Suveaeg: Vööndiajast ühe tunni võrra edasi nihutatud kellaaeg

Kella keeramine suveaja kasutamisel
Kevadel: üleminek suveajale	Sügisel: üleminek vööndiajale

Suveajale minnakse Euroopas märtsi viimasel pühapäeval kell 01:00 UTC (Eestis 3:00) ja tagasi vööndiajale minnakse oktoobri viimasel pühapäeval kell 01:00 UTC (Eestis 4:00). Siis keeratakse ajanäitajad tund aega tagasi. Mitteametlikult nimetatakse vööndiaega ka talveajaks.

Suveaja kasutamist on ajalooliselt põhjendatud loodusliku valguse ratsionaalsemast kasutamisest saadava elektrienergia kokkuhoiuga. Valgustuse osa elektritarbimises on järjest vähenev või säästulampide tehnoloogia täiustamisel saadav tarbija elektrisääst "kompenseeritakse" järjest enamate LED-lampide paigaldamisega avalikku ruumi. Suure osa valgustusest moodustab välisvalgustus, mis ei sõltu sellest, mis aega näitavad kellad. Palju on ruume, kus päevavalgust polegi või pole kunagi piisavalt, nii et elektrivalgust vajatakse sõltumata päevaajast. Nii ei ole ennegi kaheldavast säästust lampide pealt enam midagi järele jäänud. Uueks moodsaks probleemiks on tõusnud hoopiski looduslikult pimeda aja ülevalgustamise probleem ehk valgusreostus. Kaks korda aastas kella keeramine on riigi ajamõõdusüsteemi kaks korda aastas muutmine. Aastas on üks ööpäev 23 tundi ja üks ööpäev 25 tundi. Ajaarvestus kaotab järjepidevuse..

Suveks kella edasikeeramise idee väljapakkujaks peetakse Benjamin Franklinit, kes postitas 1784. aastal ajalehele Journal de Paris essee päevavalguse kasutamisest. Franklini essees ei ole ettepanekut muuta kellaaega. Franklin avastas, et suvel tõuseb päike kell neli ja tegi ettepaneku äratada kirikukellade ja kahuripaukudega inimesed kell neli, et nad ei magaks valget aega maha. Siis nad läheks õhtul varem magama ja kulutaksid vähem küünlaid ja lambiõli.

Esimesena pakkus suve- ja talveaja mõtte Uus-Meremaa entomoloog George Hudson. Vahetustega töötanud Hudson väärtustas valget aega, kuna see võimaldas tal tegeleda oma hobi – putukakogumisega. 1895. aastal koostas teadlane dokumendi, kus soovitas oktoobris kella kaks tundi tagasi keeramist ja märtsis uuesti kaks tundi edasi keeramist. Kuigi Hudson koostas veel ühe kellakeeramist käsitleva soovitusteksti, ei leidnud tema ettepanekud toetust.

Eraldiseisvalt jõudis sarnase mõttekäiguni inglasest ehitaja William Willet. Golfihuvilisest Willet tahtis rohkem valget aega golfi mängimiseks: tema ettepaneku kohaselt oleks igal aprilli pühapäeval keeratud kella 20 minuti võrra edasi ning septembri pühapäevadel uuesti sama loogika järgi tagasi. Willeti ettepanekust kuulis Ühendkuningriigi parlamendi liige Robert Pearce, kes tegi sellest seaduseelnõu, mille esitas 1908. aasta 12. veebruaril parlamendi alamkojale. Seal lükati see tagasi, nagu ka mitu järgmist sarnase sisuga eelnõud, mis järgnevate aastate jooksul parlamendile esitati. Willet üritas oma mõtet Ühendkuningriigis populariseerida kuni oma surmani 1915. aastal.

 

Esimesena maailmas hakkasid suveaega kasutama Kanadas asuva Port Arthuri elanikud 1908. aastal. Tegemist oli vaid regionaalse nähtusega ning üleriiklikku kellakeeramispoliitikat ei sündinud. Üleriigiline suveaeg kehtestati esimest korda Saksamaal ning Austria-Ungaris 30. aprillil 1916. Kella keeramise eesmärgiks oli kokku hoida kivisütt, mida parajasti Esimeses maailmasõjas osalenud riikidel nappis.

Pärast sõda aga vajus mõte unustusehõlma ning kellakeeramine lõpetati. Mõte sai taas populaarseks ning saavutas ka ülemaailmse tunnustatuse Teise maailmasõja ajal. Mõningate suvekuude vältel kasutas Ühendkuningriik Teise maailmasõja ajal isegi topeltsuveaega, ehk kella keerati lausa kahe tunni võrra. Standardiseeritud ülemaailmne kellakeeramine sai veelgi populaarsust juurde 1970. aastate energiakriisi ajal, mil kellakeerajatega ühinesid peaaegu kõik põhjapoolkeral asuvad riigid.

Tänapäeval kasutavad suveaega põhjapoolkeral Kanada, Ameerika Ühendriigid ja Euroopa riigid (välja arvatud Island, Valgevene ja Venemaa) ning lõunapoolkeral Austraalia, Uus-Meremaa, Paraguay ja Tšiili. Venemaa kasutas 2011.–2014. aastal püsivat suveaega, aga 2014. aastal pöördus tagasi vööndiaega.

Suveajale lähevad üle kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, kuna siseturu ühtse toimimise huvides kehtib kogu Euroopa Liidus ühine kuupäev ja kellaaeg suveaja alguse kohta. 2018. aastal korraldas Euroopa Komisjon kellakeeramise üle veebiküsitluse. 4,6 miljonist vastanust 84% soovis kellakeeramise lõpetamist. Soomes ja Poolas oli kellakeeramise lõpetamise soovijaid koguni 95%. Septembris 2018 tegi Euroopa Komisjon ettepaneku lõpetada kellakeeramine 2019. aastal. Märtsis 2019 kiitis Euroopa Parlament 410 poolt- ja 192 vastuhäälega heaks ettepaneku lõpetada kellakeeramine 2021. aastal, kuid see ei ole reaalselt rakendunud.

Ameerika Ühendriikides ja Kanadas on osariike ja piirkondi, kus ei kasutata suveaega või kus elavad inimesed ignoreerivad kaks korda aastas toimuvat kellaaja muutmist, need on Arizona ja Hawaii osariik ja kõik viis ülemereterritooriumi ning Saskatchewani provints.

Eestis mindi esimest korda suveajale 14. juulil 1917 (hiljem veel mõlema Saksa okupatsiooni ajal ja siis üle hulga aja 1. aprillil 1981). Aastatel 2000–2001 Eestis suveaega ei kasutatud.

Alates 2002. aastast on Eesti läinud suveajale üle märtsi viimasel pühapäeval kell 03:00 (01:00 UTC) ning kellaosutid tuleb nihutada ühe tunni võrra edasi. Suveaja lõpp on olnud oktoobri viimasel pühapäeval kell 04:00 öösel (01:00 UTC) ning siis tuleb kellaosutid nihutada ühe tunni võrra tagasi.

Ulatuslikult analüüsisid kellakeeramise mõju 1988. aastal Peep Kalv jt, kes avaldasid tulemused järjeloona ajalehes Edasi. Juba tollal, kui olmevalgustuses olid valdavalt kasutusel hõõglambid, ei ületanud võimalik elektrienergia sääst elektritarbimise muutlikkusest tingitud määramatust. Valgustuse osa elektritarbimises oli kõigest poolteist protsenti ja sellest ka paari protsendi kokkuhoid tähendab vähem kui kümnendikku protsenti kogutarbimisest. Praeguseks on hõõglambid valgustuses valdavalt asendatud LED-lampide, kompaktlampide ja päevavalguslampidega, mis teeb ennegi väikese valgustuse osa elektritarbimises veel väiksemaks. Uuringud näitavad, et suveajale üleminekul on energiasäästule väga väike mõju. Näiteks lõunamaise Itaalia põhivõrguettevõtja Terna hindas, et kellakeeramisega säästeti ~0,2% aastasest elektritarbimisest, Prantsuse Agence de l'Environnement et de la Maitrise de l'Energie, et ~0,1% aastasest elektritarbimisest.

Kellakeeramisega kaasnevaid kaudseid kulusid Kalv jt oma töös ei analüüsinud. Kaasnevaist kuludest on kuigipalju lugeda artiklis "Suveaeg ja talveaeg". Kellakeeramine põhjustab segadust transpordis, tööaja arvestuses, sündmuste registreerimises. Kella tund aega edasi keerates ei saa teel olev transport püsida graafikus. Kella tund tagasi keerates kordub sama kellaaeg tund hiljem. Kellakeeramisega toime tulevad seadmed ja arvutitarkvara on keerulisemad ja kallimad. Euroopa Komisjon leidis kellakeeramise lõpetamise ettepaneku seletuskirjas, et puuduvad tõendid selle kohta, kas suveaja kasutamisest saadav kasu kaalub üles kaks korda aastas toimuva kellakeeramisega seotud ebamugavused.

Tallinna Tehnikaülikooli majandusteadlane Aaro Hazak leiab, et kella keeramine ei anna enam energiasäästu ja toob pigem majandusele kahju, kuna mõjub halvasti inimeste bioloogilisele kellale ja vähendab töövõimet.

Eesti ühe suurema põllumajandusettevõtte Väätsa Agro OÜ tegevjuht Lenno Link teatas, et asjaolu, et aastas on üks ööpäev 23 tundi ja teine ööpäev 25 tundi pikk, toob piimatootmise näitel lausa otsest majanduslikku kahju.

Rohked uuringud on kinnitanud kellakeeramise kahjulikku mõju rahva tervisele. Saksamaal, Inglismaal, Itaalias, Soomes ja Ameerikas on uuritud, kuidas see üleminek mõjutab inimese une struktuuri ja päevast erksust või unisust. Leiti, et kevadine kella ettenihutamine toob kaasa olulisi muutusi une struktuuris: pikeneb uinumisele kuluv aeg ja suureneb uinumisjärgsete ärkamiste arv, mistõttu une efektiivsus väheneb oluliselt. Inglismaal tehtud uuringud on näidanud üldise heaolutunde ning meeleolu langust suveajale ülemineku järgsel nädalal. Meeleolu komponentidest oli olulisim õnnetunde vähenemine ja viha kasv, seda eelkõige meestel, kes töötasid täistööajaga ja kelle tööaeg oli kindlalt fikseeritud. Sügisesel kella tagasikeeramisel kulub jällegi vähemalt nädal, enne kui une struktuur normaliseerub.

Eesti unemeditsiini seltsi andmetel kulub inimesel uue unerütmiga kohanemiseks keskmiselt kaks nädalat, mistõttu tuleb arvestada, et tavapärane töörütm võib olla sel ajal häiritud. Suveaja esimesel nädalal suurenes südameinfarktide hulk 5%. Suveajale üleminek kasvatas paaril esimesel nädalal psüühiliselt häiritud inimeste enesetappude hulka. Kellakeeramisjärgsel esmaspäeval on 5,7% rohkem õnnetusi ja need on tavalistest märksa raskemad.

Ameerika Unemeditsiini Akadeemia oktoobris 2020 tehtud avalduses märgitakse, et kevadise kellakeeramisega kaasnevad olulised rahva tervise riskid: südame- ja veresoonkonna ohtlikud häired, meeleoluhäired, liiklusõnnetuste kasv. Akadeemia seisukoht on, et sesoonne kellakeeramine tuleb lõpetada ja tuleb kasutada vööndiaega, millega inimese bioloogiline tsirkadiaanrütm on evolutsiooniliselt kohanenud.

• ajaarvestus Eestis