Kaukaasia Lahing

25. juulil 1942 hõivasid Saksa väed Rostovi Doni ääres Venemaal, mis avas sakslastele Kaukaasia piirkonna, Nõukogude Liidu lõunaosa ja naftaväljad Maikopis, Groznõis ja Bakuus. Kaks päeva varem oli Adolf Hitler andnud välja direktiivi operatsiooni käivitamiseks Kaukaasia piirkonnas ja määranud selle operatsiooni nimeks "Edelweiss".

Kaukaasia lahing
Osa Teise maailmasõja idarindest
Saksamaa pealetungid 1942. aasta suvel
Toimumisaeg	25. juuli 1942 – 12. mai 1944
Toimumiskoht	Suur-Kaukaasia, Nõukogude Liit
Tulemus	Nõukogude Liidu võit, teljeriigid taganesid
Osalised
Kolmas riik Rumeenia Itaalia Nõukogude Liit

 

Punaarmee

• Põhja-Kaukaasia rinne (marssal Semjon Budjonnõi) – kuni septembrini 1942
• Lõuna-Kaukaasia rinne (armeekindral Ivan Tjulenjev)
• Musta mere laevastik (viitseadmiral Filipp Oktjabrski)
• Aasovi mere laevastik (kontradmiral Sergei Gorškov)

Wehrmacht

Väegrupp A – armee ülemjuhataja kindralfeldmarssal Wilhelm List

• 1. tankiarmee - kindral Paul von Kleist
• 17. armee – Generaloberst Richard Ruoff

Operatsioon Edelweiss (saksa keeles Edelweiß), mis sai nime Alpi jänesekäpa saksakeelse nimetuse järgi, oli Saksamaa plaan saada idarindel kontroll Kaukaasia ja Bakuu naftaväljade üle. Operatsiooni volitas Hitler 23. juulil 1942. Põhijõud koosnesid väegrupist A, mida juhtis Wilhelm List, 1. tankiarmeest (Ewald von Kleist), 4. Soomusarmeest (kolonel-kindral Hermann Hoth), 17. armeest (kolonel-kindral Richard Ruoff), osa õhuvägi neljast (kindral armee ülemjuhataja Wolfram Freiherr von Richthofen) ja 3. Rumeenia armeest (kindral Petre Dumitrescu). Väegrupp A-d toetas idast väegrupp B, mida juhtis Fedor von Bock ja 4. Õhuväe järelejäänud õhusõidukid (kokku 1000 õhusõidukit). Maavägesid saatis 15 000 naftatööstuse töötajat, 167 000 sõdurit, 4540 relva ja 1130 tanki.

Ettevalmistused

Saksamaal asutati mitu naftaettevõtet, nagu "Saksa nafta Kaukaasias", "Ost-Öl" ja "Karpaten-Öl". Neile anti eksklusiivsed õigused 99-aastase rendilepinguga Kaukaasia naftaväljade kasutamiseks. Selleks võeti kaasa suur hulk torusid, mis hiljem osutunud kasulikuks Nõukogude naftatööstusele. Loodi majanduslik erikontroll "A", mida juhtis kindralleitnant Nidenfuhr. Naftaväljade pommitamine oli keelatud. Et neid kaitsta Nõukogude üksuste eest, mida juhtisid Nikolai Baibakov ja Semjon Budjonnõi, moodustati SS-kaitserügement ja Kasakarügement. Abwehri ülem töötas välja Operatsiooni Schamil, mida kasutati Groznõi, Malgobeki ja Maikopi piirkondade hõivamisel. Seda võis toetada ka kohalik viies kolonn.

Sündmused

Pärast Nõukogude Izjum-Barvenkovski suunas kulgeva vasturünnaku neutraliseerimist ründas armeegrupp A kiiresti Kaukaasia suunas. Kui Rostov Doni ääres (mida hüüti Kaukaasia väravaks) 23. juulil 1942 langes, liikusid Ewald von Kleisti tankiüksused üle Kaukaasia mäeaheliku. Operatsiooni "Edelweiss" osakonna ülem Hubert Lanz otsustas liikuda läbi Kubanimaa ja ületada Maruhski aheliku (Malõi Zelentšuki jõgi), Teberda, Utškulani, et jõuda Kluhorski kuru ja samaaegselt läbi Hotju-Tau kuru, et blokeerida ülemjooksul Baksani jõe, Donguz-Oruni ja Betšo kurud. Samaaegselt tiivalt haaramise manöövritega pidi saama Kaukaasia mäeaheliku ületatud läbi Santšaro, Kluhorski ja Maruhski kurude, et jõuda Khuthaisi, Zugdidi, Suhhumi ja Gruusia NSV pealinna Tbilisi. Üksused 4. Saksa Mäediviisist, mehitatud koos Tiroolidega, olid aktiivsed sel tõukel. Neil õnnestus liikuda 30 km Suhhumi poole. Et rünnata Kubani piirkonda, võtta üle kurud, mis viisid Elbruse juurde ja katta "Edelweissi" tiib, moodustati eesliini väeosa, mis koosnes 150 mehest ja mida juhtis kapten (Hauptmann) Heinz Groth. Vana Karatšai kaudu Hurzuki auuli ja Ullu-Kami oru kaudu jõudis väeosa Hotju-Tau aheliku, mis ei olnud kaitstud Nõukogude vägede poolt. Hotju-Tau sai uue nime – Kindral Konradi ahelik.

Operatsiooni lähtepunkt Krasnodari-Pjatigorski-Maikopi liin saavutati 10. augustil 1942. 16. augustil tegi von Hirschfeldi juhitud pataljon pettemanöövri ja jõudis Kadari orgu. 21. augustil väed 1. Mäediviisist heiskasid Saksamaa lipu Elbruse tipus, mis on kõrgeim tipp Kaukaasias ja Euroopas.

• 3. august 1942 – Wehrmacht vallutas Stavropoli
• 10. august 1942 – Wehrmacht vallutas Maikopi
• 12. august 1942 – Wehrmacht vallutas Krasnodari
• 25. augustil 1942 – Wehrmacht vallutas Mozdoki
• 11. september 1942 – Wehrmacht ja Rumeenia armee vallutasid Novorossiiski
• Septembri lõpp 1942 – Wehrmachti välksõda peatati kahe Tšetšeeni-Inguši ANSV linna – Malgobeki ja Ordžonikidze (Vladikavkaz) – juures.

1941

1941. aastal piirkonnas sõjalisi operatsioone ei toimunud, kuid piirkonda mõjutas sõjategevus mujal Nõukogude Liidus.

Oma memuaarides jutustab Nõukogude Liidu Taga-Kaukaasia rinde komandör Ivan Tjulenjev, kuidas tuhanded tsiviilisikud üritasid põgeneda Ukrainast võrdlemisi ohututesse Kaspia mere sadamatesse, nagu Mahhatškala ja Bakuu.^[viide?] Kaukaasia ala sai uueks tööstusalaks, kui Nõukogude Liidu poolt läbi viidud tööstusliku evakuatsiooni ajal sinna 226 tehast evakueeriti. Pärast Groznõi-Kiievi liini ülevõtmist teljeriikide edenemise ajal, loodi uus ühendus Moskva ja Lõuna-Kaukaasia vahel uue raudteeliini ehitamisega, mis jooksis Bakuust Orski (läbi Astrahani) ja möödus ringiga Groznõi eesliinist, kuid säilitati ka laevaliin üle Kaspia mere Krasnovodski linna kaudu Türkmenistani.

1942

1942. aastal alustasid Saksa väed operatsiooni Edelweiss, mille eesmärk oli Aserbaidžaani naftamaardlate hõivamine. Lõuna-Kaukaasia mägedes edenemine aeglustus ja sakslased ei saavutanud 1942. aastal kõiki oma eesmärke. Pärast Nõukogude vägede läbimurdeid Stalingradi piirkonnas asusid Saksa väed Kaukaasias kaitsetegevusse.

Nõukogude Liidu sõjaliste operatsioonide hulka kuulusid:

• Tihhoretski-Stavropoli kaitseoperatsioon (25. juuli – 5. august 1942)
• Armaviri-Maikopi kaitseoperatsioon (6.–17. august 1942)
• Novorossiiski kaitseoperatsioon (19. august – 26. september 1942)
• Mozdoki-Malgobeki kaitseoperatsioon (1.–28. september 1942)
• Tuapse kaitseoperatsioon (25. september – 20. detsember 1942)
• Naltšiki-Ordžonikidze kaitseoperatsioon (25. oktoober – 12. november 1942)

1943

• Salski-Rostovi pealetung (1. jaanuar 1943 – 4. veebruar 1943)
• Mozdoki-Stavropoli pealetung (1. jaanuar 1943 – 24. jaanuar 1943)
• Novorossiiski-Maikopi pealetung (11. jaanuar 1943 – 4. veebruar 1943)
• Tihhoretski-Jeiski pealetung (24. jaanuar 1943 – 4. veebruar 1943)

• 3. jaanuar 1943 – Punaarmee vallutas tagasi Mozdoki
• 21. jaanuar 1943 – Punaarmee vallutas tagasi Stavropoli
• 23. jaanuar 1943 – Punaarmee vallutas tagasi Armaviri
• 29. jaanuar 1943 – Punaarmee vallutas tagasi Maikopi
• 4. veebruar 1943 – Nõukogude mereväelased tõrjusid sakslaste katse maabuda Malaja Zemljal
• 5. veebruar 1943 – Nõukogude väed jõudsid Novorossiiski alla
• 12. veebruar 1943 – Punaarmee vallutas tagasi Krasnodari
• 9. september 1943 – sakslased hakkasid Sinise Joone kaitseliinilt taganema
• 16. septembril 1943 – Punaarmee hõivas Novorossiiski
• 9. oktoober 1943 – Punaarmee kontrolli all oli kogu Tamani poolsaar

1944

1944. kevadtalve operatsiooni ajal (1. jaanuar – 31. mai) suutis Nõukogude armee alustada Kaukaasiast invasiooni Krimmi suunal.

Operatiooni kuulusid:

• Kertši-Eltingen amfiibpealetung (31. oktoober 1943 – 11. detsember 1944)
• Perekopi-Sevastopoli pealetung (8. aprill 1944 – 12. mai 1944)
• Kertši-Sevastopoli pealetung (11. aprill 1944 – 12. mai 1944)

• 1940–1944 Tšetšeenia mäss

• Fall Blau
• Bakuu Õhukaitse Armee