Induse Kultuur

Egiptuse ja Mesopotaamia kultuuride kõrval maailma vanim ja laiaulatuslikum kõrgkultuur.

Kultuuri kõrgajal võis piirkonna populatsioon ulatuda viie miljoni asukani. Induse linnad on kuulsad nende linnaehituse, tellishoonete ning kanalisatsiooni ja vee võrgustiku poolest.

Induse kultuur koosneb Harappa kultuurist ja Mohenjo-Daro kultuurist. Teaduskirjanduses on kasutatud ka nimesid "Induse Ghaggar-Hakra tsivilisatsioon" või "Induse-Sarasvati tsivilisatsioon; viimane neist põhineb Ghaggar-Hakra jõe samastamisel "Rigvedas" "Nadistuti suktas" mainitud Sarasvati jõega, kuid see oletus on lingvistiliselt ja geograafiliselt vaieldav.

Induse kultuur koondus Induse jõeoru ja Pandžabi regiooni ümber, hõlmates ka Ghaggar-Hakra jõeoru ning Gangese ja Yamuna jõe vahelise ala.

Harappa kultuuri nimi tuleneb tõigast, et kultuuri esimene linn avastati 1920. aastatel Pakistanis tänapäeva Harappa linna lähedal. Induse kultuuri asulakohtade arheoloogiline uurimine on jätkunud sellest saati ning olulisi avastusi on tehtud veel 1999. aastalgi. Teine hästi tuntud Induse kultuuri asula on Unesco maailmapärandi nimistusse kuuluv Mohenjo-Daro, mis asub samuti tänapäeva Pakistanis.

Harappa keelest puuduvad tänapäeval otsesed teadmised, kuid seda on seostatud protodraviidi, elami-draviidi, (para-)munda ja indoeuroopa keeltega. Harappalaste etniline kuuluvus tekitab tänini Lõuna-Aasias tuliseid vaidlusi.

Induse kultuur oli eelkõige linnakultuur. Säilinud kirjalikke allikaid pole tänini lõplikult dešifreeritud. On teada, et Induse ja Mesopotaamia vahel toimus merekaubandus. Induse kultuur hääbus seni selgitamata põhjustel umbes 1500. aasta paiku e.m.a ja selle viimased alad langesid aarjalaste sissetungi ohvriks. Siiski on Induse kultuuril olnud pikaajaline mõju hilisemale India kultuurile.

 

 

 

Esimest korda kirjeldas Harappa varemeid Inglise maadeuurija Charles Masson aastal 1842 oma teoses "Narrative of Various Journeys in Balochistan, Afghanistan and the Punjab", kus kohalikud inimesed jutustasid iidsest linnast, mis ulatus üle 13 kosi (ligi 40 kilomeetrit).

1856 külastas uurija Alexander Cunningham Harappat, kus inglise insenerid John ja William Brunton ehitasid Ida-India Kompanii raudteed, mis ühendas omavahel Karachi ja Lahore linnu. Neile oli räägitud varemeis iidsest linnast, mida kutsuti Brahminabadiks. Linna külastades leidis John sealt hulgaliselt hästi põletatud telliseid, mida plaanis kasutada raudtee ehitamisel. Mõni kuu hiljem leidis Johni vend William kaugemal põhjas teise varemetes linna, millest korjatud põletatud telliseid olid kasutusse võtnud lähedalasuva Harappa asula elanikud.

Alexander Cunningham avalikustas esimese Harappa pitsati aastatel 1872–1875. Pool sajandit hiljem, aastal 1912, avastas J. Fleet veel Harappa pitsateid, mis ajendas Sir John Hubert Marshalli alustama põhjalikumate väljakaevamistega. Aastatel 1921–1922 avastasid Marshall, Rai Bahadur Daya Ram Sahni ja Madho Sarup Vats Harappa tsivilisatsiooni. Mohenjo-daro linna avastas Rakhal Das Banerjee. Aastaks 1931 oli enamus Mohenjo-Daro linnast välja kaevatud.

Pärast India iseseisvumist jäid suurem osa arheoloogilistest leidudest Pakistanile. Selle territooriumil asus suurem osa Induse kultuurist.

Induse kultuuri läänepoolseim leiukoht on Sutkagan Dor Pakistanis, põhjapoolseim Shortugai Afganistanis, idapoolseim Alamgirpur Indias ja lõunapoolseim Malawan Indias.

2010. aastal tabas Haryana piirkonda Indias suured üleujutused, kahjustades Jognakhera arheoloogiliste väljakaevamiste alasid, kust oli leitud 5000 aasta vanuseid vase sulatamise jälgi. Induse tsivilisatsiooni alad jäid ligi kolmemeetrise veekihi alla, kui Sutlej Yamuna Linki kanal üle kallaste tõusis.

 

Harappa tsivilisatsiooni kõrgaeg oli 2600–1900 e.m.a. Sellele eelnes ja järgnes vastavalt Vara-Harappa ja Hilis-Harappa periood. Kokkuvõttes kestis kogu Harappa ajastu 33.–14. sajandil e.m.a. Induse kultuuri periodiseerimisel kasutatakse kahte mõistet: periood ja ajastu. Vara-Harappa, Kõrg-Harappa ja Hilis-Harappa perioode nimetatakse vastavalt regionaliseerumise, integreerumise ja lokaliseerumise ajastuks. Regionaliseerumise ajastu ulatub tagasi neoliitikumi perioodi.

Induse oru tsivilisatsioon hõlmas enamiku Pakistanist ning osa Loode-Indiast, Afganistanist ja Iraanist. Induse oru geograafiline asend lõi Induse tsivilisatsiooniga sarnased olud Egiptuse ja Peruu kultuuridega, kus põllumaid ümbritsevad mäed, kõrb ja ookean.

Induse kultuuri leiukohad on sagedamini jõgede ääres, aga ka iidsetel rannaaladel, näiteks Balakoti linn Pakistanis ja saartel, näiteks Dholavira asundus Khadir Bet järvesaarel Indias.

Paljud Induse kultuuri asukohad on avastatud piki Ghaggar-Harka jõesängi. Sealhulgas Rupar, Rakhigarhi, Sothi, Kalibangan ja Ganwariwala.

Mõnede arheoloogide väitel on piki Ghaggar-Hakari ja selle harujõgede kuivanud jõesänge avastatud rohkem kui 500 Harappa asulat, seevastu üksnes 100 asulat piki Induse ja selle harujõgede kallast. Osad arheoloogid arvavad aga, et need arvud on liialdatud.

Vara-Harappa Ravi periood on nime saanud lähedalasuva Ravi jõe järgi ning kestis aastail 3300–2800 e.m.a.

Varaseimad näited Induse kirjast on dateeritud aastasse umbes 3000 eKr. Arheoloog K. N. Dikshiti avastused Bhirrana külast, Rajasthanis Indias näitavad, et sellest piirkonnast leitud Hakra keraamika on üle 9500 aasta vana.

Varasemat külakultuuri esindavad Rehman Deri ja Amri leiukohad Pakistanis. Kot Diji asula (Harappa 2) esindab ülemineku perioodi Kõrg-Harappale, kus tsitadell on märk keskvõimust ja linliku eluviisi süvenemisest. Teine sellele perioodile iseloomulik linn on leitud Hakra jõe ääres Kalibanganis, Indias. 

Kaubateed sidusid seda kultuuri teiste piirkonna kultuuridega ning kaugemate piirkondadega, kust hangiti tooreaineid. Sealhulgas lasuriiti ja muud ehete valmistamiseks vajalikku materjali. Asukad olid selleks ajaks kodustanud mitmeid põllukultuurid, näiteks oad, seesamiseemned, datlid ja puuvilla, aga samuti ka loomad, näiteks vesipühvlid. Vara-Harappa kogukonnad muutusid aastaks 2600 e.m.a suurteks linnakeskusteks, kust kasvas välja Kõrg-Harappa kultuur.

Induse ja selle harujõgede ümbrusest on avastatud üle 1052 Kõrg-Harappa linna ja asula. Neist olulisemad on Harappa, Ganeriwala ja Mohenjo-Daro Pakistanis ning Dholavira, Kalibangan, Rakhigarhi, Rupar ja Lothal Indias.

Linnad

Keerukad ja tehnoloogiliselt arenenud linnakultuur on tõestuseks sellest, et Induse oru linnad oli esimesed selle piirkonna keskused. Kommunaalse linnaplaneerimise kvaliteet viitab teadmistele linnaplaneerimisest ja tõhusale linnavalitsusele, mis seadis kõrged prioriteedid hügieenile või, teise teooria kohaselt, religioossete rituaalide vahendite ligipääsetavusele.

Nagu Harappas nähtud, Mohenjo-Daro ja hiljuti osaliselt kaevandatd Rakhigarhi, on see linnaplaan sisaldanud maailma esimest teadaolevat kanalisatsiooni süsteemi. Linnas olid eramajad või maja ühendused, mis omasid vett kaevudest. Ruumist, mis ilmselt oli vanni kõrval, juhiti kasutatud vesi kaetud kanalisatsiooni, mis läks peatänavatele. Majad avati ainult siseaedadesse ja väiksematele tänavatele. Maja ehitus mõnedes külades meenutab Harappa ehitusstiili. 

Iidsed induse reovee ja torustiku süsteemid arenesid ja neid kasutati linnades üle kogu Induse ala ning olid täpsemad kui kuskil kaasaegsemas linnades Lähis-Idas ja ka palju tõhusamad kui need, mis on paljudes piirkondades Pakistanis ja Indias täna. Täpsemat Harappa arhitektuuri on näha nende muljetavaldavatel laevaehitustehastes, aitades, hoidlates, tellisplatvormidel ja kaitsemüüridel. Induse tohutud seinad enamasti kaitsesid Harappat üleujutuste eest ja vähendasid militaarseid konflikte. 

Kindluse eesmärk on teadmata. Induse tsivilisatsioon on teravas kontrastis oma kaasaegsete Mesopotaamia ja Egiptuse tsivilisatsioonidega – monumentaalseid struktuure ei ehitatud. Ei ole veenvaid tõendeid templitest, kuningatest, armeedest või preestritest. Mõned hooned on arvatavasti aidad. Ühes linnas leiti tohutu korralikult ehitatud vann, mis võis olla avalik vann. Kuigi kindlused olid müüridega pole kaugeltki selge, et need struktuurid olid kaitsvad. Need võisid olla ehitatud, et suunata üleujutusi. 

Paljude linnade asukad on ilmselt olnud kauplejad või käsitöölised, kes elasid teiste püüdlejatega samadele ametitele hästi määratletud naabrustes. Materjale kaugematelt aladelt kasutati linnades pitsatite, pärlite ja teiste objektide konstrueerimisel. Käsitöölised leiutasid viisi glasuuritud fajansspärlite valmistamiseks. Pitsatitel on pildid loomadest, inimestest (võib olla jumalad) ja teistsugustest kirjutistest, sealhulgas veel avastamata Induse oru tsivilisatsiooni kirjutamissüsteemid. Mõned pitsatid olid kasutusel, et tembeldada savi kaupadele ja tõenäoliselt oli sellel ka muid kasutus viise.

Kuigi mõned majad olid teistest suuremad, olid Induse tsivilisatsiooni linnad silmnähtavalt tähelepanuväärsed, kuid suhteliselt egalitaarsed. Kõikidel majadel oli juurdepääs veele ja kanalisatsioonisüsteemile. See jätab mulje suhteliselt madala jõukustasemega ühiskonnast, kuigi sotsiaalne kihistumine on näha isiklikest ehetest.

Arheoloogilised tulemused ei anna koheseid vastuseid kesksele võimu kohta või inimeste võimu kujutamine Harappa ühiskonnas. Aga seal on näidustused keerulistest otsustest ja nende rakendamisest. Nagu näiteks erakordne ühtsus Harappa käsitööliste seas, tõenduseks on keraamika, tihendid, massid ja tellised. Need on põhilised teooriad:

Oli ühtne riik, käsitööliste sarnastega, tõendid planeeritud asundsest, standardsed tellise suurused ja ametikohtade asundus toore materjali lähedale. Induse kultuuris polnud üht kindlat keskust, vaid mitu: Mohenjo-Daro, Harappa jt. 

Induse tsivilisatsiooni rahvas saavutas suure täpsuse pikkuste, massi ja aja mõõtmistes. Nad olid ühed esimestest, kes arendasid ühtse kaalu- ja mõõtühikute ja süsteemi. Erinevate objektide võrdlus näitab Induse ala raames mõõtühikute laiaulatuslikku variatsiooni. Nende väikseim mõõtühik, mis on märgitud Lothalist leitud elevandiluust skaala peale, oli umbes 1,704 mm. See ongi teadaolevalt pronksiaja lühim mõõtühik. Harappani insenerid järgisid kõikidel praktilistel puhkudel kümnendsüsteemi, kaasa arvatud massi mõõtmisel. Seda näitavad nende kuustahukalised kaaluvihid.

Need ränist kaaluvihid olid suhetes 5:2:1 kaaludega 0,05, 0.1, 0.2, 0.5, 1, 2, 10, 20, 50, 100, 200 ja 500 ühikut, iga ühik kaalub umbes 28 grammi, sarnanedes Inglismaa või Kreeka untsiga. Väiksemaid objekte kaaluti samasugustes suhtes olevate 0,871-ühikuliste vihtidega. Nagu ka teistes kultuurides ei olnud aga tegelikud kaaluvihid kogu ala ulatuses ühtsed. Hiljem Kautilya uurimuses Arthashastra (4. saj e.m.a) kasutatud kaalu-ja mõõtühikud on samad, mida kasutati Lothali linnas.

Harappalased arendasid uusi tehnikaid metallurgias ja valmistasid vaske, pronksi, pliid ja tina. Harappalaste tehnilised oskused olid märkimisväärsed, eriti sadamasildade ehitamises.

Aastal 2001 tegid arheoloogid kindlaks, et neil olid teadmised hambaravist. 2006. aasta aprillis kuulutati teadusajakirjas Nature, et vanimad tõendid elusolendi hamba puurimisest oli leitud Mehgrah’st. Mergharis asuvast neoliitikumiajast jäänud surnuaialt, mis pärineb 7500–9000 aasta tagusest ajast, avastati üksteist puuritud täiskasvanu purihammast.

Banawalist leiti kullavöötidega proovikivi (basaniit), mida tõenäoliselt kasutati kulla puhtuse testimiseks (sellist tehnikat kasutatakse mõnes India osas tänini).

 

Väljakaevamistel on leitud mitmeid skulptuure, keraamikat, kullast ehteid, pitsateid ja anatoomiliselt täpseid kujusid, mis on tehtud põletatud savist.

 

Mitmed kullast, põletatud savist ja kivist kujud kujutavad tantsivaid tüdrukuid, mis näitavad mõnda tantsuvormi. Enamus pitseritel on kujutatud loomi, kuid nende valmimisperioodi ei ole kindlalt määratletud. Looma, keda on kujutatud enamusel pitseritest küpsema perioodi väljakaevamiskohtades, pole selgelt identifitseeritud. Majesteetliku sarvega loom – osaliselt härg, osaliselt sebra – on olnud spekulatsioonide allikas. Siiani pole veel piisavalt tõendusmaterjali põhjendamaks väiteid, et sellel kujutisel oli religioosne või kultuslik tähtsus, kuid selle laiaulatuslik esinemine tõstatab küsimuse, kas kujutatud loomad Induse oru tsivilisatsioonis on religioossed sümbolid või mitte

Mitmeid käsitööliike nagu (teo)karpide töötlemine, keraamika ning ahhaadist ja klaasistunud steatiidist helmete valmistamine, kasutati kaelakeede, käevõrude ning teiste ehete tegemisel kõikides Harappani etappides ning mõnda neist käsitööliikidest praktiseeritakse seal alamkontinendil ka tänapäeval. Mõnedel jumestus- ja tualett-tarvetel nagu erilised kammid (kakai), silmapuhastusvedeliku kasutamine ja eriline "kolm ühes" tualett-tarbevidin, mis leiti Harappanist, on tänini moodsas Indias sarnaste toodetena kasutusel. Leitud on põletatud savist naisterahvaste kujukesi (u 2800–2600 a e.m.a), kellel on "manga" (juukselahu joon) punaseks värvitud.

Mohenjo-Darost on leitud kujusid, kus kujutatakse olendit pea peal seistes või rätsepistmes istudes. Seda kujukest, keda on vahel nimetatud ka Pashupatiks, on erinevalt identifitseeritud. Härra John Marshall tuvastas sarnasuse Hindu jumala Shivaga. Kui seda kinnitataks, oleks see tõestus, et mõned hinduismi aspektid on vanemad kui varaseimad hinduismi tekstid, veedad. 

Induse pitseritel on kujutatud harfitaolist instrumenti, mis viitab sellele, et olid kasutusel keeltega muusikainstrumendid. Harappanlased tegid ka erinevaid mänguasju ja mänge, üks nendest on näiteks täring.

 

Induse tsivilisatsiooni majandus paistab olevat oluliselt sõltunud kaubandusest, millele aitas kaasa hästiarenenud transporditehnoloogia. Induse oru tsivilisatsioon võis olla esimene tsivilisatsioon, mis kasutas ratastel transpordimeetodit. Nende edusammud võisid kaasa aidata härjavankrite kasutamisel transpordiks, mis on identsed tänapäeva Lõuna-Aasia omadega, ning ka paate. Enamik neist paatidest olid tõenäoliselt väikesed lamedapõhjalised alused, võimalik, et purjedega, nagu neid võib näha tänapäeval Induse jõe peal. On ka teisejärguline tõend meresõidualuste kohta. Arheoloogid on avastanud massiivse süvendatud kanali ja sadamaks arvatud ehitise rannikulinnast Lothalist ida Indias (Guarati osariigis). H.-P. Francfort avastas ka laiaulatusliku kanalite võrgustiku, mida kasutati põldude niisutamiseks.

Vaseajastu perioodil, aastal 4300–3200 e.m.a olid induse oru tsivilisatsiooni keraamika sarnane lõuna Türkmenistani ja põhja Iraaniga, mis vihjab märkimisväärsele liikuvusele ja kaubandusele. Varase Harappani perioodi ( 3200–2600 e.m.a) sarnasused saviesemetes, pitserites, kujukestes, ornamentides/ehetes jne dokumenteerivad intensiivset kaubandust Kesk-Aasia ning Iraani platooga.

Induse tsivilisatsiooni järeletehtud esemed integreerusid kaubandusvõrgustikus majanduslikult tohutul alal, hõlmates osasid Afganistanist, rannikupiirkondi Pärsiast, põhja ja lääne Indiat ning Mesopotaamiat. Harappasse maetud inimeste hambaemailide uuringud vihjavad sellele, et mõned elanikud olid migreerunud linna Induse orust väljaspool. On mõningaid tõendeid, et kaubanduslikud kontaktid ulatusid Kreetale ning võimalik ka, et Egiptusse.

Harappani etapi keskosas toimis Harappani ja Mesopotaamia tsivilisatsioonide vahel laiaulatuslik merekaubanduse võrk, suur osa kaubavahetusest käis läbi "vahendajate Dilmunist" (kaasaja Bahrein ja Failaka Pärsia Lahes). Nõnda pikki vahemaid hõlmav merekaubandus sai võimalikuks tänu innovatiivsele palkidest ehitatud aluse arendamisele, millel oli üks tsentraalne kootud kangast purjega mast.

Mitmed rannikuala asustused nagu Sotkagen-dor (Dashti jõe kallastel, Jiwanist põhja pool), Sokhta Koh (Shadi jõe kallastel, Pasnist põhja pool) ja Balakot (Sonmiani läheduses) Pakistanis koos Lothaliga Indias tunnistavad oma rolli Harappani kaubanduspunktidena. Madalad sadamad merele avanevates jõesuuetes võimaldasid elavat merekaubandust Mesopotaamia linnadega.

Aastatel 400–600 on märgatavaid India sümboleid leitud pitsatite peal, väikeste tahvlite, keraamiliste pottide ja rohkem kui tosinalt muult materjalilt, kaasa arvatud "siltidelt", mis väidetavalt kord rippusid sisemise värava kohal, Induse linna Dholaviras.

Tüüpilised Induse kirjutised ei ole pikemad kui neli-viis tähemärki, enamik neist (peale Dholavira "sildid") on väikesed; pikim ühel pinnal, mis on väiksem kui 1-tolline (2,54 cm) ruut, on 17 märki pikk; pikim ükskõik, mis objektil (leitud kolmes erinevas masstoodangu pinnal) on 26 sümbolit.

Samal ajal kui Induse oru tsivilisatsiooni on üldiselt iseloomustatud kui haritud ühiskonda, mida tõendavad kirjutised, need kirjutised on vaidlustatud Farmeri, Sproati ja Witzeli poolt, kes vaidlevad Induse süsteemi üle, et see ei kodeeri keelt, aga oli sarnane mitmekesise mittekeelse märkide süsteemiga. Märkide süsteeme kasutati ulatuslikult Lähis-Idas ja teistes ühiskondades, et sümboliseerida perekondi, klanne, jumalaid ja religioosseid ettekujutusi. Teised on väitnud, et mõnikord olid sümbolid kasutatud majandustehingutes, aga see väide jätab seletamata Indu sümbolite tuleku paljudesse rituaalsetesse esemetesse.

2009. aastal P. N. Rao jt tehtud uuringu põhjal avaldati ajakirjas Science eri keelelistes skriptides ja mittekeelelistes süsteemides esinevate mustrite võrdlused. Leiti, et Indude käekirja mustrid on sarnased räägitavate sõnadega, toetades hüpoteese, mis kodeerivad veel tundmatuid keeli.

Farmer, Sproat ja Witzel on selle leiu vaidlustanud, tuues välja, et Rao et al. tegelikult ei võrrelnud Indude märke "päris-maailma-mitte-keeleliste-süsteemidega" vaid "kahe täielkult kunstliku süsteemiga, mis on leiutatud autorite poolt. Üks koosneb 200 000 juhuslikus järjekorras olevast märgist ja teine 200 000 õiges täielikus järjekorras olevast märgist.

Farmer et al. on samuti demonstreerinud seda, et võrdlus mittekeelsete süsteemide, näiteks keskaja heraldika märkide ja tavalised keelte vahel annab sarnase tulemuse, mille ka Rao et al. sai Indude märkidest.

Pildid mõnest tuhandest säilinud kirjutisest on avaldatud väljaandes Corpus of Indus Seals and Inscriptions (1987, 1991, 2010), muudetud Asko Parpola ja ta kolleegide poolt. Uuesti avaldatud fotod on tehtud 1920. ja 1930. aastatel, sadadest kadunud või varastatud kirjutistest, koos paljude viimaste sajandite jooksul avastatutega. Varem teadlased pidid täiendama materjale Corpus'ses kaevetööde aruannetest pisikeste fotode põhjal.

John Marshall, kes aastal 1931 tegi kindlaks Induse religiooni silmapaisteva eripära: Jumal ja Jumalanna; jumalikustamine ja austus loomade ja taimede vastu; kasutatakse vanne ja on vee usukomme; sümboolse tähendusega on ka veel fallos ja häbe, mis sümboliseerivad viljakust. Marshalli tõlgenduste üle on palju vaieldud ja mõnikord vaidlustatud.

On leitud Induse oru pitsateid, millel on kujutatud loomi. Marshalli arust oli kujutatud neil varasel kujul hindude jumalat Šivat (Rudra), joogaasendis ja loomade isandana (tavaliselt kujutatud kolme peaga).

Marshalli hüpoteesi põhjal on tegu jumalaema kultusega ja kaevetööde käigus on leitud mitmeid naisekujusid, arvatakse, et see on hindu sekti Šaktismi tekke eelkäijaks.

Erinevalt tänapäeva Egiptuse ja Mesopotaamia tsivilisatsioonidest puuduvad Induse orul templid ja lossid, kuigi väljakaevamised näitavad, et neil olid nende ehitamiseks vajalikud teadmised olemas. Kuna templeid ja losse polnud, peeti religioosseid tseremooniaid kodus või vabas õhus.

Matmistavasid iseloomustab lamavasse asendisse panemine ja fraktsioneeriva matmine, mille puhul organism on vähendatud (skelett ja organid on eraldatud), ja esines isegi tuhastamist.