India Ajalugu

 

Vanimad jäljed inimasustusest nüüdse India aladel on kiviaegsed varjupaigad Bhimbetkas Madhya Pradeshi osariigis, kust on leitud ka maalinguid. Paikne asustus ilmus Lääne-Indiasse 8500 aastat tagasi, arenedes lõpuks Induse kultuuriks, mis pärineb aastast umbes aastast 3400 e.m.a.

Induse kultuur oli pronksiaegne tsivilisatsioon Loode-Indias, Induse jõe orus 3300 e.m.a 3300–1300 e.m.a (kõrgaeg 2600–1900 e.m.a). Vana-Egiptuse ja mesopotaamia kultuuride kõrval maailma vanim ja laiaulatuslikum kõrgkultuur. Induse ehk Harappa kultuuris kujunesid välja niisutuspõllundus, kindlustatud linnad (Kalibangan, Dhorãji) ja kaubandus. 18. sajandi järel e.m.a kultuuri põhiosa hääbus, kuid äärealadel (Lothal) säilis see umbkaudu 1000. aastani e.m.a.

  Pikemalt artiklis Induse kultuur

Hinduism

Induse tsivilisatsioonile järgnes vedade ajastu, mis pani aluse hinduismile ja India varase ühiskonna teistele kultuurilistele aspektidele, lõppedes 6. sajandil eKr.

Indoiraanlased

2. aastatuhande II poolel eKr tungisid Põhja- ja Loode-Indiasse indoiraani keeli kõnelevad rahvad.

Budism

  Pikemalt artiklis Budism, Siddhārtha Gautama

Umbkaudu 550 e.m.a rajati Indias terve rida iseseisvaid kuningriike ja vabariike, mida tuntakse Mahajanapadade nime all.

 

 

3. sajandil eKr ühendasid India järk-järgult Maurya keisririigi alla Chandragupta Maurya, tema poeg Bindusara ning pojapoeg Ašoka. Ašoka päris Maurya impeeriumi trooni umbes 273 e.m.a oma isalt Bindusaralt. Juba sel ajal haaras impeerium enda alla suurema osa Indiat ning ulatus isegi Kesk-Aasiasse. Ainult kagupiirkond ja osa lõunaaladest jäid Ašoka võimuulatusest välja. Ašokat alustas sõjategevust idarannikul asunud Kalinga riigi vastu ja ta ühendas ta esimesena suurema osa Indiast. Siiski tõi sõda kaasa tohutuid tapatalguid ning kui teated sellest jõudsid Ašokani, valdas teda kahetsus ja tülgastus sõja vastu. Mõjutatunud Buddha õpetusest, loobus ta vägivaldsetest vallutusretkedest ning pühendas oma elu Buddha õpetuste levitamisele. Tema kullerid läkitati Süüriasse, Egiptusesse, Makedooniasse, Küreenesse, Epeirosesse ja ka Sise-Aasiasse, viies kaasa tema tervituse ja Buddha sõnumi.

Pärast Ašoka surma käis impeerium alla ja 185 eKr tapeti viimane Maurjade dünastia järeltulija, mille tulemusena riik lagunes mitmeks osaks.

 

3. sajandist valitses Indiat Gupta dünastia; seda nimetatakse vahel "India kuldajaks".

  Pikemalt artiklis Guptade riik

Lõuna-India suurriikide hulka kuulusid Chalukya, Chola ja Vijayanagara keisririik. Sel ajastul õitsesid teadus, tehnika, insenerikunst, kunst, loogika, keeleteadus, kirjandus, matemaatika, astronoomia, usund.

 

Pärast islami sissetungi Kesk-Aasiast 10-12. sajandil langes suurem osa Põhja-Indiast Delhi sultanaadi ning võimu alla. 1192. aastal vallutas linna Muhammad Ghuri, kes pani aluse muslimite võimule Põhja-Indias. Delhi sultanaat tekkis Guriidide hõivatud India aladel, kui asehaldur Kutbud-din Aibek (1206–1210) kuulutas enda sõltuma­tuks valitsejaks. oli suurim Alauddin Hildži (1296–1316) ajal. 14. sajandil hakkas sultanaat lagunema.

  Pikemalt artiklis Delhi sultanaat (1206–1526)

 

Hindustani poolsaare siseosas, Dekkani kiltmaal valitses aastatel 1347–1525, Bahmaniidide dünastia. 15. sajandi lõpus ja 16. sajandi alguses killunes Bahmaniidide riik Bijāpur, Berari, Ahmadnagari, Bidari ja Golkonda sultanaadiks.

 

1399. aastal asus Timur vallutama Indiat, kus ta raskete võitluste järel ta heitis alla India põhjapiiril asuvad rahvad, edasi vallutas pooleaastase piiramise järel Multani, siis Lahori ja viimaks rüüstas ka Delhit. Timur ühendas uuesti mongoli maailmariigi kolm läänepoolset põhiosa, nimelt Tšagatai, Kuldhordi ja Ilkhanaadi ja nende piire veel laiendanud.

  Pikemalt artiklis Timur

 

1526. aastal sai Delhi sultan Ibrahim Lodi Esimeses Panipati lahingus lüüa Zahīr ad-Dīn Bāburilt, kes rajas Mogulite riigi, mille üheks keskuseks oli Delhi. Suurmogulite riigi pealinn oli aastatel 1526–1571 ja 1598–1648 Agra ning Delhi aastatel 1649–1857. Suurmogulite riiki valitses mongolite ja tšagatai-turgi päritolu dünastia. Riigi kese asus Põhja-Indias, Induse ja Gangese tasandikul Delhi, Agra ja Lahore linna ümbruses.

 

Kuningriigi teine valitseja Humāyūn kaotas algselt kuningriigi, Bihāri valitsejale Šer-šahhile (1533–1545) lüüa ja taandus Iraani, kuid võitis 1545 Kabuli ja 1555 Delhi tagasi ja laiendas seda pärslaste abiga. Valitseja Akbar Suure ajal (1556–1605) valitsesid Indias kultuuriline ja majanduslik õitseng ning usuline harmoonia. Moguli keisrid laiendasid oma riiki üle suurema osa Ees-Indiast. Akbar vallutas peaaegu kogu Põhja-India, sealhulgas Gujarāti 1572, Bengali 1574 ja Kashmiri 1581 ja ta valitses ka osa Afganistanist. Akbari pojapoeg Šahh Džahan, kes valitses (1627–1658) ehitas Agrasse aastatel 1630–1653 kuulsa Tāj Mahali.

India suurmogul (1658–1707) Aurangzeb kindlustas ta oma võimu Põhja-Indias, liidendas Bijapuri ja Golkonda. Mogulite riigi kõrgaeg oli 17. sajandil, mil see hõlmas täielikult tänapäevase Hindustani poolsaare, Pakistani ja osa Afganistanist. 3,2 miljoni ruutkilomeetrisel territooriumil elas umbes 100–150 miljonit inimest.

  Pikemalt artiklis Suurmogulite riik

 

Mogulite panid võimule vastu mõned Kirde-India kuningriigid, millest tugevaim oli Ahomi kuningriik Assamis. Mogulite tagakiusamise tõttu arendasid sikhid välja võitluskunsti traditsiooni ning rajasid Sikhi impeeriumi, mis püsis kuni Inglise-sikhi sõdadeni 19. sajandi keskel.

Esimesena ohustas mogulite ülevõimu Rajputi hindu kuningas Maha Rana Pratap Mewarist 16. sajandil, seejärel aga Maratha konföderatsioon, mis valitses 18. sajandi keskpaigas suurt osa Indiast. 17. sajandil rajas Mogulite гiigis tugipunkte Briti Ida-India Kompanii, kuid mogulid püsisid võimul veel 150 aastat, mil Mogulite riik lagunes 1857. aastal Briti impeeriumi vastu alustatud mässus. 1765. aastast olid Suurmogulid inglaste vasallid ning mogulite viimane esindaja Bahadur-šahh II (1837–1858) kõrval­dati pärast India ülestõusu.

Lõuna-India Mysore piirkonna valitseja Haidar Ali pidas Lõuna-Indias Briti Ida-India Kompanii koloniaalekspansiooni tõrjumiseks eduka Esimene Inglise-Mysore'i sõjas (1767–1769) ja Teises Inglise-Mysore'i sõjas (1780–1784) ja tõrjus inglased kogu Karnatakast, kuid said lõpuks lüüa. Kolmanda Inglise-Mysore'i sõjas 1790–1792 sai Mysore valitseja Tipu Sultan liitlaste reetlikkuse tõttu lüüa ja pidi loovutama poole oma valdustest ning langes Neljandas Inglise-Mysore'i sõjas 1799.

16. sajandil asutasid Euroopa suurvõimud Portugal, Hollandi Vabariik, Prantsusmaa kuningriik ja Inglismaa kuningriik‎ Indiasse oma kaubajaamad ning kasutasid ära India sisekonflikte, et rajada kolooniaid. 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses hakkas Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik üha rohkem Ida-India Kompanii tegevusse sekkuma. Parlamendis vastu võetud aktidega reguleeriti Ida-India Kompanii tegevust. 1856. aastaks oli enamik Indiast Briti Ida-India Kompanii mõju all.

 

1857. aastal pani ülemaaline mäss, mida tänapäeval nimetatakse India esimeseks iseseisvussõjaks või sipoide ülestõusuks, kompanii võimu tõsiselt kõikuma, kuid kukkus lõpuks siiski läbi. Revolutsiooni mahasurumine kestis kuus kuud ja mõlemad osapooled kandsid seejuures märkimisväärseid inimkaotusi. Järgneval aastal riigistas Briti valitsus Ida-India Kompanii ja võttis üle kõik tema varad, sõjaväe ja administratiivse võimu. Indiast sai seejärel Briti impeeriumi kõige väärtuslikum koloonia – nn impeeriumi "kroonijuveel".

 

Konflikti tulemusel kukutati Mogulite dünastia ja India muutus Suurbritanniaga personaalunioonis olevaks keisririigiks. Briti valitsusaeg Hindustani poolsaarel kestis aastatel 1858–1947. Pealinnaks oli Kolkata (1858–1911), hiljem New Delhi (1911–1947). Kuninganna Victoria kuulutati India keisrinnaks alates 1. jaanuarist 1877, kuigi Indiat valitseti Londonist.

  Pikemalt artiklis Briti India, Briti Ida-India Kompanii

India oli Rahvasteliidu asutajaliige alates 10. jaanuarist 1920. 20. sajandil algatasid India Rahvuskongress ja teised poliitilised organisatsioonid üldrahvaliku iseseisvusliikumise. Suurt osa liikumisest juhtisid Mahatma Gandhi ja India Rahvuskongress, pannes miljonid inimesed osalema mitmes ülemaalises vägivallatus kodanikuallumatuse aktis.

 

Kuigi Suurbritannia kuulus koos Briti impeeriumiga Teise maailmasõja võitjariikide hulka, avaldas lõppenud sõjaline konflikt sügavat mõju nii kodus kui ka piiri taga. Sõjajärgne Suurbritannia oli sisuliselt pankrotis ning kasvasid kolooniate vastased liikumised Euroopa riikide asumaades. Briti impeerium oli määratud hääbuma ja Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik otsustas rakendada rahumeelset poliitikat asumaade iseseisvumisel, andes võimu üle stabiilsete kolooniate mittekommunistlikele valitsustele. Aastatel 1945–1965 langes Briti kolooniate iseseisvumise tõttu Briti asumaade rahvaarv 700 miljonilt 5 miljonile (3 miljonit neist elas Hongkongis).

 

Kaks India suurimat poliitilist parteid – India Rahvuskongress ja Muslimiliiga – pooldasid India iseseisvumist juba aastakümneid, kuid olid eri meelel, kuidas seda ellu viia. Rahvuskongress pooldas ilmalikku ühinenud Indiat, Muslimiliiga soovis aga eraldi riiki muslimienamusega regioonides. Kasvavad rahvarahutused ja mäss India kuninglikus laevastikus aastal 1946 sundisid britte India eraldumisprotsessi kiirendama ning lõplikuks iseseisvumise tähtajaks määrati 15. august 1947. Britid otsustasid luua kaks dominiooni – hindude enamusega India ja muslimite enamusega Pakistani. Briti Indiasse kuulunud Birma ja Sri Lanka iseseisvusid järgneval aastal (1948). India, Pakistan ja Sri Lanka liitusid Briti Rahvaste Ühendusega, kuid Birma otsustas seda mitte teha.

15. augustil 1947 sai India Suurbritannialt iseseisvuse, eraldati islami enamusega aladest moodustati eraldi riik nimega Pakistan., senised vasallvalitsejad pidid liituma kas India või Pakistaniga, iseseisvumise võimalust neile ei antud. Jammu ja Kashmiri (kolm mln elanikku) hindust maharadze eelistas ühineda Indiaga, tema muslimitest alamad tahtsid aga hoopis muud ning samal ajal teatasid India poolele jäänud Hyderabadi (14 mln elanikku) ja Junagadhi (0,5 mln elanikku) valitsejad, et nemad liituvad Pakistaniga. Viimane India asekuningas (1947) ja esimene kindralkuberner iseseisvas Indias (1947–1948) oli Louis Mountbatten, esimene Birma krahv Mountbatten ning esimene India peaminister aastatel 1947–1964 oli Jawaharlal Nehru.

1947. aasta algas India-Pakistani sõda, kui 22. oktoobril 1947 India vallutas Jammu ja Kashmiri, hiljem ka Junagadhi ja Hyderabadi. Sõja lõpetanud 1949. aasta vaherahuga jäid Junagadh ja Hyderabad Indiale, Jammu ja Kashmiri aladele tõmmati ÜRO survel aga demarkatsioonijoon. Kashmiris on toimunud veel kolm korda sõda India ja Pakistani vahel: aastatel 1965–1966, 1971 ja 1999. Indial on lahendamata piirivaidlused Hiina Rahvavabariigiga, mis 1962. aastal eskaleerusid Hiina-India sõjaks

26. jaanuaril 1950 sai Indiast vabariik ning jõustus uus konstitutsioon., Pakistanist sai 1956. aastal islamivabariik.