Eesti linnad

Eestis on 47 linna, mis on asustusüksused.^[1] Neist kümme on samades piirides omavalitsusüksused ning ülejäänud on kas valla- või linnasisesed linnad.

Suurima elanike arvuga on pealinn Tallinn (438 341 elanikku) ja väikseima elanike arvuga Kallaste (685 elanikku, 2021).^[2]

Linnad on järjestatud vastavalt rahvaarvule, klõpsates veerupäistes noolekestel, saab tabeli ridu teisiti järjestada.

2015. aasta seisuga elab linnades 882 806 inimest.

Keskaegsed linnad Eesti alal

Eesti keskaegsed linnad olid Tallinn (linnaõigused 1248), Tartu (enne 1262), Vana-Pärnu (1251), Uus-Pärnu (1318), Narva (1345), Paide (1291), Rakvere (1302), Viljandi (1283) ja Haapsalu (1279) ja Toompea.^[viide?] 1296. aastal mainis Helmold de Lode kirjas Lübecki raele oma linnu Lodenrodet ja Koilat, mille kohta puuduvad muud andmed.Linnade linnaõiguse reeglina Liivimaa osas lähtusid Riia õigusest ja Eestimaa osas Lübecki (Tallinna) õigusest. Erandiks olid Haapsalu ja Paide, kus keskajal kehtis Riia õigus.

1563. aastal sai linnaõigused Kuressaare ja 1584. aastal Valga. 17. saj algul kaotati Vana-Pärnu linn ja väikesed sisemaalinnad (Paide, Rakvere ja Viljandi) kaotasid suure osa oma õigustest ja sattusid alevitena sõltuvusse mõisaomanikust.

Väikelinnade omavalitsusena ja esimese astme kohtuna tegutses foogtikohus, mis koosnes kohtufoogtist ja paarist linnavanemast. Foogtikohtud loodi magistraatide alluvusse alates 16. sajandist, neil lasusid politsei- ja alamastme kohtu ülesanded. 1785. aasta Venemaa keisririigi linnaseadusega muudeti magistraat ainult esimese instantsi kohtuasutuseks, foogtikohtud kaotati või väiksemates linnades reorganiseeriti magistraatideks.

Uusaegsed linnad Eesti alal

Asehalduskorra kehtestamisega Tallinna ja Riia asehaldurkonnas oli Eesti aladel kuus linna: Tallinn, Tartu, Kuressaare, Narva, Pärnu, Viljandi, sh Venemaa keisrinna Katariina II 1785. aasta linnaseaduse alusel said linnaõigused Kuressaare, Paldiski, Valga ja Võru. 1783. aasta asehalduskorra sisseviimisel muudeti senised linnad kreisikeskusteks ja linnaõigused said tagasi Rakvere, Viljandi ja Pärnu, linnaks sai Paldiski ning uue kreisilinnana rajati Võru. Asehalduskorra kehtestamisel allutati raed administratiivalal kubermanguvalitsustele ja majandusalal kroonupalatile.

Linnaseaduse järgi moodustasid kõik linnakodanikud ühe linnakogukonna, mis omakorda jagunes eri klassideks eriliste õiguste ja kohustustega. Esimesse klassi kuulusid varakad linnaelanikud - kinnisvaraomanikud. Linnakodanike teise klassi moodustasid gildid, mis vanemates, keskaja linnades olid tekkinud kui autonoomsed seisuslikud ühingud. Gildiliikmed jagunesid omakorda vastavalt nende käes oleva kapitali suurusele, mille nad linnavõimudele olid esitanud. Iga kapitaliomanik maksis vastavalt ülesantud kapitali suuruselt aastas ühe protsendi riigimaksu. Täpsemini - kodanikud, kes oma vara hindasid üle 10 000 rubla, kuulusid esimesse gildi. Teise gildi kuulusid kodanikud, kes omavara hindasid 5000 – 10 000 rublani ja kolmandasse gildi varaomanikud, kelle vara suurus oli hinnatud 1000–5000 rublale. Esimese gildi liikmed võisid näiteks tegutseda kõikidel tööstus- ja kaubandusaladel, teise gildi liikmed võisid tegutseda vaid sisemaal ning kolmanda gildi liikmetel oli võimaldatud vaid väikekaubitsemine ja madalamad käsitööalad. Sellesse gildi kuulusidki peamiselt käsitöölised, kes omakorda jagunesid tsunftideks. Käsitööliste tegevust reguleeris linnaseadusele lisatud määrustik käsitöö kohta. Linnaelanikud, kes olid alatiselt linnas viibivad sise- ja välismaalt saabunud võõrad, arvati neljandasse klassi ja nemad jagunesid omakorda veel rahvuste järgi. Viienda elanikkonna klassi moodustasid nimekad isikud ehk literaadid: teadusemehed, kunstnikud, suurte kapitalide omanikud jne. Viimase, kuuenda klassi moodustas lihtrahvas, kes ei omanud maju, ei tegelenud käsitööga.

18. sajandi lõpul domineerisid Eesti linnades puithooned. Leidus ka erandeid: Tallinnas ja Kuressaares moodustasid kivihooned vastava ehitusmaterjali piisava olemasolu tõttu ligi poole hoonestusest. 1820. aastail võis näha järgmist pilti:

Linnad Eesti vabariigi ajal

1920. aastal oli Eestis 12 linna: Haapsalu, Kuressaare, Narva, Paide, Paldiski, Petseri, Pärnu, Tallinn, Tartu, Valga, Viljandi ja Võru.

1926. aastal muudeti Vabariigi Valitsuse otsusega Nõmme, Põltsamaa, Tapa, Tõrva ja Türi alev nende elanike soovil linnadeks. 1927. aastal sai linnastaatuse Tõrva ja 1936. aastal Otepää.

Linnaseadusega, mis jõustus 1. maist 1938, alevid kaotati. Seaduse alusel said linna staatuse 14 alevit – Antsla, Elva, Jõgeva, Jõhvi, Kallaste, Keila, Kilingi-Nõmme, Kunda, Kärdla, Mustla, Mustvee, Mõisaküla, Sindi ja Suure-Jaani. Narva-Jõesuu alev ühendati Narva linnaga, Narva-Jõesuu linnaosana ja jäi samas staatuses edasi eksisteerima. Linnaseaduse alusel liideti Võõpsu alev Räpina vallaga.

1. mail 1938 oli Eestis kokku 33 linna:

• Tallinn (pealinn),
• Tartu (esimese astme linn),
• Narva, Pärnu, Nõmme, Viljandi, Valga, Rakvere (teise astme linnad),
• Võru, Haapsalu, Kuressaare, Petseri, Tapa, Paide, Türi, Mustvee, Põltsamaa, Tõrva, Mõisaküla, Jõhvi, Otepää, Kunda, Sindi, Elva, Kallaste, Antsla, Kärdla, Kilingi-Nõmme, Jõgeva, Suure-Jaani, Keila, Mustla ja Paldiski (kolmanda astme linnad).

• Ahtme
• Jaanilinn
• Mustla
• Nõmme
• Petseri
• Toompea
• Vana-Pärnu

• Eesti alevite loend
• Eesti alevike loend
• Eesti valdade loend
• Eesti külade loend

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Eesti linnad

• Elamisväärsemate linnade tippu kroonib ülikoolilinn Tartu Eesti linnade elamisväärsuse edetabel, Eesti Päevaleht, 21. aprill 2008.