Andrus Ansip (sündinud 1.
See artikkel vajab toimetamist. |
See artikkel vajab ajakohastamist. (August 2023) |
oktoober">1. oktoobril 1956 Tartus) on Eesti poliitik, Euroopa Parlamendi liige.
Andrus Ansip | |
---|---|
Andrus Ansip, 2017 | |
Euroopa Parlamendi liige | |
Ametis | |
Ametisse asumise aeg 2. juuli 2019 | |
Euroopa Komisjoni digitaalse ühtse turu volinik | |
Ametiaeg 1. november 2014 – 1. juuli 2019 | |
Eelnev | Neelie Kroes (digivolinik) |
Järgnev | Maroš Šefčovič (kt) |
Euroopa Parlamendi liige | |
Ametiaeg 1. juuli 2014 – 31. oktoober 2014 | |
Riigikogu liige | |
Ametiaeg 26. märts 2014 – 18. juuni 2014 | |
Eesti peaminister | |
Ametiaeg 13. aprill 2005 – 26. märts 2014 | |
Eelnev | Juhan Parts |
Järgnev | Taavi Rõivas |
Eesti majandus- ja kommunikatsiooniminister | |
Ametiaeg 13. september 2004 – 13. aprill 2005 | |
Eelnev | Meelis Atonen |
Järgnev | Edgar Savisaar |
Tartu linnapea | |
Ametiaeg 10. september 1998 – 23. september 2004 | |
Eelnev | Roman Mugur |
Järgnev | Laine Jänes |
Isikuandmed | |
Sünniaeg | 1. oktoober 1956 Tartu |
Erakond | NLKP 1978–? Eesti Reformierakond (alates 1994) |
Alma mater | Tartu Riiklik Ülikool |
Autogramm |
Aastatel 1998–2004 oli ta oli Tartu linnapea, 2004–2005 Eesti majandus- ja kommunikatsiooniminister, 2005–2014 Eesti peaminister ning 2014–2019 Euroopa Komisjoni asepresident ja digitaalse ühtse turu volinik.
Andrus Ansipi esimene valitsus oli ametis 13. aprillist 2005 kuni 2. aprillini 2007. Andrus Ansipi teine valitsus astus ametisse 5. aprillil 2007. Andrus Ansipi kolmanda valitsuse nimetas president Toomas Hendrik Ilves ametisse 5. aprillil 2011 ja selle volitused lõppesid Taavi Rõivase valitsuse ametisse astumisel 26. märtsil 2014.
Andrus Ansip on Eesti Reformierakonna asutajaliige. Enne poliitikasse tulekut tegutses ta panganduses ja äris ning õppinud on ta keemikuks.
Ansip töötas Tartu Riiklikus Ülikoolis, uuris ravimudade koostist, osales röntgenkontrastaine ja taimekaitsevahendite väljatöötamises. 1978 astus Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteisse.
Ta töötas kaks aastat Eestimaa Kommunistliku Partei Tartu Rajoonikomitee tööstusosakonnas, seejärel neli aastat Estkompeximis.
Ansip on tegutsenud Rahvapanga ja Sotsiaalpanga juhatuses ning olnud Tartu Kommertspanga pankrotihaldur. Ta on olnud ka AS Tartu Raadio suuraktsionär ja nõukogu esimees.
Ta valiti XI ja XII Riigikogusse.
Aastal 1971 astus Ansip ELKNÜ-sse. Ta valiti Tartu 5. Keskkooli komsomolikomiteesse.
Õpingute ajal Tartu Riiklikus Ülikoolis valiti Ansip 1974 keemiaosakonna komsomolibüroo liikmeks ja ülikooli komsomolikomitee liikmeks, 1975 hiljem ülikooli komsomolikomitee organisatsioonilise töö sektori juhatajaks, 1977 keemiaosakonna komsomolibüroo sekretäriks.
Ta oli EÜE Leevaku rühma komissar, Väimela rühma komissar ja Vigala rühma komandör ning EÕM-i Tartu piirkonna komissar ja Tartu piirkonna komandör.
Aastal 1979 valiti ta ülikooli töötajana keemia osakonna parteibüroo sekretäri asetäitjaks organisatsioonilise töö alal.
Ajateenistuse ajal oli väeosa komsomolikomitee ja parteibüroo liige.
Aastal 1983 valiti ta Tartu Ülikooli üld- ja molekulaarpatoloogia instituudi parteibüroo sekretäri asetäitjaks organisatsioonilise töö alal. Samuti oli ta instituudi rahvakontrolligrupi esimehe asetäitja.
Aastal 1984 oli ta EÜE Veszprémi rühma komandör.
Aastast 1985 oli ta palgaline parteifunktsionäär. Ta asus tööle EKP Tartu Rajoonikomitee tööstus- ja transpordiosakonna instruktorina. Samuti oli ta kultuuritöötajate ametiühingu Tartu rajoonikomitee esimehe asetäitja, Karskusühingu EKP Tartu Rajoonikomitee algorganisatsiooni esimees ja Tartu rajooni seltsimehelike kohtute ühiskondliku nõukogu liige. Aastatel 1987–1989 oli ta EKP Tartu Rajoonikomitee organiseerimisosakonna juhataja.
25. novembril 1988 toimus EKP Tartu rajooni kommunistide konverents[küsitav], kus ta valiti rajoonikomitee liikmeks. Samal päeval toimus rajoonikomitee pleenum, kus oli esitatud tema kandidatuur rajoonikomitee II sekretäri (ideoloogiasekretäri) ametikohale. Tema kandidatuur ei läinud läbi.
10. septembril 1998 sai Ansipist Tartu linnapea, pärast senise linnapea Roman Muguri tagasiastumist. Pärast 2002. aasta KOV valimisi sai üheks abilinnapeaks ka Laine Jänes. Ansipi põhiliseks koalitsioonipartneriks oli läbi aastate Keskerakond. Ansipi juhtimisel korrastati linna haljasalasid, renoveeriti Jaani kirikut ning rajati Aura veekeskus. 23. september 2004 asus Andrus Ansip majandus- ja kommunikatsiooniministri kohale Juhan Partsi valitsusse, linnapeaks sai senine abilinnapea Laine Jänes.
Andrus Ansip esitati majandus- ja kommunikatsiooniministri kandidaadiks pärast Meelis Atoneni tagasiastumist.
Andrus Ansipist sai Eesti peaminister 13. aprillil 2005. Eelnevalt Juhan Partsi majandus- ja kommunikatsiooniministri ametit pidanud Ansipist sai Eesti 15. peaminister. Ansipi esimese valitsuse koalitsioonipartneriteks olid peale Reformierakonna ka Keskerakond ja Rahvaliit. Valitsus püsis kuni uute valimisteni, ent järgmises, Andrus Ansipi teises valitsuses olid Sotsiaaldemokraadid ja IRL.
Andrus Ansip astus Eesti peaministri ametisse 13. aprillil 2005. Pärast koalitsioonikõnelusi sõlmiti nn küüslaugukoalitsioon Reformierakonna, Keskerakonna ning Rahvaliidu vahel. Keskerakonna esimehest, Edgar Savisaarest, sai Ansipi mantlipärija majandus- ja kommunikatsiooniministrina, Rahvaliidu esimehest, Villu Reiljanist, sai keskkonnaminister. Valitsus püsis stabiilsena, vaatamata Villu Reiljani ning põllumajandusminister Ester Tuiksoo skandaalidele.
Andrus Ansipi kolmas valitsus astus ametisse 5. aprillil 2011 ning astus tagasi märtsis 2014. Koalitsioonilepe sõlmiti Ansipi juhitud Reformierakonna ning Mart Laari juhitud Isamaa ja Res Publica Liidu vahel. Reformierakonnal oli valitsuses 7, IRl-il 6 ministriportfelli.
23. veebruaril 2014 teatas Andrus Ansip oma traditsioonilises nn Tartu kõnes, et esitab 4. märtsil 2014 presidendile tagasiastumispalve. Juba mõnda aega enne oli palju spekuleeritud selle üle, kas Ansip teatab just Tartus oma tagasiastumisplaanist või mitte. Samuti teatas Ansip, et näeb enda järeltulijana senist Euroopa transpordivolinikku Siim Kallast. Tema järeltulijaks sai aga hoopis üllatuskandidaat, senine sotsiaalminister Taavi Rõivas.
2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel kandideeris Andrus Ansip Eesti Reformierakonna esinumbrina. Ta kogus 45 037 häält, mis oli suurim häältesaak nendel valimistel. Selle toel kindlustas Eesti Reformierakond endale Euroopa Parlamendis kaks kohta kuuest. Ansip oli ühtlasi avaldanud soovi saada Euroopa Komisjoni volinikuks ja öelnud, et mandaat Euroopa Parlamendi valimistel kasvatab komisjoni liikmeks saamise võimalusi.
1. novembril 2014 astus ametisse Junckeri komisjon. Andrus Ansipist sai asepresident ja digitaalse ühtse turu volinik. Alates 2015. aastast oli tema nõunik Taavi Kotka.
Ansipi rekordiliselt pikk valitsusaeg Eesti peaministrina on toonud erisuguseid arvamusi tema isiku kohta. Ühelt poolt on ta pälvinud palju kriitikat ja teisalt on ta suutnud koguda ka laialdast toetust. Näiteks tegi ta 2007. aasta Riigikogu valimistel häälterekordi, kui tema poolt anti 22 556 häält.
Valitsuse suurimate saavutustena tema valitsusperioodil on välja toodud korras riigirahanduse hoidmist ja Eesti üleminekut eurole.
Ansipit on nimetatud alfaisaseks, kelle moodi sooviksid olla paljud Eesti mehed ja keda naised endale kaasaks ihkaksid. Samas on teda iseloomustatud, kui korrektset, sportlikku ja püsivat. Lisaks on teda nimetatud kaalutlevaks ja otsustusvõimeliseks ning esile tõstetud, et ta ei ole endale omaks saanud võimutäiust kuritarvitanud.
Ansipile on ette heidetud kriitika ignoreerimist ja rahva mittekuulamist ning väidetud, et tema juhtimine viis riigi stagnatsiooni. "Ansip oli peaminister, kes ei kuulanud, kes eelistas rääkida üksi ja tappis dialoogi, naeruvääristas neid, kes arvasid teistmoodi kui tema." Ansipit on kirjeldatud ka kui ideaalitut pragmatisti ning süüdistatud teda pealekaebamises ja laimamises. Tema valitsusaega jääb meenutama pronkssõduri juhtum, mis kahjustas oluliselt Ansipi mainet Eestis elavat venelaste silmis.
Jaak Allik üheks oluliseks veaks nimetatud suhete katkestamist Edgar Savisaarega, mis võttis Reformierakonnalt poliitilise manööverdamisruumi. Laidetud on tegemata haldusreformi ja Ansipi valitsuse ebajärjepidevat maksupoliitikat. Esile on tõstetud ka Ansipi vastuolulisi sõnavõtte, millest üks enim vastukaja leidnu oli peaministri kõne ACTA teemadel, mis võimendas ACTA-vastaseid meeleavaldusi.
Ansip on olnud Eesti Jalgratturite Liidu asepresident. Ta on Tartu Rotary klubi liige.
Ansip kuulub alates 10. novembrist 2009 Kaitseliidu Tartu maleva Tamme malevkonda. Kaitseliitlase vandetõotuse andis ta 27. aprillil 2010 Tamme malevkonna asutamise 20. aastapäeva aktusel Tartus.
Andrus Ansipi abikaasa Anu Ansip on naistearst. Neil on kolm tütart: Reet, Tiina ja Liisa.
Ansip teeb regulaarselt jalgrattatreeninguid. Ta on korduvalt läbinud Tartu rattamaratoni põhidistantsi.
Aprillis 1996 sattus ta jalgrattaga sõites laupkokkupõrkesse sõiduautoga. Talle tehti 11 tundi kestnud operatsioon ja ta oli 3 kuud voodihaige. Taastumine võttis aega 14 kuud.[viide?]
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Andrus Ansip |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Andrus Ansip |
Eelnev Roman Mugur | Tartu linnapea 1998–2004 | Järgnev Laine Jänes |
Eelnev Meelis Atonen | Majandus- ja kommunikatsiooniminister 2004–2005 | Järgnev Edgar Savisaar |
Eelnev Siim Kallas | Eesti Reformierakonna esimees 2004–2014 | Järgnev Taavi Rõivas |
Eelnev Juhan Parts | Eesti peaminister 2005–2014 | Järgnev Taavi Rõivas |
This article uses material from the Wikipedia Eesti article Andrus Ansip, which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses.
®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.