Heteroseksuaalsus

Heteroseksuaalsuseks (ehk heteroseksuaalseks identiteediks) nimetatakse ka seksuaalset identiteeti, mis tugineb sellisele külgetõmbemustrile, sellega seotud käitumismustrile ning kogukondlikule ühtekuuluvusele nendega, kellel on samasugused mustrid.

Heteroseksuaalsus on homoseksuaalsuse ja biseksuaalsuse kõrval üks kolmest põhikategooriast, mis paikneb seksuaalse sättumuse kontiinumil. Heteroseksuaalset isikut kutsutakse heteroseksuaaliks või heteroks.

Sõnu "heteroseksuaal" ja "heteroseksuaalsus" kasutatakse harilikult inimeste kohta. Heteroseksuaalset käitumist on aga täheldatud kõikidel imetajatel ja teistel loomadel.

"Heteroseksuaalsus" sõnana on kreeka-ladina hübriid. Liitsõna koosneb kreekakeelsest sõnast έτερος (héteros: 'teine, muu', teaduses kasutusel eesliitena tähenduses 'erinev' ) ja ladinakeelsest sõnast sexualis ('sugueluline'). Sõna võttis esmakordselt kasutusele ungari ajakirjanik Károly Mária Kertbeny oma kirjas 1868. aastal. Trükis kasutas seda esmakordselt saksa zooloog Gustav Jäger 1880. aastal. Sõna pärineb 19. sajandi isiksusetüüpide süstematiseerimise traditsioonist. Selle kasutus on tugevasti mõjutanud nüüdisaegse seksuaalse sättumuse käsitluse kujunemist. Sõna saab kasutada kirjeldamaks isiku seksuaalset sättumust, seksuaalset ajalugu või mina-käsitlust. Osa inimesi lükkab sõna tagasi, kuna nende arvates kätkeb mõiste endas ainult seksuaalset käitumist, jättes kirjeldamata mitteseksuaalsed romantilised tunded.

Eesti keeles kasutatakse heteroseksuaalsuse sünonüümina harvem sõna "teisesooiharus" ning heteroseksuaalset inimest kutsutakse "teisesooiharaks".

  Pikemalt artiklites Seksuaalne sättumus, Seksuaalne identiteet ja Inimese seksuaalkäitumine

Inimese seksuaalne sättumus, seksuaalkäitumine ja seksuaalne identiteet on lähedalt seotud, aga teineteisest erinevad mõisted. Seksuaalne identiteet viitab isiku kontseptsioonile iseendast, käitumine seksuaalaktidele ning sättumus külgetõmmetele. Need kolm ei pea alati ühtima, kuna seksuaalne külgetõmme või käitumine ei pea olema alati kooskõlas inimese identiteediga. Näiteks võib inimene end määratleda heteroseksuaalsena, geina, lesbina või biseksuaalsena ilma, et tal oleks olnud üldse seksuaalseid kogemusi. Samuti võib inimesel olla olnud homoseksuaalseid kogemusi, aga ta ei pea end geiks, lesbiks või biseksuaalseks. Samamoodi võib end gei või lesbina identifitseerinud isik aeg-ajalt omada seksuaalset kontakti vastassoo esindajaga, aga pole end mittebiseksuaalsena määratlenud. Inimeste kohta, kelle seksuaalne sättumus ei ühti nende seksuaalse identiteediga, kasutatakse mõnikord terminit "kapis olema".

Mõnikord jäetakse eristamata seksuaalne sättumus ja seksuaalne identiteet. See tekitab käsitlustes erisuse selles, kas seksuaalne sättumus võib ajas muutuda. Uurijad, kes kahte mõistet omavahel ei erista lähtuvad kontseptsioonist, et seksuaalne sättumus on osadel inimestel kindlaks määratud, teistel aga voolav ning võimeline aja jooksul muutuma. Teised eristavad seksuaalset sättumust kui kaasasündinud külgetõmbe ja seksuaalset identiteeti kui midagi, mis võib inimese elu jooksul muutuda. Viimasel juhul ei ole seksuaalne identiteet osa seksuaalsest sättumusest ning ei see pea seetõttu ühtima isiku seksuaalse sättumuse või seksuaalse käitumisega.

2000. aastal avaldatud uurimuses küsitleti 80 mitteheteroseksuaalset naist vanuses 16–23. Pooled osalejatest olid enda elu jooksul muutnud oma seksuaalset identiteeti rohkem kui korra. Kahe aasta pärast toimunud järeluuringuteks oli kolmandik neist seda uuesti teinud. Teadlased järeldasid, et "seksuaalne külgetõmme paistab olevat suhteliselt stabiilne, samas seksuaalne identiteet ja käitumine on voolavamad." 2012. aastal uuriti 2560 täiskasvanut. Neist 2% teatas, et nende seksuaalne sättumus on 10-aastase perioodi jooksul muutunud. Meestest teatas 0,78% heteroseksuaalsena, 9,52% geina ning 47% biseksuaalsena määratlenud osalejatest oma identiteedi muutusest. Naiste puhul täheldas sama 1,36% heteroseksuaalsena, 63,6% lesbina ja 64,7% biseksuaalsena määratlenud osalejatest. Uurijad pakuvad, et heteroseksuaalsus võib olla tänu oma normatiivsele staatusele stabiilsem identiteet.

  Pikemalt artiklis Seksuaalse sättumuse statistika

Seksuaalse sättumuse statistikat on raske täpselt hinnata, kuna puuduvad usaldusväärsed andmed. Uuringu tulemuste hindamisel on oluline arvestada kasutatud kriteeriumiga, mille alusel on defineeritud sättumust. Paljudele inimestele võib olla vastumeelne end gei, lesbi või biseksuaalsena identifitseerida vaatamata samasoolisele külgetõmbele. Samasoolise külgetõmbega inimeste arv võib olla suurem kui nende arv, kes sellel külgetõmbel tegutsevad. See omakorda võib olla suurem kui arv, kes end identifitseerivad gei, lesbi või biseksuaalsena. See omakorda mõjutab ka andmeid, mis on seotud hinnangutega heteroseksuaalse elanikkonna kohta.

Olulisemate uuringute järgi on 89–98% inimestest oma eluea jooksul ainult heteroseksuaalsed suhted. See protsent langeb aga 79–84%-le, kui uuritakse samasoolisi külgetõmbeid ja/või käitumist. 2006. aastal läbi viidud anonüümses küsitluses teatas 80% vastanutest oma heteroseksuaalsetest tunnetest. Samas 97–98% vastanutest identifitseeris end heteroseksuaalina. 1992. aastal Suurbritannias meeste seas läbi viidud uuringus teatas 93,9% vastanutest, et neil on olnud vaid heteroseksuaalseid kogemusi. Prantsusmaal oli samas uuringus aga vastanute protsent 95,9%. Williamsi instituudi 2011. aasta aruandes on esitatud hinnang, et umbes 300 miljonist Ameerika Ühendriikide elanikust 96% on heteroseksuaalsed.

Küsitlused

2008. aasta küsitluse järgi on 87%-l brittidest olnud seksuaalne kontakt ainult vastassoo esindajatega. Samas 94% brittidest identifitseeris end heteroseksuaalina. Sarnase tulemuseni jõudis Suurbritannia riikliku statistikabüroo 2010. aastal avaldatud küsitlus: 95% brittidest identifitseeris end heteroseksuaalsena, 1,5% homo- või biseksuaalsena. 3,5% vastanutest andis ebamääraseid vastuseid nagu "ei tea", "muu" või ei vastanud küsimusele.

2015. aastal küsitleti Suurbritannias 1632 täiskasvanud inimest. Neist 89% identifiseeris end heteroseksuaasena, 6% homoseksuaalsena ja 2% biseksuaalsena. Uuringus osalejatel paluti end paigutada Kinsey skaalale. 72% kõikidest täiskasvanutest valisid skaalal väärtuse 0, mis tähendab, et nad identifitseerisid täielikult heteroseksuaalina. Sama vastuse valis aga ainult 46% täiskasvanutest vanuses 18–24. Täielikku homoseksuaalsust tähistava väärtuse 6 valis 4% vastanutest. Noorte täiskasvanute hulgas oli sama vastus 6%.

Samal aastal viidi Ameerika Ühendriikides läbi sarnane uuring. Küsitleti 1000 täiskasvanut, kellest 89% identifitseeris end heteroseksuaalsena, 4% homoseksuaalsena (võrdselt mehi ja naisi) ning 4% biseksuaalsena.

Teadlaste seas valitseva arvamuse kohaselt ei ole seksuaalne sättumus valik. See tähendab, et inimesed ei vali, kas nad on heteroseksuaalsed, homoseksuaalsed, biseksuaalsed või aseksuaalsed. 

Bioloogia

  Pikemalt artiklis Seksuaalse sättumuse bioloogiline alus

Seksuaalse sättumuse ja bioloogia vaheline seos on teaduses jätkuvaks uurimisaineks. Siiani ei ole kindlaks tehtud tegurit, mis üksinda määraks seksuaalse sättumuse. Erinevad uuringud osutavad lahknevatele ja sageli üksteisega vastuolus olevatele põhjustele. Teadlased oletavad, et seksuaalse sättumuse määrab geneetiliste, hormonaalsete ja sotsiaalsete tegurite kombinatsioon. Seksuaalse sättumuse tekke põhjuste seletamisel on levinumad erinevad bioloogilised teooriad. Bioloogilised teooriad näevad enamasti põhjustena geneetilisi tegureid, varast sünnieelset keskkonda ja/või aju struktuuri. Osa teadlasi ühendab geneetilised põhjused sotsiaalsete teguritega. Teised teadlased usuvad, et seksuaalne sättumus määratakse juba eostamisel. Samas puuduvad siiani teaduslikud kordusuuringud, mis toetaksid ükskõik millist bioloogilist tegurit seksuaalse sättumuse kujunemise põhjusena.

Keskkond

  Pikemalt artiklis Seksuaalse sättumuse keskkondlik alus

Uurijad näevad keskkonnategurites võimaliku seksuaalse sättumuse kujunemise mõjutajat. Teadlastel puudub laialdane tõendusmaterjal selle kohta, mis näitaks et laste kasvatamisviis või varajased kogemused mängiks rolli seksuaalse sättumuse kujunemisel. Sellegipoolest on osa uuringuid sidunud laste kasvatamisviisi või perekondliku keskkonna mitteheteroseksuaalsusega. Samuti on üritatud seostada lapse ebatraditsioonilist soo väljendusviisi homoseksuaalsusega. Mitmed uuringud on näidanud seaduspära, mille järgi iga vanem vend suurendab tõenäosust, et mehel tekib homoseksuaalne sättumus, 28–48%. Teadlased näevad niinimetatud vanema venna efekti põhjusena varast sünnieelset keskkonda, eriti sünnieelseid hormoone. Sarnast seaduspära naiste ja vanemate õdede arvu vahel ei ole leitud.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Heteroseksuaalsus

• Aseksuaalsus
• Biseksuaalsus
• Homoseksuaalsus