Sinikael-Part

See artikkel räägib metsikutest sinikael-partidest; Kodustatud pardi (Anas platyrhynchos domestica) kohta vaata artiklit Kodupart.

Sinikael-part on ujupart.

Sinikael-part
Emane ja isane sinikael-part
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Hanelised Anseriformes
Sugukond	Partlased Anatidae
Alamsugukond	Anatinae
Perekond	Part Anas
Liik	Sinikael-part
Binaarne nimetus
Anas platyrhynchos L., 1758
Sinikael-partide levila
Sünonüümid
Anas boschas Linnaeus, 1758 Anas oustaleti Salvadori, 1894

• Anas platyrhynchos diazi Ridgway, 1886
• Anas platyrhynchos conboschas C. L. Brehm, 1831
• Anas platyrhynchos platyrhynchos Linnaeus, 1758

 

 

 

 

 

Sinikael-part on laia levilaga partlane, kes eluneb Euroopas, Aasias, Põhja-Aafrikas ja Ameerikas. Neis paigus on ta ka enamasti arvukaim partlane. Migreeruvad linnusalgad talvituvad Lõuna-Aafrikas, Uus-Meremaal ja Austraalias ning mujalgi.

Sinikael-pardi salgad saabuvad Eestisse märtsis ja lahkuvad oktoobris-novembris. Nende kõrgeimaks lennukõrguseks on tänapäevaste radaritega mõõdetud 6400 m.

Enamik põhjapoolsemate alade sinikael-parte on rändlinnud, kes veedavad talve lõunapoolsematel aladel, üksikud on ka talvitujad, ka Eestis. Sinikael-pardi pesitsusaegset arvukust Eestis hinnatakse 30 000 – 50 000 paarile, talvist arvukust 10 000 – 20 000 isendile.

Sinikael-partide anatoomia on kohastunud eluga nii soolases vees (rannikumeres) kui ka magevees (nagu järved, jõed, tiigid, soised alad, oja).

Suurus

Sinikael-partide suuruses vabas looduses elades on soolised iseärasused: isased on keskmiselt 50–63 cm ja emased 20–47 cm pikkused (keskmine kaal vastavalt 800 g kuni 1,4 ja 2 kg). Pardimaksa tootmisele spetsialiseerunud pardikasvandustes, kus linde nuumatakse, saadakse keskmiselt 70-grammise maksa asemel 600–900-grammine maks ning ka linnud ise kaaluvad üle 3–4 kilo.

Eluiga

Sinikael-partide eluiga looduses on vähe uuritud. Hinnanguliselt on see 7–10 aastat, vangistuses (sealhulgas loomaaedades) elavate partide keskmine eluiga on 15 aastat. Vähem vilunud vaatlejad saavad ulukveelindude vanust määrata sulestiku värvi järgi: suguküpsete emaslindude sulestik on veidi kahvatum ja jalad laigulised.

Sulestik

Sinikael-partide sulestik on üsna kirju ja seda mitte üksnes sugulise diformismi mõttes, kus isaste sinikael-partide kaela ümbris violetselt helkiva ja säravana tundub. Sulgi on kahesuguseid – kattesuled ja udusuled. Partidel toimub sulgimine 2 korda aastas – suvel ja sügisel, kusjuures iga sulgimisega asendatakse teatud suleliik, nii on lindudel kehal ka eelmise sulestiku sulgi.

Värvus

Sinikael-partide värvus on pruun erinevates toonides, looduses märkamatuks aitavad jääda tumedamat värvi laigud. Pardipojad on sündides beežikas-pruunid, mustade träpsudega. Isaslindude paaritumissulestikul on pea tume ja kaelapiirkond violetselt sinakas valge kraega, rinnaesine aga tumedam.

Partide tiivaulatus on 81–90 cm.

Päranipunääre

Nagu teistel veeloomadel paikneb ka sinikael-partidel saba piirkonnas nahaaluste näärmete paar ehk kahesagaraline päranipunääre.

Näärmed eritavad õlijat (rohkelt rasvollust, D-vitamiini eelvitamiini jm kemikaale) sekreeti, mille koostis ja kogus ning muud tuvastatavad omadused on igal linnul ja igal ajal erinevad. Aga üldiselt teatakse, et sekreeti kantakse noka abil sulgedele sugemisel, igapäevasel sulestiku hooldamisel. Sellel on oma roll mängida ka partneri valikul, seksuaal- ja pesapunekäitumisel ja samuti määritakse eritisi munetud munadele ja ka vastsündinud pardipoegadele.

Sugemine

Sinikael-pardid soevad end üsna tihti ja põhjalikult. Õhku täis soetud ning põhjalikult "õlitatud" sulestik on vetthülgav. Kui sulestik määrdub või kattub saastega (näit õlireostus) kaotab sulestik suure osa oma võimekusest ning veelinde ähvardab hüpotermia. Kuna sinikael-part (ja ka teised veelinnud) hakkab kiiresti sulestikku puhastama ning neelab suurtes kogustes mürgist toornaftat siis väga suure tõenäosusega, ehk nii 80% juhtumeist, lind sureb.

Kehatemperatuur

Vee soojusjuhtivus on 27 korda suurem kui õhul. Seetõttu vajavad sinikael-pardid ellujäämiseks suurel hulgal kaloreid. Ka külmas vees püüavad nad pardid hoida oma kehatemp 39 kuni 41 ⁰C juures, see eeldab aga väga kiiret ainevahetusprotsessi. Kui satute märkama parte, kes keset talve maapeal liikumatult istuvad, siis soojendavad linnud oma jalgu, sest jalad on partidel sulgedeta ning kipuvad kiiresti külmakahjustusi saama.

Pea

Pea koos lühikese kaelaga on voolujooneline. Silmad asuvad pea mõlemal küljel ning nägemine on võrreldes inimeste omaga hea. Kuulmekäigu avadel on klapisarnane anatoomia, mis võimaldab need vee all viibides sulgeda, et kuulmine ei kahjustuks. Välisava on raske eristada, see on sulgedega kaetud. Sinikael-part kuuleb heli, mis on sagedusega 3000–8000 hertsi.

Sinikael-partidel hambaid ei ole. Noka siseküljed on varustatud aukudega, liigutades keelt kiirelt üles-alla tõmmatakse söök sisse ning "kulistatakse" alla. Pardid neelavad ka peenikesi kive ja muud anorgaanilist materjali.

Jalad

Nii emas- kui ka isaslindudel on kaks üsna jässakat oranživärvilist kolme varbaga jalga, mis asuvad tagakeha allosas. Varbad on ühendatud ujunahkadega ja lõpevad küünistega.

Sinikael-pardid vajavad ellujäämiseks kuni 1/5 oma kehakaalust koguses toitu. Haudeajal suureneb emaste norm veel 20%. Linnud söövad ööpäevaringselt seemneid, taimi, putukaid ja molluskeid.

Söögimaterjali hankimise eesmärgil pardid ei sukeldu. Nad üksnes küünitavad toidu järele

Sukeldumist kasutavad linnud siis kui on haavata saanud ja püüavad põgeneda.

Rühmiti elamist antud liigil, nagu seda linnatiikides näha, looduses veenvalt tõestada pole suudetud. Rühmiti elamine ei sobi isaslindude temperamentse käitumusega. Juba enne paaritumisperiood kevadtalvel esineb kaklusi, territooriumide ülevõtmisi ja emaslindude vägisivõtmist. Küll aga rändavad sinikael-pardid, mitte kõik, väikeste salkadena lõunasse.

Paaritumine

Paaritumisrituaali käigus näitab isane emaslinnule oma sädelevat sulestikku ning ujub ümber emase kas väljasirutatud kaelaga või pea seljal hoides. Isane tõstab keha veest niipalju, et oma rinnasulgi kohevile ajada ja laseb noka vahelt vett, ise samal ajal vilistades. Lõpus ajab isaslind peasuled turri, kaela pikaks ja ujub ägedalt ringi. Paaritumine toimub vees. Paarid tekivad ammu enne pesitsushooaega, paaritumisrituaale võib näha juba talvel.

Pardi iseloomulik häälitsus on seotud linnu üsna pika hingetoruga (u 15 cm). Isaste häälitsused on nasaalse kõlaga ja vahel vilistavad, emastel äratuntav – prääks-prääks. On uuritud seoseid lindude paaritumiseelsetel häälitsustel linnu isikuga. Uuringud näitavad, et lindude seksuaalne enesereklaam "laulu" kaudu on väga tugev seksuaalse käitumise modelleerija ning emaslinnud on varmamad paarituma isaslindudega, kes on riskialtimad.

Paar ei püsi koos pikalt – isane lahkub kui emane asub hauduma ja läheb teiste isastega koos sulgima. Paarid on tavaliselt monogaamsed, kuid on täheldatud ka "jõuga" paaritumist, mille käigus mitmed isased ajavad taga üht emaslindu. Saanud emase kätte, taovad nad teda nokaga ja vastupanu nõrgenemisel paarituvad kordamööda.

Emane valib pesitsemiseks territooriumi oma sünnipaiga lähedal ja pesitseb seal aastast aastasse. Partide päevane lennuraadius võib alata 20 km. Uurijad täheldanud, et pesakoha valikul lähtub emane sinikael-part oma sünnipaigast, emaste lindude paigatruudus ehk sünnikohta naasmine on kindlam kui isaslindudel.

 

Pesa

Pesa ehitatakse hästi varjatud paika maapinnal. Aprillis–mais muneb emaslind 9–13 muna, munetakse tavaliselt 1 muna päevas, haudumine algab pärast viimase muna munemist. Haudumise ajal ääristab emaslind pesa oma kõhusulgedega, millega katab munad, kui pesalt lahkub. Pojad kooruvad 26–28 päeva pärast, ema juhatab nad vette ja enam pessa tagasi ei tule. Pojad on algusest peale võimelised ise sööma ja ujuma, kuid jäävad ema kaitse alla, kuna nende sulestik pole veekindel ja veekindlaks saab seda teha ainult ema. Sinikael-part on suurepärane ema, kes hoolitseb ja kaitseb oma poegi ennastsalgavalt. Täielik sulestik kasvab poegadele ca 10 nädalaga. Pojad saavad lennuvõimelisteks 50–60-päevaselt. Emaslinnud saavad suguküpseks eeldatavasti teise eluaasta alguseks ja isaslinnud veidi hiljem.

Kui pesa hävib, muneb emaslind tavaliselt uue kurna. Eduka pesitsuse korral piirdub ta ühe kurnaga aastas.

Looduslikud vaenlased

Sinikael-parte, sealhulgas nii pardipoegi kui ka pesakondi, ohustavad teised linnud nagu hõbekajakad ja varesed, metsloomad nagu rebased, saarmad ja rotid ning keskkonnareostus.

Haigused

Sinikael-pardid on vastuvõtlikud paljudele haigustele: neerukivid, maksatsirroos, südamelihase põletik, kopsupõletik, seedeelundkonna haigustest tingitud kõhnumine ja söömisvõimetus ning vähkkasvajad, aju- ja südamehaigused. Lisaks lindude difteeria, koolera, tuberkuloos jpt teised haiguslikud seisundid. Haiguste tõttu sureb suur osa parte juba poegadena ega jõuagi täiskasvanuikka.

Suurimaks ohuallikaks erinevate haiguslike seisundite ravi ebaõnnestumisel on teiste loomade ravimisel ning haiguste ennetamisel ja uurimisel kasutatavate kemikaalide sattumine veekogudesse, mis võib muuta lindudel esinevad viirused viirustevastastele ravimitele resistentseks.

Endoparasiidid

• helmintoosid
  • prostogonimoos
  • notokotüloos
  • kapillarioosid
• ektoparasiidid:
  • lestad,
  • puugid,
  • algloomad: toksoplasmoos (Toxoplasma gondii encephalitis)
  • viirused: linnugripp A (H5N1), B, C jt
  • bakterid: bakteriaalne kopsupõletik (Klebsiella pneumoniae)
  • seenhaigused: klamüdioos, aspergilloos

Linnugripp A(H5N1)

Pardid on linnugrippi põhjustavate A-tüüpi gripiviiruste peremeesorganismid.

Inimtegevus

Ohud Eesti sise- ja avaveekogude vetes ning kallastel elunevatele sinikael-partidele:

• veekeskkonna tugev saastatus, mis kutsub esile lindude massilisi haigestumisi;
• koduterritooriumi häirimine ja hävitamine (ehitustegevus, maaparandustööd) ning saastamine;
• laevade, paatide ja muude veesõidukite töömüra;
• kanalisatsiooni ja reoheitmete torude suudmetesse lõksu sattumine;
• kalapüügivõrkudesse sattumine;
• kalakonksu otsa sattumine;
• mürkkemikaalide, näiteks ravimid ning elavhõbeda, tina, tsingi ja muude mürgiste metallide jäägid keskkonnas;
• relvadega tapmine;
• liiklusõnnetused jne;
• massiline salaküttimine rännete ajal.

Sinikael-pardi küttimine vabas looduses ei ohusta liigi ellujäämist ning liik loetakse seetõttu Eestis mitteohustatud liigiks. Ülemaailmselt on piirkondi, kus sinikael-parte peetakse nende suure sisseelamisvõime tõttu invasiivseks ja teisi ohustavaks liigiks.

Hanelised (Anseriformes) on elanud arvatavasti alates pleistotseeni kesk- ehk hilisperioodist (0,5 miljonit kuni 11 000 aastat tagasi).^[viide?]

2240 eKr kaunistused Vana-Egiptuse kuninga Teti (VI dünastia) nõuandja Mereruke hauakambris tõendavad, et Egiptuses kütiti ja kasvatati Niiluse delta kallastel parte selleks eraldi ehitatud piirdealadel. Egiptlasi peetakse ülirasvunud maksaga veelindude kasvatuse leiutajaiks foie gras '​ tarbeks. 484–425 eKr kirjeldas Herodotos kuidas egiptlased sõid ulukpardi marineeritud liha aastaringselt. 460–370 eKr on Hippokrates kirjeldanud ulukpardi lihast valmistatud delikatesside erilist õrnust. 116–27 eKr kirjutas Vana-Rooma õpetlane Marcus Terentius Varro muuhulgas sellest kuidas ulukparte vangistuses kasvatada – korjata pardimunad ning asetada need väljahaudumiseks koduhanede pesadesse.

18. sajandil klassifitseeris teadaolevalt Linnaeus esimesena sinikael-pardi. 19. sajandil märkas Charles Darwin, et ulukparte on lihtne kodustada ja aretada, kuid kodustatud pardid kaotavad kiiresti lennuvõime.