, Filipiinidel ja Rootsis leidsid, et inimesed, kes usuvad, et "homoseksuaalsed inimesed on nii sündinud" hoidsid homoseksuaalsuse suhtes tunduvalt positiivsemaid hoiakuid kui need, kes uskusid, et "homoseksuaalsed inimesed otsustavad nii olla" või "õppisid nii olema".

Seksuaalse sättumuse oletatavad põhjused mõjutavad märkimisväärselt sotsiaalselt konservatiivsete inimeste silmis seksuaalvähemuste seisundit. Konservatiivne kristlik mõttekoda Perekonna Uuringute Nõukogu (Family Research Council) väidab, et avastus, et inimesed sünnivad geina "edendaks mõtet, et seksuaalne sättumus on kaasasündinud tunnus nagu rass; et homoseksuaalseid inimesi nagu afroameeriklasi peaks õiguslikult kaitsma 'diskrimineerimise' eest; ja homoseksuaalsuse hukkamõistmine peaks olema samamoodi sotsiaalselt hukkamõistetud nagu rassist. Ometi ei ole see tõsi." Teised sotsiaalselt konservatiivsed inimesed arvavad, et inimesed võivad küll aktsepteerida mistahes teaduslikke tõendeid ja ikkagi moraalselt vastu seista homoseksuaalsusele. Samasooliste abielu vastane Orson Scott Card on toetanud bioloogilisi uuringuid, väites, et "homoseksuaalsusele suunatud teaduslikud jõupingutused peaksid üritama määratleda geneetilisi ja sünnieelseid põhjuseid... et selle väärtalitluse esinemissagedust minimeerida... [Ometi ei peaks seda nägema] rünnakuna homoseksuaalsete inimeste suunas, soovina 'sooritada genotsiidi' homoseksuaalse kogukonna vastu.... Kuna homoseksuaalsus ei ole haigus, ei leidu sellele ka 'ravi'. Siiski on erinevad viise, kuidas elada homoseksuaalsete ihadega."

Osa seksuaalsete vähemuste õiguste toetajatest ei nõustu ideega, et seksuaalsus on bioloogiliselt määratud või sünniga inimesele kinnitatud. Nad väidavad, et seksuaalne sättumus võib inimese elu jooksul muutuda. Teised seisavad vastu igasugustele katsetele 'hälbelist' seksuaalsust patologiseerida või meditsiiniliseks muuta. Selle asemel keskenduvad nad moraalses või sotsiaalses valdkonnas seksuaalvähemustele heakskiidu saavutamisele. Chandler Burr on väitnud, et "meenutades varasemaid psühhiaatrilisi homoseksuaalsuse "ravimisi", tajuvad osad inimesed bioloogilistes otsingutes seemneid tulevaseks genotsiidiks. Nad manavad esile hirmuäratava väljavaate, kus kas kirurgiliselt või geneetiliselt hakatakse geisid "ümber häälestama". Või siis hakatakse tegema emakas tuvastatud homoseksuaalsete loodete aborte." Geide ja lesbide sellisele kriitikale on seksuaalse sättumuse uurija LeVay vastu öelnud, et uurimistöö "on panustanud homoseksuaalsete inimeste seisundile ühiskonnas."