Kaukaasia Rahvad

Kaukaasia on Musta mere ja Kaspia mere vahele jääv piirkond, mis seob omavahel Lähis-Ida ning Ida-Euroopa lauskmaad, jagunedes Põhja- ja Lõuna-Kaukaasiaks, mis on üksteisest eraldatud Suur-Kaukasuse mäestikuga.

 

Kaukaasias elab rohkem kui 50 rahva esindajaid, kes räägivad kokku seitsmesse keelkonda kuuluvaid keeli. Neist kolm – nahhi-dagestani, kartveli ja abhaasi-adõgee – on piirkonna põliskeelkonnad. Kartveli keelkond lahknes teistest üle 14 000 aasta tagasi, mis tähendab, et keeled on omavahel väga kauges suguluses .

Põhja-Kaukaasia

Põhja-Kaukaasia kuulub Venemaa Föderatsiooni haldusalasse, hõlmates mitmeid etnilisi ja keelelisi gruppe.

Loode-Kaukaasia põlisrahvad räägivad abhaasi-adõgee (näiteks vaid natuke üle poole miljoni esindajaga kabardiinid) ning kirdes nahhi-dagestani keeli. Seda keelterühma esindavad näiteks umbes poolemiljonilise rahvaarvuga avaarid, dargid, lesgid ja ingušid ning üle miljoni küündiva rahvaarvuga tšetšeenid, kes on ühtlasi ka suurim rahvakild Põhja-Kaukaasias .

Suure osa siinsest rahvastikust (üle kolmandiku ) moodustavad tänapäeval venelased ja ukrainlased, kes on endaga kaasa toonud slaavi keeled.

Üheks indoeuroopa keelkonna esindajaks Põhja-Kaukaasias on osseedid, kelle elupiirkond ulatub üle Kaukasuse mäestiku ka Lõuna-Kaukaasiasse. Osseedid põlvnevad ilmselt Ida-Euroopa lauskmaal elanud nomaadidest, kes 4. sajandil hunnide eest Kaukaasiasse taganesid .

Turgi keeli kõnelevad Põhja-Kaukaasias kumõkid, nogaid, karatšaid ja balkaarid. Nogaid jagunevad pika eraldatuse tõttu kolme gruppi, kes räägivad erinevaid dialekte .

Mongoli keelkonda esindavad stepirahvas kalmõkid .

Lõuna-Kaukaasia

Lõuna-Kaukaasia riigid on Armeenia, Aserbaidžaan, Georgia, Türgi ja Iraan (viimased kaks ulatuvad ka Kaukaasiast väljapoole) .

Siinseks põliskeelkonnaks on kartveli keelkond, mida räägivad näiteks georglased, kes on ühtlasi suurimaks kaukaasia põliskeelt kõnelevaks rahvaks (rahvaarv 3,7 miljonit) .

Suurimaks indoeuroopa keelkonna esindajaks Lõuna-Kaukaasias on armeenlased (rahvaarv üle 3 miljoni), kes jõudsid sinna 1. aastatuhande alguses enne Kristust. Sama keelkonda esindavad näiteks ka kurdid .

Turgi keelkond on arvukalt esindatud, sest aserite rahvaarv üksnes Aserbaidžaanis ulatub üle 8 miljoni .

Kaukaasiast, täpsemalt tänapäeva Georgiast leitud Homo erectus’e koljud, mis on dateeritud 1,77 miljoni aasta vanusteks, on vanimad perekond Homo esinemise tõendid väljaspool Aafrikat .

Esimesed niinimetatud anatoomiliselt moodsad inimesed (anatomically modern humans – AMH) jõudsid Euroopasse Lähis-Idast ning levisid mööda Euroopat kahte peamist teed mööda – piki Doonau orgu läbi Kesk-Euroopa (Aurignaci) ja piki Vahemere rannikut (proto-Aurignaci) . Osaliselt toimus liikumine ilmselt ka otse üle Lõuna-Euroopa (Uluzzi). Kaukaasiasse jõudsid nad ülem-paleoliitikumis ning seda seostatakse just Aurignaci kultuuriga, mis asendas neandertallaste Moustier’ kultuuri vähemalt 42 000 aastat tagasi . Aurignaci kultuur tõi endaga kaasa esimesed keerukad luust tööriistad, helmeste ja merekarpide kasutamise ehetena ning arenenud kujutava kunsti . Arheoloogilisi tõendeid anatoomiliselt moodsate inimeste varajasest esinemisest on Ida-Euroopa lauskmaalt leitud umbes samast ajast kui Kaukaasiast ning Doonau orust veelgi varem. Seetõttu ei ole kronoloogiliste vahendite abil võimalik öelda, kas anatoomiliselt moodsad inimesed asustasid Ida-Euroopa Kaukaasia või hoopis Anatoolia ja Balkani maade kaudu [.

Neoliitikumis hakati esmakordselt tegelema põlluharimisega, mis levis samu teid mööda kui varasem Aurignaci kultuur ning jõudis Kaukaasiasse umbes 8000 aastat tagasi. Leiva valmistamiseks kasutatav nisu (Triticum aestivum) võeti umbes 10 000 – 8000 aastat tagasi kasutusele tõenäoliselt just Lõuna-Kaukaasias, täpsemalt tänapäeva Armeenia aladel. Hiljuti tõestati geneetiliselt, et viinamarjakasvatus on pärit just Lõuna-Kaukaasiast .

Vase kaevandamine ja sulatamine, mis sai rohkem kui 7000 aastat tagasi alguse Lõuna-Euroopast, jõudis kiiresti ka Kaukaasiasse. See tõi endaga kaasa intensiivsema kaubandus]]e ja inimeste suurenenud liikuvuse mööda kaubateid .

Kaukaasia rahvaste geneetiline varieeruvus ei ole kuigi suur, kuid esineb järsk üleminek Ida-Euroopa lauskmaa suunas, samas kui Lähis-Ida ja Kaukaasia vahel on üleminek sujuv .

Dagestani rahvaste omavaheline geneetiline erinevus on suur, kuid ühe populatsiooni siseselt väike, mis viitab sellele, et tegemist on eraldatud populatsioonidega, mille vahel olulist rännet ei toimu (järglasi saadakse üldiselt sama etnilise grupi esindajaga). Tänapäeva Türgis elavad armeenlased on samas geneetilise materjali põhjal türklaste ja balkani rahvastega segunenud .

Korrelatsioon keelte ja geograafiaga

Mitokondriaalse DNA uuringutest selgub, et kaukaasia rahvad jagunevad geneetiliselt pigem geograafia, mitte keele alusel, mis tähendab, et sarnasemad on kõrvuti elavad, mitte sama keelt kõnelevad rahvad. Seda illustreerib nii indoeuroopa keelkonda esindavate armeenlaste kui ka türgi keelt kõnelevate aserite suurem sarnasus oma naabritega kui sama keelkonna esindajatega. Põliskeeli kõnelevate rahvaste siseselt saab Y-kromosoomi alusel rääkida ka keelelise jaotuse korreleerumisest geneetikaga, mis võib aga olla tingitud sellest, et populatsioonid paiknevad geograafiliselt üksteisest kaugel .

Y-kromosoomi uuringud

Üldiselt arvatakse, et Kaukaasia tänapäevane Y-kromosoom on pärit Lähis-Idast, kuid ühe teooria kohaselt jõudis see Armeeniasse põlluharijatega pärast viimast jääaega .

Y-kromosoomi alusel jaguneb Kaukaasia selgelt kirde, loode ja lõunaosaks. Kirdes on levinuimad haplogrupid J1*, J2a2* (põhiliselt tšetšeenid ja ingušid) ja R1b1b2. Loodes ja lõunas seevastu on ülekaalus haplogrupid G2a, RR1a1* ja J2a*, kuid erinevas järjekorras .

Suure osa Kaukaasia Y-kromosoomi geenitiigist moodustavad Lähis-Idast pärineva haplogrupp J-i alamharud J1 ja J2. Haplogrupp J1e* jõudis Kaukaasiasse oluliselt hiljem kui teised J-i alamhaplogrupid (umbes 6000 aastat tagasi). See on seostatav neoliitikumi põlluharijate sisserändamisega Lähis-Idast .

Loode- ja Lõuna-Kaukaasias on väga levinud ka haplogrupp G, täpsemalt alamhaplogrupp G2, mille sagedus on suurim (70%) põhjaosseetidel. Kirde-Kaukaasias on selle haplogrupi keskmine sagedus samas vaid 5% .

Haplogrupp L3-e arvestatav sagedus kirdekaukaaslastel viitab geenivoolule Lõuna-Aasiast .

Mitokondriaalse DNA uuringud

Lõuna-Kaukaasia levinuimateks haplogruppideks on HV, H4, H20, U1, U3, U6 ja X .

Üle kolmandiku eurooplaste geenitiigist kuulub Euroopas domineerivasse haplogruppi H, mis on haplogrupi R alamgrupp ja mis on omakorda kujunenud haplogrupiperekonnast HV. Haplogrupp H sagedus küll väheneb lõuna ja ida suunas, kuid on siiski ka Kaukaasias 10–30%, mille tõttu uuritakse ka kaukaaslasi palju just haplogrupp H siseselt. Enamik selle alamhaplogruppidest hakkasid Kaukaasias levima pärast viimast jääaega, kuid näiteks haplogrupp H13 juba tunduvalt varem (25 000–19 000 aastat tagasi). Samas on võimalik, et ka teised haplogrupid olid seal levinud juba 33 000 – 26 000 aastat tagasi, mil leidis aset kliima soojenemine. Võimalik, et need taandusid jääaja alguses seoses refuugiumidesse liikumisega. Haplogrupp H13 esineb põhiliselt Lõuna-Kaukaasias, mis oli ka jääajal elamiskõlbulik piirkond. Levinuim alamhaplogrupp Kaukaasias on H1, mis on eriti sage Põhja-Kaukaasias, ulatudes 11–18 protsendini. Huvitav on see, et kõik sellesse alamhaplogruppi kuuluvad karatšaid ja balkaarid esindavad omakorda alamhaplogruppe H1a ja H1b, mida nende ümbruskonna populatsioonidest leidub vaid türklastel, kuid mis on Lääne-Euroopas väga levinud. Suur-Kaukasuse lähinaabruses elavate rahvaste hulgas on kõige sagedasem alamhaplogrupp H5, moodustades tervelt 20% sealsest geenitiigist. Selle alamhaplogrupp H5a, mis on Balkani maades sage, esineb aga Kaukaasias väga harva. Dagestani H-haplogrupist moodustab veerandi haplogrupp H2 ja 15% H13 .