Stalingradi Lahing: Teise Maailmasõja üks verisemaid lahinguid

august">23. augustist 1942 kuni 2. veebruarini 1943.

Stalingradi lahing
Osa Teise maailmasõja idarindest
Stalingradi kesklinn pärast lahingu lõppu
Toimumisaeg	23. august 1942 – 2. veebruar 1943
Toimumiskoht	Stalingrad (praegune nimi Volgograd), Venemaa , 44° 18′ 36″ E
Tulemus	Nõukogude Liidu võit Saksa 6. armee häving Teljeriigid kaotavad idarindel strateegilise initsiatiivi.
Osalised
Kolmas riik Rumeenia Itaalia Ungari Horvaatia Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Friedrich Paulus  Erich von Manstein W.F. von Richtofen Petre Dumitrescu Constantin Constantinescu Italo Gariboldi Gusztáv Vitéz Jány Viktor Pavičić † Georgi Žukov Nikolai Voronov A.M. Vassilevski Andrei Jerjomenko Nikita Hruštšov K.K. Rokossovski Nikolai Vatutin Vassili Tšuikov
Väeüksused
Väegrupp B 6. armee 4. soomusarmee 3. armee 4. armee 8. Itaalia Armee 2. armee Horvaatia leegion 36. Kaitsepataljon Väegrupp Don (alates 21. novembrist 1942) Stalingradi rinne 28. armee 51. armee 57. armee 62. armee 64. armee Doni rinne Edelarinne
Jõudude suurus
Algul 270 000 sõdurit 3000 suurtükki 500 tanki 600 lennukit, septembri keskpaigaks 1600 (Luftflotte 4) Nõukogude Liidu vastupealetung ~1 040 000 sõdurit 400 000+ sakslast, 220 000 itaallast, 200 000 ungarlast, 143 296 rumeenlast, 40 000 hiwit 10 250 suurtükki 500 tanki 732 (402 töökorras) lennukit Algul 187 000 sõdurit 2200 suurtükki 400 tanki 300 lennukit Nõukogude Liidu vastupealetung 1 143 000 sõdurit 13 451 suurtükki 894 tanki 1115 lennukit
Kaotused
Saksamaa: 91 000 vangi langenut ja 146 300 tapetut või surnuks külmunut.2 Ungari: 80 000 tapetut või vangi langenut. Rumeenia: 160 000 tapetut või vangi langenut. Itaalia: 25 000 tapetut ja 70 000 vangi langenut.3 Hävinud: 1135 lennukit, (sh 274 transpordilennukit ja 165 transpordilennukina kasutatud pommitajat). 1 130 000 tapetut, haavatut või vangi langenut. Üle 40 000 surnud tsiviilisiku. Hävinud: 10 321 lennukit,1 4341 tanki, 15 728 suurtükki ja miinipildujat
1 Nõukogude Liidu arhiiviandmete järgi kaotati lahingu ajal 9079 lennukit (neist 1644 tulistasid alla õhutõrjesuurtükid) (juulist novembrini)*. Ligikaudu 300 (20. novembrist 31. detsembrini) 1942 (1. jaanuar – 4. veebruar), (8891 august 1942 – veebruar 1943). 2 Nõukogude armee laibaloenduse andmetel. 3 Ainult kaotused detsembrist veebruarini. * – kaotuste arvutused juulist novembrini Doni-Stalingradi ala kohta.

Kasutades olukorda, et Euroopas ei olnud 1942. aastal teist rinnet, võttis Saksa kindralstaap ette pealetungi Idarinde lõunaosas ning koondas sinna 2 väegruppi (umbes 900 000 meest, üle 17 000 suurtüki ja miinipilduja, 1260 tanki, 1640 lennukit), kes pidid vallutama Doni ja Kubani ala ning Kaukaasia.

Saksa väed jõudsid 23. augustist Stalingradist põhja pool Volgani, tungisid 13. september linna ja vallutasid suure osa sellest. Tänavalahingud kestsid üle 4 ja poole kuu, eriti ägedalt võideldi raudteejaama ja Mamai kurgaani pärast.

Nõukogude armee Stalingradi vastupealetung, operatsioon Uranus algas 19. novembril 1942. Sel päeval asusid edela- ja Doni rinde ning järgmisel päeval Stalingradi rinde väed üldisele vastupealetungile. Punaarmee edelarinde väed lõid kaitsel oleva Rumeenia 3. armee rindesse 12 kilomeetri laiuse avause ja Nõukogude armee mobiilsed üksused piirasid Doni jõe käärus viis Rumeenia diviisi sisse. 20. novembril ründasid Stalingradi rinde väed Rumeenia 4. armeed ja murdsid selle kaitsesse 30-kilomeetrise lõhe. Avausse suundusid Nõukogude armee 4. ratsakorpus ja 4. mehhaniseeritud korpus, kes liikusid Plodovitoje poole. Nõukogude armee kolme rinnet juhatasid kindralpolkovnik Andrei Jerjomenko ning kindralleitnandid Konstantin Rokossovski ja Nikolai Vatutin. 22. novembril hõivasid 26. tankikorpuse väed Kalatši ning 23. novembril kohtusid loodest liikuvad 4. ja 26. tankikorpus ning kagust tulev 4. mehhaniseeritud korpus. Ümber piirati Saksa 6. armee ja osa 4. Soomusarmeest. Saksa löök piiramisrõnga läbimurdmiseks löögiga Kotelnikovo ümbrusest Stalingradi suunas ebaõnnestus.

1943. aasta jaanuari alguseks surus Punaarmee piiramisrõnga välisrinde Stalingradist 170–250 km eemale. 10.–26. jaanuari pealetungiga tükeldati ümberpiiratud kahte ossa. Vastupanu kestis linna lõunaosas 31. jaanuarini, põhjaosas 2. veebruarini. Katlasse sattunud 250 000 mehest, ellujäänud 91 000 meest eesotsas kindralfeldmarssal Friedrich Paulusega alistusid. Kokku andis alla 230 Saksa, Rumeenia ja Horvaatia diviisi. Vangi langes 91 000 meest. Saksa sõjavangidest pöördus tagasi ainult umbes 6000 meest.

Stalingradi lahingust võttis osa Lääne-Eestis formeeritud 36. Eesti Politseipataljon.

22. novembril 1942 sõitis pataljon Stalingradi alla Suravikino jaama ja astus käigult lahingusse. 23. novembril määrati pataljoniülemaks 3. kompanii ülem Harald Riipalu. Pataljon määrati Kampfgruppe von Stumpfeldi alluvusse. Algasid pidevad lahingud ülekaaluka vastasega Stalingradi piiramisrõnga välisküljel. Peeti ägedaid tõrjelahinguid ülesandega aeglustada Punaarmee liikumist Dnestri jõe suunal. Rinne stabiliseeriti. 31. detsembriks 1942 koondati pataljon Šahtõ linna, algas ettevalmistus kojusõiduks. 6. jaanuaril 1943 alustati tagasisõitu Eestisse.

Stalingradi lahing muutis maailmasõja käiku ja oli seetõttu kogu maailmasõja tähtsaim lahing. Enne lahingut oli initsiatiiv Saksamaa käes, kes tungis peale, nüüd haaras initsiatiivi Nõukogude Liit ega loovutanud seda enam sõja lõpuni.

Lahingu strateegiline tähtsus oli kogu maailmas kohe üsna selge. See parandas määratult nii NSV Liidu kui kommunistliku liikumise mainet üldse ning NSV Liit hakkas seda otsekohe propaganda huvides ära kasutama. Jossif Stalinit hakati kiitma geniaalse väejuhina ja ta võttis endale marssali auastme, mille andis ka Georgi Žukovile ja Aleksandr Vassilevskile.

Stalingradi lahing parandas määratult Punaarmee ja NSV Liidu elanike moraali, nad hakkasid uskuma, et sõda lõpeb võidukalt. Sakslaste moraal lõi samamoodi kõikuma, maad võtsid pettumus ja masendus. 18. veebruaril 1943 pidas Joseph Goebbels Spordipalee kõne, milles kutsus üles totaalsele sõjale.

Teljeriigid kaotasid ligi miljon sõdurit. Saksamaa kaotas kogu 6. armee, mis tuli nullist peale uuesti moodustada. Itaalia kaotas kogu 8. armee, mida enam uuesti ei formeeritudki. Niihästi Itaalia, Rumeenia kui Ungari kaotasid igaüks üle 100 tuhande mehe.

Pärast maailmasõja lõppu 1945 nimetati Stalingrad kangelaslinnaks. 1967 rajati Mamai kurgaanile 85 m kõrgune skulptuur "Emake-kodumaa kutsub", mis on Euroopa kõrgeim skulptuur ja maailma kõrgeim naiseskulptuur.

• Bellamy, Chris (2007). Absolute War: Soviet Russia in the Second World War. New York: Alfred A. Knopf & Random House. ISBN 978-0-375-41086-4.
• Bergström, C., (2007). Stalingrad – The Air Battle: 1942 through January 1943. Chevron Publishing Limited. ISBN 978-1-85780-276-4
• Bergström, C.; Dikov, A.; Antipov, V. (2006). Black Cross Red Star Air War Over the Eastern Front: Everything For Stalingrad. Eagle Editions Ltd. ISBN 978-0-97610-344-8
• Glantz, David M. & House, Jonathan (1995). When Titans Clashed: How the Red Army Stopped Hitler, Lawrence, Kansas: University Press of Kansas, ISBN 0-7006-0899-0
• Newark, Tim, (2002). Murrangulised lahingud : viiskümmend lahingut, mis muutsid ajalugu. Tallinn: Varrak, lk 116–119.
• Anthony Tihamer Komjathy (1982). A Thousand Years of the Hungarian Art of War. Toronto: Rakoczi Foundation. ASIN B001PHB3N0
• Hayward, Joel S. A. (1998). Stopped at Stalingrad: The Luftwaffe and Hitler's Defeat in the East 1942–1943. Lawrence, KS, University Press of Kansas. ISBN 978-0-7006-0876-8.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Stalingradi lahing