Balti Laevastik

Balti laevastik
Balti laevastiku embleem
Asutatud	18. mai 1703
Riik	Vene tsaaririik (1703–1721) Venemaa Keisririik (1721–1917)  Venemaa SFNV (1917–1922)  Nõukogude Liit (1922–1991)  Venemaa (1991–...)
Haru	Venemaa merevägi
Liik	sõjalaevastik
Ülesanne	meresõda
Suurus	55 sõjalaeva
Garnison/staap	Kaliningrad
Sõjad/lahingud	Põhjasõda Seitsmeaastane sõda Vene-Rootsi sõda (1788–1790) Krimmi sõda Vene–Jaapani sõda Esimene maailmasõda Venemaa kodusõda Teine maailmasõda

Balti mere laevastiku sünnipäevaks peetakse 18. maid 1703 (vana kalendri järgi 7. mai), mil sõudeflotill tsaar Peeter I juhtimisel võitis Neeva jõe suudmes lahingu kahe Rootsi laeva vastu. Pärast 1917. aasta revolutsioone Venemaal läks laevastik 1918. aastal Venemaa SFNV ja 1922. aastast Nõukogude Liidu kontrolli alla osana Nõukogude Liidu mereväest. 1928. aastal autasustati laevastikku Punalipu ordeniga ja see sai nimeks Punalipuline Balti laevastik. 1965. aastal autasustati laevastikku teise Punalipu ordeniga mehisuse ja kangelaslikkuse eest Suures Isamaasõjas ja selle nimeks sai Kahe Punalipuline Balti laevastik. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal läks laevastik Venemaa Föderatsiooni mereväe koosseisu.

Balti laevastiku staap asub Kaliningradis. Laevastiku põhibaasid on Baltiisk ja Kroonlinn. Balti laevastiku lipulaev on hävitaja Nastoitšivõi.

Alates aprillist 2023 laevastiku ülem on viitseadmiral Vladimir Vorobjov.

Ujuvüksused

Baltiiski mereväebaas

 

• 128. pealveelaevade brigaad - 1 hävitaja (lipulaev), 6 fregatti
• 71. punatäheline dessantlaevade brigaad - 4 suurt dessantlaeva, 2 dessantlaeva õhkpadjal, 3 dessantkaatrit
• 36. punalipuline raketilaevade brigaad
  • 1. kaardiväe raketikaatrite divisjon - 4 raketikaatrit
  • 106. väikeste raketilaevade divisjon - 12 korvetti-väikest raketilaeva
• 64. akvatooriumi kaitse brigaad
  • 146. allveetõrjelaevade divisjon - 3 korvetti-allveelaevahävitajat
  • 323. miinitraalerite divisjon - 2 avamere miinitraalerit-miiniotsijat, 1 ranniku miinitraaler, 4 reidi-miinitraalerit.
• 72. Luurelaevade divisjon - 2 avamere luurelaeva, 3 ranniku luurelaeva

Kroonlinna mereväebaas

 

• 123. allveelaevade brigaad - 1 ründeallveelaev
• 105. akvatooriumi kaitse brigaad
  • 147. allveetõrjelaevade divisjon - 3 korvetti-allveelaevahävitajat
  • 22. miinitraalerite divisjon - 1 ranniku miinitraaler, 2 reidi-miinitraalerit
  • Toetuslaevade salk
  • Hüdrograafialaevade salk
  • Päästelaevade salk
  • Õppelaevade divisjon - 3 õppelaeva

Maismaaüksused

Kaliningradi oblast

•   336. merejalaväebrigaad

• 11. kaardiväe armee
• 3. õhutõrjebrigaad
• 25. rannakaitse raketirügement
• 69. kaardiväe mereväe pioneerirügement
• 313. mereväe eriüksus

Leningradi oblast

• 473. mereväe eriüksus

Lennuüksused

Olulisemad või suuremad laevastiku sõjalaevad ja pardatähised seisuga 2024.

• Hävitaja – 1
  • Sovremennõi-klassi hävitaja – 1 | Nastoitšivõi 610.
• Allveelaev – 1
  • Lada klassi allveelaev – 1 | Dmitrov B-806.
• Fregatt – 6
  • Stereguštši klassi fregatt (vene klassifikatsioonis korvett) – 4 | Stereguštši 530, Soobrazitelnõi 531, Boiki 532, Stoiki 545.
  • Neustraschimy klassi fregatt – 2 | Neustrašimõi 712, Jaroslav Mudrõi 777.
• Korvett – 17
  • Bujan-M klassi korvett (väike raketilaev) – 4 | Zeljonõi Dol 562, Serpuhov 563, Grad 575, Naro-Fominsk 595.
  • Karakurt klassi korvett (väike raketilaev) - 4 | Mõtištši 567, Sovjetsk 577, Odintsovo 584, Burja 578.
  • Nanuchka klassi korvett (väike raketilaev) – 4 | Liven 551, Geizer 555, Zõb 560, Passat 570.
  • Parchim klassi korvett (allveetõrjelaev) – 6 | Aleksin 218, Kalmõkija 232, Kabardino-Balkaria 243, Urengoi 304, Zelenodolsk 308, Kazanets 311.
• Raketikaater – 4
  • Tarantul klassi raketikaater – 4 | Kuznetsk 852, R-257 833, Zaretšnõi 855, Dimitrovgrad 825, Moršansk 874, Tšuvašia 870.
• Dessantlaev – 9
  • Ropucha klassi dessantlaev – 4 | Korolev 130, Minsk 122, Kaliningrad 102, Aleksandr Šabalin 110. Alates veebruarist 2022 asuvad suured dessantlaevad Koroljov, Minsk ja Kaliningrad Mustal merel. Minsk laev sai kahjustuse ja asub remondis
  • Pomornik klassi dessantlaev (õhkpadjal ehk hõljuk) – 2 | Jevgeni Kotšeškov 770, Mordovia 782.
  • Dyugon klassi dessantlaev (dessantkaater) – 3 | Denis Davõdov 748, Leitnant Rimski-Korsakov 714, Mitšman Lermontov 757.
• Miinilaev – 10
  • Aleksandrit klassi miiniotsija – 2 | Aleksandr Obuhov 507, Lev Tšernavin 660
  • Sonya klassi miinitraaler – 2
  • Lida klassi miinitraaler – 6
• Luurelaev – 5
  • Vishnya klassi luurelaev – 2 | Admiral Fjodor Golovin SSV-520, Vassili Tatištšev SSV-231.
  • Alpinist-klassi luurelaev - 2 | Sõzran, Žiguljevsk.
  • Baklan-klassi luurelaev - 1 | KSV-2168
• Õppelaev – 3
  • Petrushka klassi õppelaev – 3 | UK-115 315, UK-162 230, UK-712 312
• Remondilaev - 1
  • Amur klassi remondilaev - 1 | PM-30

Venemaa keisririigi Balti laevastik

 

Venemaa Keisririigi Balti laevastiku loomine ja areng

 

Laevastiku sünnipäevaks loetakse 18. maid 1703, kui Vene 30 alusest koosnev sõudeflotill Preobraženski ja Semjonovski polgu sõduritega tsaar Peeter I juhtimisel võitis Neeva jõe suudmes Nyeni lähedal kahte Rootsi laeva. Rootsi Laadoga ja Peipsi laevastiku ülemjuhataja viitseadmiral Gideon von Numersi juhtimise all olnud 8 kahuriga brigantiin Astrild (1699) ja 10 kahuriga kaljas Geddan said laevastiku esimeseks sõjasaagiks.

 

Esimesteks lahinguristseteks olid merelahingud Rootsi kuningriigi laevastiku vastu 7. augustil 1714 Hankoniemi (Riilahti) Hanko juures, 1719. aastal Saaremaa juures ja 7. augustil 1720 Granhamni merelahing Ahvenamaa saarestiku juures. Balti Laevastiku põhibaasid olid Peterburi kubermangu – Kroonlinna, Eestimaa kubermangu – Tallinna, Paldiski ja Liivimaa kubermangu – Liepāja sõjasadamad.

Venemaa avamerelaevastiku loomisel oli Peeter I-le takistuseks vene päritolu avamerekogemustega merespetsialistide puudus, mistõttu värbas ta Lääne-Euroopas visiidil olles sealsetest mereriikidest ligi 1000 mereala spetsialisti, kes ka hõivasid juhtivad kohad laevastikus. Venemaa esimese avamerelaevastiku juhiks, viitseadmiraliks, määrati Hollandist värvatud norra päritolu Kornelius Crøys ja Jan van Rees. Istanbulist värvatud kreeka päritolu Ioannis Theodossiou Botsis määrati galeeri- ja purjelaevastiku juhiks Balti merele. 1723. aastal olid Venemaa sõjalaevastiku juhtkonnas kindraladmiral Fjodor Apraksin, admiral Pjotr Aleksejevitš Mihhailov (tsaar Peeter I); viitseadmiralid Aleksandr Menšikov, Peter von Sivers (hollandlane), John Gordon (−1648) (šotlane) ja Daniel Jacob Wilster; Schout-bij-nachtid (kontradmiralid) T. Sanders ja J. van Hooft (hollandlased) ja Naum Akimovitš Senjavin; kaptencommondorid Martin Gosseler (Гослер (Госслер/Госселяр) Мартын Петрович) (sakslane), Peter Bredal (norralane) ja Aleksei Akimovitš Senjavin) ning galeerilaevastikus viitseadmiral Matvei Zmajevitš (horvaat).

Laevastiku koosseis

18. sajandi alguses pärast laevastiku loomist olid laevastiku kaks põhibaasi Kroonlinn ja Tallinn, nendes laevastikubaasides asuvaid laevastikke nimetati asukoha järgi Kroonlinna eskaader ja Tallinna eskaader. Laevastikud moodustati Venemaal ehitatud ja suurelt osalt välismaalt tellitud ning seal valmistatud sõjalaevadest.

1713. aastal kuulusid Tallinna eskaadrisse järgmised sõjalaevad: Püha Antonius (Святой Антоний), Randolf (Рандольф), Oxford (Оксфорд ), Viktoria (Виктория), Stafford (Страфорд ), Fortuna (Фортуна), (Эсперанс»), St. Jakov (Св. Яков), Eleanora (Элеонора), St. Nicolai (Св.Николай), Lansdow (Лансдоу)

Laevastiku baasid

• Tallinna sõjasadam;
• Paldiski sõjasadam;
• Kroonlinna sõjasadam;
• Kroonlinn-2 sõjasadam;
• Viiburi sõjasadam;
• Helsingi sõjasadam;
• Viapori sõjasadam;
• Kuivastu sõjasadam;
• Rohuküla sõjasadam;
• Liepāja sõjasadam;

Oluline osa Balti laevastiku suurematest sõjalaevadest saadeti Vene-Jaapani sõja puhul pika merereisiga Kaug-Itta, et toetada hätta jäänud Vaikse ookeani laevastikku. Suurem osa pika reisi läbinud laevadest hukkus 1905. aasta mais Tsušhima lahingus.

Balti laevastiku juhid

  Pikemalt artiklis Balti laevastiku juhtide loend

Venemaa Keisririigi Balti laevastik Esimeses maailmasõjas 1914–1917

 

Esimese maailmasõja alguses kuulus Balti laevastiku koosseisu: laevastiku juhataja lipulaev soomusristleja Rjurik, liinilaevade 1. brigaad (4 dreadnought tüüpi lahingulaeva), ristlejate brigaad (soomusristleja, 3 Bajan-klassi soomusristlejat, hävitaja Novik), ristlejate reservi brigaad (soomusristleja, 2 ristlejat), 1. miinidiviis (1., 2., 4. divisjon, kokku 27 hävitajat), 2. miinidiviis (3., 5., б., 7. divisjon, kokku 19 hävitajat, 9 torpeedokaatrit), allveelaevade brigaad (1. ja 2. divisjon, kokku 8 allveelaeva), Miiniveeskjate salk (6 miiniveeskjat), 2. reservkoondis sh ristleja Aurora ja Diana, allveelaevnike õppesalk (4 allveelaeva), torpeedokaatrite koonddivisjon jt.

Esimeses maailmasõjas tegeles Balti laevastik peamiselt miinitõkete veeskamisega (veesati u 35 000 meremiini) ja maismaarinde vägede suurtükitulega toetamisega, kuid oli ka väiksemaid kokkupõrkeid merel. Rannikult toetas laevastikku Peeter Suure merekindlus, mis valmis suuresti alles sõja käigus.

Balti laevastiku tegevus 1917–1920

Laevastik veebruarirevolutsioonis

 

Esimeses maailmasõjas osaks saanud kaotuste tulemusena oli Venemaa Keisririigi laevastik taandunud oma Läänemere põhjaosa baasidesse ning ei osalenud lahingutegevuses. Enamik laevastikust oli koondatud kolme baasi Eestis, Soomes ja Kroonlinnas. Sunnitud tegevusetuses levisid tagalasadamates viibivate madruste seas VSDTP ja SRi agitatsioonitöö tulemusena sotsialistlikud ideed ning rahulolematus kehtiva riigikorraldusega (sõja ajal karmistatud olukord + tsaari isevalitsus). Laiemat kõlapinda leidsid madruste seas esseeride ja bolševike ideed. Järjest enam probleeme esines distsipliiniga.

Pärast keiser Nikolai II troonist loobumist 2. märtsil 1917 ja Petrogradi Nõukogu poolt välja antud käskkirja nr 1, hakkasid madrused maksma kätte laevastiku suhteliselt karmide teenistustingimuste eest ning uuele Venemaa Ajutisele Valitsusele truudust mittevanduvatele vanemohvitseridele. Kroonlinnas tapeti Kroonlinna sadama komandant ja sõjakuberner Robert von Wirén ja staabiülem admiral Butakov. 3. märtsil tapeti Helsingis Balti laevastiku ristlejate 2. divisjoni ülem admiral Arkadi Nebolsin ja 4. märtsil Balti laevastiku juht viitseadmiral Adrian Nepenin. Tapeti ka Viapori kindluse komandant Protopopov, 1. ja 2. laevastikuekipaaži ülem Stronski ja Giers, ristleja "Keiser Aleksander II" komandör Povališin, ristleja Aurora komandör 1. järgu kapten Mihhail Nikolski ning veel 6 komandöri. 15. märtsiks oli Balti laevastik kaotanud 120 ohvitseri, kellest 76 tapeti (45 Helsingis, 24 Kroonlinnas, 5 Tallinnas ja 2 Petrogradis). 4 ohvitseri sooritas enesetapu ning 11 ohvitseri jäi teadmata kadunuks.

Lahingud Lääne-Eesti saarestikus 1917. aasta oktoobris

12. oktoobril 1917 algas Saksa vägede operatsioon Albion, mida toetas suur hulk sõjalaevu, dessandiga Tagalahes. Eduka dessantoperatsiooni käigus hõivasid Saksa väed kiiresti Saaremaa, Muhu saare ja Hiiumaa. Operatsiooni ajal toimus saarte piirkonnas mitu kokkupõrget Saksa ja Vene sõjalaevade vahel, millest suurim ja otsustavaim oli Moonsundi lahing 17. oktoobril 1917. Operatsioon lõppes 21. oktoobril 1917 demoraliseerunud Vene vägede taandumisega või vangi langemisega ja ühtlasi ka laevastiku taandumisega saarestikust.

  Pikemalt artiklis Operatsioon Albion

Laevastik oktoobrirevolutsioonis

1917. aasta oktoobriks oli Kroonlinna koondunud umbes 690 alust 80 000 madrusega. 24. oktoobril vkj 1917 Petrogradis Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee juhtimisel toimunud oktoobrirevolutsioonis osalesid Balti laevastiku madrused koos Petrogradi linna garnisoni sõduritega vastavalt riigipöördeplaanidele, strateegiliste side- ja transpordisõlmede hõivamises, et isoleerida Venemaa Ajutine Valitsus ustavatest väeosadest, mis viibisid rindel. Vastavalt Petrogradi SRK otsusele hõivasid madrused Petrogradi Telegraafiagentuuri hoone ning osalesid ka Maria palee vallutamises, kus asus Venemaa Eelparlament. Laevastiku ristleja Aurora märguande peale toimus Talvepaleed kaitsvate junkru- ja naispolgu relvitustamine ning Ajutise valitsuse liikmete vahistamine Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee sekretäri Vladimir Antonov-Ovsejenko osalusel. Pärast seda teavitas II Nõukogude Kongressil tulemusi ootav Vladimir Uljanov Nõukogude esindajaid riigipöörde toimumisest.

  Pikemalt artiklis Oktoobrirevolutsioon

Jääretk

 

1918. aasta alguseks oli laevastik pärast aktiivse sõjategevuse katkemist Idarindel koondatud Läänemeres asuvatesse Soome – Helsingi ja Viapori ning Eesti – Tallinna ja Paldiski sadamatesse. Nõukogude Venemaa ja Nelikliidu vahel Brest-Litovski rahuläbirääkimiste esimese etapi lõppemisel alanud Saksa vägede pealetungi ajal 1918. aasta veebruaris toimetas laevastiku juht Aleksei Štšastnõi laevastiku, kokku u 250 laeva, esmalt Tallinnast Helsingisse ja seejärel pärast rahulepingu sõlmimist (Rahuleping nägi ette, et Venemaa laevad peavad Soome sadamatest lahkuma) märtsis edasi Kroonlinna. Seda tehes eiras Štšastnõi aga Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu korraldust laevastiku uputamise kohta (sõjakomissar Lev Trotski korraldus uputada laevastik analoogselt Musta mere laevastikuga). Ta vahistati ja talle määrati surmanuhtlus.

  Pikemalt artiklis Balti laevastiku Jääretk

Laevastik Eesti Vabadussõjas ja Venemaa kodusõjas

Seoses eelnenud poliitiliste sündmuste ja kehva majandusolukorra mõjuga oli Balti laevastiku Kroonlinna ja Petrogradi koondunud ujuvkoosseis muutunud 1918. aastaks suures osas lahingukõlbatuks. Sõjaliste eesmärkide täitmiseks koondati laevastiku lahinguvõimelised sõjalaevad üksuseks nimetusega Tegevsalk, millel tuli võidelda 1918.-1919. aasta jooksul peamiselt Läänemerele saadetud Briti laevastiku üksustega.

  Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõda

Punalipuline Balti laevastik sõdadevahelisel perioodil 1920–1939

Pärast 1920. aastat ning Eesti, Läti ja Soome iseseisvumist jäi Balti Laevastiku kodusadamaks ainult Petrograd ja Kroonlinn.

1921. aasta veebruaris-märtsis toimus Kroonlinnas madruste ja tööliste ülestõus kommunistide vastu, mis õnnestus sõjalise jõuga maha suruda.

  Pikemalt artiklis Kroonlinna ülestõus

1928. aastal anti Balti laevastikule kodusõja ajal üles näidatud kangelaslikkuse eest aunimetus "punalipuline". Edaspidi kandis laevastik nime Punalipuline Balti laevastik (vene Краснознамённый Балтийский флот).

Punalipuline Balti laevastik Teises maailmasõjas 1939–1945

 

Balti laevastiku mõjutegevus 2. maailmasõjas algas praktiliselt seoses Baltimaadesse baasidesse asumisega 1939. aasta sügisel vastavalt Balti riikidele pealesunnitud rahvusvahelistele lepingutele. Sellele eelnes ettekäänete-intsidentide lavastamine merel septembris.

1939.–1940. aasta talvel osales Balti laevastik Talvesõjas Soome vastu.

1940. aasta suvel blokeeris Balti laevastik Baltikumi mere poolt ja osales Baltimaade okupeerimises.

1941–1945 osales Balti laevastik sõjategevuses Saksamaa vastu. Sõja alates oli laevastiku koosseisus 2 lahingulaeva (1. maailmasõja aegsed), 2 ristlejat, 2 liidrit, 19 hävitajat, 65 allveelaeva, 48 kaatrit ja 656 lennukit.

Oluliseks mastaapseks operatsiooniks oli evakuatsioon Tallinnast Kroonlinna 1941. aasta hilissuvel, mis päädis Juminda miinilahinguga.

1941. aasta sügisest kuni 1944. aasta kevadeni oli laevastik praktiliselt blokeeritud Soome lahe idaosas ja toetas peamiselt maaväge Leningradi blokaadis. Retkedel käisid vaid allveelaevad.

  Pikemalt artiklis Balti laevastik Teises maailmasõjas

Kahe punalipuline Balti laevastik 1945–1991

Pärast Teise maailmasõja lahingutegevuse lõppu moodustati 1946. aastal Punalipulisest Balti laevastikust 2 laevastikku: Põhja-Balti 8. laevastik(Северо-Балтийский, 8-й флот), keskusega Tallinnas ja Lõuna-Balti 4. laevastik(Юго-Балтийский, 4-й флот), keskusega Kaliningradis Baltiiskis.

1955. aastal toimunud rahvusvahelise desarmeerimisprotsessi tulemusena liideti Põhja- ja Lõuna-Balti laevastik jälle ühiseks Punalipuliseks Balti laevastikuks.

1956. aastal vabastati sõja järel kasutusse saadud Porkkala mereväebaas ning tagastati Soomele.

1965. aastal anti Punalipulisele Balti Laevastikule aunimetus Kahe Punalipuline Balti laevastik.

  Pikemalt artiklis NSV Liidu merevägi Eestis

Kahe punalipulise Balti laevastiku koosseis

Rahuaegne luure ja tegevus

 

1950. aastatel kujunes pärast Taani ja Norra ning Saksamaa LV liitumist NATO-ga Läänemeri kahe sõjalise bloki vaheliseks piiriks, kus NSV Liidu sõjamerelaevastik oma laevastiku ja mereväebaasidega viis läbi pidevat potentsiaalse vaenlase sõjajõudude tegevuse seiret signaalluure ja ka visuaalse jälgimise abil.

Strateegilist luuret potentsiaalse vaenlase sõjajõudude vastu viis läbi sõjamerelaevastiku staabi luureosakond ning operatiivluuret Varssavi Lepingu Organisatsiooni kuuluvate ja ka Balti mere laevastiku allüksustega. Taktikalist luuret NATO bloki sõjalaevade suhtes viis läbi Balti laevastiku 10 laevast koosnev 168. eriotstarbeline üksikdivisjon, kuhu kuulusid kalalaevadeks maskeeritud signaalluuretehnikaga varustatud luurelaevad, mis NATO mereväeõppuste ajal Põhjameres ja Läänemeres teostasid signaalluuret ja hüdroakustilist luuret laevade vahel peetavate sideseansside ning sidekanalite suhtes. Divisjoni staap asus Balti laevastiku sõjamerebaasis Baltiiskis.

1961. aasta aprillis põgenes allveelaevade baaslaev Smolnõi leedulasest komandöri, Jonas Pleškysi juhtimisel Klaipedast Tallinna sõidul Rootsi Gotlandile.

1975. aasta novembris toimus Riias paiknenud sõjalaeval (fregatil-allveelaevahävitajal) Storoževoi poliitjuhi, 3. järgu kapteni Valeri Sablini korraldatud mäss, mis suruti maha.

1981. aasta oktoobris toimus skandaalne rahvusvaheline intsident Balti laevastiku Whiskey klassi allveelaevaga S-363. Allveelaev üritas teadmata eesmärgil siseneda Rootsi Karlskrona mereväebaasi ja sõitis samas kaljumadalikule ning selle pardal oli ka tuumarelv.

Venemaa Föderatsiooni Balti laevastik alates 1991

 

Areng ja tegevus

 

 

 

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Vene vägede lahkumist Baltimaadest sai laevastiku peabaasiks Baltiisk. Sekundaarseks baasiks jäi Kroonlinn. Administratiivne baas on ka Peterburis.

2008. aastal oli laevastiku nimekirjas u 75 sõjalaeva.

2018. aastal oli laevastiku nimekirjas 51 sõjalaeva (mitte arvestades abilaevu).

2010-ndatel algas vananeva ujuvkoosseisuga Balti laevastiku märkimisväärne moderniseerimine, mis on jätkunud 2020-ndail.

Venemaa Föderatsiooni Balti Laevastiku ülemad (vene k. Командующий Балтийским флотом – ВМФ России)

• 1991–2000 viitseadmiral Vladimir Jegorov (sünd 1938) (vene: Владимир Григорьевич Егоров)
• 11. aprill 2001 – 2006 viitseadmiral Vladimir Valujev (sünd 1947) (vene: Владимир Прокофьевич Валуев)
• 12. mai 2006 – 2007 viitseadmiral Konstantin Sidenko (sünd 1953) (vene: Константин Семенович Сиденко)
• 6. detsember 2007 – 2009 viitseadmiral Viktor Mardusin (sünd 1958) (vene: Виктор Николаевич Мардусин)
• 8. septembrist 2009 viitseadmiral Viktor Tširkov (sünd 1959) (vene: Виктор Викторович Чирков)

• Musta mere laevastik
• Läänemere äärsete riikide mereväed
  • Eesti merevägi
  • Poola merevägi
  • Rootsi merevägi
  • Saksa merevägi
  • Soome merevägi
  • Taani merevägi
  • Vene merevägi