Kusta Toom

september">25. september 1892 Aakre vald – 31. märts 1973 Viljandi) oli Rõngu lähedal Koruste külas Salulaane metsaonnis erakuna elanud ja kirjatöid välja andnud eesti ajakirjanik ja kirjanik.

August ehk Kusta Toomingas alustas ajakirjanikutööd 18-aastaselt. Ta on peamiselt tuntud enda välja antud ja algelise trükipressiga paljundatud ajakirjade järgi.

Kodust, kus oli eestikeelseid raamatuid ja ajalehti ning kuulati muusikat, sai alguse August Toominga kirjandus- ja muusikahuvi. Kooliharidusest jäi ta ilma kodu majandusliku kehvuse ja nõrga tervise tõttu.

Isakodus oli August Toomingas 1908. aastani. Seejärel alustas ta iseseisvat rändurielu, õppides trükikodades raamatuköitmist ja elatades ennast hooajalistest juhutöödest. Ajakirjanduses hakkas ta esinema nime Kusta Toom all. Selle nime all ilmus 1913. aastal tema esikteos “Otsijad”.

Esimese maailmasõja alguses tegutses August Toomingas raamatuköitjana Valgas, Tõrvas, Mõisakülas ja Riisas. 1917. aastal ilmus August Toominga asutatud kunsti-, teaduse- ja poliitikaajakiri Tõrvik. Kaksiknumbrina ilmunud ajakirja 32 lehekülge sisaldasid eripalgelisi ilukirjanduslikke tõlkeid Kusta Toomilt. 1918. aastal enam ajakirja välja anda ei õnnestunud. Ajakiri hakkas uuesti ilmuma 1928. aasta detsembris. 1933. aasta oli August Toomi jaoks kõige viljakam. Ta kirjutas, koostas, toimetas ja trükkis ning levitas Salulaane metsas kokku kolme ajakirja: Aeg, Hääl ja Tõrvik. 1934. aastast hakkasid August Toomi lisaks karjalastele ja muidu kiuslikele inimestele kimbutama ka ametivõimud ning niigi raskustega kulgenud ajakirjade väljaandmise muutsid veelgi keerulisemaks uued probleemid, mis saidki kahele väljaandele saatuslikuks. 1934. aastal algasid pahandused ajakirjaga Aeg ja 1935. aastal ilmus viimane Tõrviku number.

August Toominga ajakirjandusliku tegevuse lõpetas Nõukogude võim 1941. aastal. August Toomil oli veel tegutsemisplaane ja tahtmist, kuid tervis oli kehvaks jäänud. 1966. aastal paigutati ta Uderna invaliididekodusse, kus ta mõne aja jooksul taastus. 1973. aastal viidi August Toom Jämejala haiglasse, kus ta suri 31. märtsil. August Toom maeti Rõngu surnuaeda 26. septembril 1973.

Tartumaal rajas August Toomingas koopa, siis metsaonni ja elas nii, nagu elasid inimesed rauaaja alguses. (Pole teada, kes ja millal omistas Kusta Toomile elamise rauaajas. Tema kaasaegsed kirjeldasid Toomi elamut pigem "kiviaja-inimese onnina".) Enne Teist maailmasõda August Toomingas väga tundmatu ei olnud. Selle tõenduseks on lugu, mis avaldati 10. mail 1936 ajalehes Päewaleht pealkirjaga „Salulaane „kirjanik“ Kusta Toom omapärase erakuna“.

Tänu tasakaalukusele ja oma tahtmisele õnnestus August Toomingal kirjutada üks eraldiseisev peatükk Eesti ajakirjanduse ajalukku: ta toimetas ja kirjastas ajakirju, lähtudes iseendast.

August Toomingas on ankeedis leksikonile “Eesti avalikud tegelased” kinnitanud, et ta arvab ajakirjanduslikku tegevust iseenda tähtsamate tegevuste hulka.

Oma kaasaja meediakultuuri kujundamiseni tema ajakirjad ei jõudnud ega ulatunud. 1920. ja 1930. aastate Eesti mitmekesises ja rikkas ajakirjanduselus, mis pakkus lugemiseks mitusada ajakirja, ei omanud need ajakirjad tähtsust. Ajakirjanduslooliselt on August Kusta väljaanded oma pika ilmumisperioodi ja eripärasusega huvitavaks tunnistuseks personaalse ajakirjanduse võimalikkusest XX sajandil, II maailmasõja eelse omariikluse päevil.

Kusta Toomi teoseid avaldati ajakirjanduses alates 1910. aastast, seejärel tellis ta oma ajakirjad erinevatelt trükikodadelt, kuni ta soetas oma trükivarustuse. Kusta Toom elas Rõngu vallas metsas omatehtud koopas ja metsaonnis, kõige sügavamas vaesuses. Tema koju murti pidevalt sisse, rüüstati ja varastati raamatuid.

• Tõrvik ilmus 1917, 1928–1933 ja 1935; ajakirja ilmumine keelati, kuna seal ilmus Hendrik Adamsoni ladinakeelse pealkirjaga luuletus "Per se" ("Enese läbi")
• Aeg 1932–1934
• Hääl 1933–1941
• Kusta Toomi väljaandmisel ilmus 1932 ajalehe Otepää Teataja 11 esimest numbrit.

Raamatutena ilmusid kaks tema teost: autobiograafiliste sugemetega jutustus "Otsijad" (Tallinn 1913) ja ühevaatuseline naljamäng "Ahned neiud" (Tartu 1923).

"Selle "suurprotsessi" puhul ilmus Toom Tartusse juba eelmisel päeval – ja muidugi oma täies "hiilguses": peas vana läki-läki, seljas äärmiselt närune palitu, katkiste sääreotstega püksid, jalas lõhkised ja peaaegu ilma taldadeta kalossid, mis ümber jala nööridega kinni seotud. Nägu üleni habemesse kasvanud, käed äärmiselt mustad, vist mitu nädalat pesemata. Säärasena ta liikus Tartu tänavail, äratades üldist imestust, sest Tartus pole nähtud isegi nii näruseid pätte. Ja kui ta siis ilmus kohtulaua ette, ei tahtnud kohtu eesistuja kuidagi uskuda, et see närudes vanamees on ajakirja vastutav ja tegevtoimetaja. Ning prof. Halistegi tegi suured silmad ja astus paar sammu kõrvale, kui nägi, missugusele "toimetajale" ta on eksperdiks."