Metssiga

Metssiga
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Sõralised Artiodactyla
Sugukond	Sigalased Suidae
Perekond	Siga Sus
Liik	Metssiga
Binaarne nimetus
Sus scrofa Carl von Linné, 1758
Metssea ligikaudne levila: roheline märgib looduslikke ja sinine värvus introdutseeritud populatsioone

Metssiga on omnivoor nagu kodusigagi. Ta on pärismaine Kesk-Euroopas, Vahemere piirkonnas (kaasa arvatud Atlase mägedes), Põhja-Aafrikas ja enamikus Aasias, ulatudes lõunasse Indoneesiani. Hiljem on teda sisse toodud paljudesse piirkondadesse.

Arvatakse, et kodusiga on aretatud metsseast umbes 7000 aastat eKr Lähis-Idas ning umbes samal ajal sõltumatult ka Hiinas.

Metssea rahvapärane nimetus on kutu.^[viide?]

Isane metssiga on kult, emane siga on emis ja poegi kutsutakse põrsasteks.

Metssea keha katab kare harjaseline karvkate, mille värvus varieerub tumehallist pruunini. Metssea kere on jässakas ja jalad on suhteliselt pikad, eriti põhjapoolsete alamliikide puhul. Põrsad on sündides heledate triipudega, mis tuhmuvad teise ja kuuenda elukuu vahel. Karv saavutab täiskasvanud isendi värvuse esimeseks eluaastaks. Täiskasvanud metssea keha pikkus jääb vahemikku 90–200 cm ja turja kõrgus vahemikku 55–110 cm. Saba on 15–40 cm pikk. Metssea kehakaal jääb vahemikku 44–320 kg. Isased on tavaliselt suuremad kui emased isendid ning isastel on ka 4 kihva, mis kasvavad terve eluea jooksul. Emastel on 6 paari nisasid.

Metssea eluiga on tavaliselt 9–10 eluaastat, kuid ta võib elada isegi kuni 25-aastaseks.

Aktiivsus

 

Metssead on üldiselt öise eluviisiga ning aktiivsed peamiselt varahommikuti ja hilisõhtuti. Keskmiselt 4–8 tundi päevas otsivad nad süüa, mis on üldiselt sotsiaalne tegevus koos grupiga. Päevasel ajal puhkavad nad varjulistes kohtades, näiteks põõsastes.

Sotsiaalsus

Metssead on üldiselt seltskondlikud loomad. Nad moodustavad karju, mille suurus oleneb nende asukohast ja aastaajast. Enamasti ei ületa karja suurus 6–20 isendit, kuigi on avastatud ka saja- ja enamaliikmelisi gruppe. Karja moodustavad enamasti täiskasvanud emased ja nende noored järeltulijad. Vanemad isased väljaspool sigimisperioodi üldiselt gruppides ei ela. Igal metsseagrupil on oma territoorium, mis katab umbes 20 ruutkilomeetri suurust ala. Oma territooriumi märgistavad nad haisvate eritistega: sülje ja väljaheidetega. Grupp püsib tavaliselt oma territooriumil. Lahkub vaid siis, kui toiduvarud on otsakorral. Veekogu lähedus on neile väga tähtis ja seda teadmist kasutavad ära ka jahimehed.

Kommunikatsioon

Metssead suhtlevad omavahel, kasutades eri sagedusega röhatusi, karjeid ja möirgeid. Neid häälitsusi kasutatakse territooriumi tähistamisel, paaritumisel ja võitlustel. Suheldakse ka üksteise kehaeritisi nuusutades.

Temperament

Metssead on tuntud oma agressiivse temperamendi poolest. Kui metssiga üllatada või teda nurka suruda, siis ta kaitseb ennast kogu oma jõuga. Isegi kui metssiga on kurnatud või vigastatud, ründab ta kõhkluseta. See kehtib eriti just emise puhul, kes on koos oma põrsastega. Isased ja emased ründavad erinevalt, kuna nende kihvad on erinevad. Isaste kihvad ulatuvad suust välja, nemad ründavad pea madalal sööstes. Emased metssead, kelle kihvad pole nähtavad, hammustavad oma vaenlasi.

Hügieen

 

Vastupidi levinud uskumusele, et metssead on räpased loomad, hoiavad nad ennast väga puhtana. Nende harjumusel mudas püherdada on mitu funktsiooni. See jahutab kuumadel suvepäevadel keha ning muda kaitseb neid omakorda kõrvetavate päiksekiirte eest. Muda aitab kaasa haavade paranemisele, mis võivad olla tekkinud nii võitluse käigus kui ka okkalises alustaimestikus liikudes. On teada juhtumeid, kui põuaajal on metssiga pinnasesse kaevanud süvendi ja sinna urineerinud, et nii tekitatud loigus püherdada.

Metssiga on maismaa imetajatest üks laiema geograafilise ulatusega loomadest. Esineb kõikidel kontinentidel, välja arvatud Antarktikas ja paljudel ookeanide saartel. Üleküttimise tõttu hävisid metssea populatsioonid Briti saartel ja Skandinaavias 17. sajandil, kuid nüüdseks on neid sinna sisse toodud.

Alamliigid jagunevad välimuse järgi liigitades nelja alagruppi.

Lääne alamliigid

• Sus scrofa scrofa – levik peamiselt Euroopas
• Sus scrofa meridionalis – Euroopa
• Sus scrofa algira – Põhja-Aafrika
• Sus scrofa lybicus – Lähis-Ida
• Sus scrofa attila – Kesk-Aasia
• Sus scrofa nigripes – Kesk-Aasia

India alamliigid

• Sus scrofa davidi – Himaalaja piirkond
• Sus scrofa cristatus – Iraan ja Põhja-India
• Sus scrofa affinis – Tai, Lõuna-India ja Sri Lanka

Ida alamliigid

• Sus scrofa sibricus – Mongoolia ja Kaug-Ida
• Sus scrofa ussuricus – Mongoolia ja Kaug-Ida
• Sus scrofa leucomystax – Jaapan
• Sus scrofa riukiuanus – Jaapan
• Sus scrofa taivanus – Taiwan
• Sus scrofa moupinensis – Lõuna-Hiina, Vietnam

Indoneesia alamliigid

• Sus scrofa vittatus

Metssiga on omnivoor ehk kõigesööja, kuid enamasti sööb ta taimset toitu. Tänu heale haistmisele leiab metssiga suure osa oma toidust maad sonkides, toiduks on taimede juured, risoomid ja mugulad. Metssead võivad tekitada kahju põllumajandusele, rüüstates vilja- ja kartulipõlde. Määrava osa toidulauast moodustavad talvel ja sügisel tammetõrud. Loomsest toidust sööb ta meelsasti vihmausse, vastseid, tõuke, putukaid, roomajaid ja kahepaikseid, pisiimetajaid, loomaraipeid ning ka linnumune. Nälja korral võib esineda ka kannibalismi. Loomaaias peetavad metssead pesevad toidu enne söömist puhtaks.

Selline lai toiduvalik on aidanud metsseal kohaneda ja ellu jääda mitmesugustes keskkondades, mägistest aladest kuni kõrbeteni välja.

Jooksuaeg algab novembris ja lõppeb jaanuaris. Sel perioodil liituvad ka kuldid karjaga. Sigimisperioodil võitlevad kuldid emaste pärast üsnagi veriselt ja vägivaldselt. Kuldid kasvatavad vigastuste tõsisuse vähendamiseks endale naha alla paksu sideainest kilbi, mis kaitseb konkureeriva kuldi kihvade eest. Tugevaim kult omandab õiguse viljastada kogu karja emised. Tiinus kestab 4,5–5 kuud ning põrsad sünnivad aprillis ja mais. Poegimiseks meisterdavad emised pesad, kasutades kulu, sammalt, oksi. Pesa ehitatakse tavaliselt mõnda tihnikusse või kuusealusesse. Emised toovad ilmale pesakondi suuruses 1–12 (keskmiselt 5–6 põrsast). Emisel on esimesed nisad piimarikkamad kui tagumised, mis tekitab põrsaste vahel konkurentsi. Põrsad toituvad esimesel paaril nädalal ainult emapiimast. Pärast seda hüljatakse pesa ning hakatakse tarvitama lisaks emapiimale ka muud toitu. Täielik üleminek muule toidule toimub umbes neljandal elukuul.

Täiskasvanud metsseal on looduslikke vaenlasi üsna vähe. Suuremateks vaenlasteks on inimene ja suuremad loomad, nagu karud, hundid. Põrsastele on ohtlikud ka näiteks ilvesed.

 

Metssigu oli Eestis oli 2012. aasta andmete kohaselt 22 320, mis oli teadaolevalt selle liigi tipparvukus Eestis. Suur arvukus võis olla tingitud eelkõige pehmetest talvedest, lisasöötmisest, põhikarja emiste vähesest küttimisest ning metssea loodusliku vaenlase hundi väikesest arvukusest.

Metssiga ei ole üldiselt ohustatud. Alamliikidest on liigse jahtimise tõttu ohustatuks hinnatud Jaapanis elav alamliik Sus scrofa riukiuanus.

• Sigade Aafrika katk