Maailma Rahvaarv

Vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Rahvastiku Fondile jõudis maailma rahvaarv 7 miljardini 31. oktoobril 2011 ning 15. novembril 2022 ületas rahvaarv 8 miljardi inimese piiri. Nii suur rahvaarv pakub kogu inimkonnale enneolematuid väljakutseid ja võimalusi ning sellega kaasneb tohutu jäätmete kogunemine ja looduse hävitamine uute elupaikade loomiseks.

Ameerika Ühendriikide Rahvaloenduse Büroo andmeil tõusis maailma rahvaarv 6,5 miljardini 2006. aasta 24. veebruaril ja oli 20. juuni 2019 seisuga 7,58 miljardit. ÜRO Rahvastiku Fondi andmete põhjal võib lugeda 1999. aasta 12. oktoobrit päevaks, mil Maa rahvaarv ületas 6 miljardi piiri. See toimus umbes 12 aastat hiljem, kui maakera populatsioon jõudis 5 miljardini aastal 1987 ja 6 aastat pärast seda, kui rahvaarv kasvas 5,5 miljardini aastal 1993. Kuna mõnede riikide, nagu näiteks Nigeeria, rahvaarv on olnud pikka aega täpselt teadmata, pole neid arvestatud, ning seetõttu esineb rahvaarvu määramisel palju vigu.

Teadlane Carl Haub arvutas välja, et viimase 2000 aasta jooksul on kokku sündinud arvatavasti rohkem kui 100 miljardit inimest.

 

Rahvaarv suurenes märgatavalt, kui aastal 1700 sai hoo sisse tööstusrevolutsioon. Viimase 50 aasta jooksul on rahvastiku suurenemises näha märgatavat kasvu tänu meditsiini arengule ja oluliselt suurenenud põllumajanduslikule tootlikkusele, eriti 1960. aastate alguses Rohelise Revolutsiooni ajal. 2007. aastal prognoosis ÜRO rahvastikuosakond, et maailma rahvaarv ületab 10 miljardit tõenäoliselt aastal 2055. Tulevikus eeldatakse, et rahvaarv jõuab kord oma kasvu tippu ning seejärel hakkab langema – majanduslikel põhjustel, tervislike probleemide pärast, kui ka maa kurnatuse ja keskkonnaalaste ohtude tõttu. Ühe aruande kohaselt on väga tõenäoline, et maailma elanike arv lõpetab kasvamise enne 21. sajandi lõppu. Lisaks on olemas tõenäosus, et rahvaarv väheneb enne 2100. aastat. Rahvaarv on viimase 10–20 aasta jooksul juba vähenenud nii Ida-Euroopas, Balti riikides kui SRÜ riikides. Viimaste aastate jooksul on arengumaade populatsioonimustris märgata sündimuse järkjärgulist vähenemist ning ka surmade arvus on toimunud märgatav langus. Sellist muutust kõrgest sündimuse ja suremuse tasemetest nende madalate näitajateni nimetatakse demograafiliseks üleminekuks.

Inimpopulatsiooni kontrollitakse selle tehisliku muutmisega. Ajalooliselt on inimpopulatsiooni ohjes hoitud rahvastiku sünni limiteerimisega. Enamasti määravad valitsused, mitu järglast võib iga perekond saada. Vastav arv reguleeritakse järgmistele teguritele tuginedes: vaesuse tase, keskkonna probleemide tõsisus, religioossed põhjused ja ülerahvastatus. Ülemaailmne populatsioonikontrolli liikumine oli aktiivne 1960.–1970. aastatel, juhtides paljusid pereplaneerimise ja seksuaalse tervise programme. 1980ndatel kasvas pinge rahvastiku kontrolli pooldajate ja naisõiguslaste vahel. Naisõiguslaste töö tulemusel sai naiste õigus anda järglasi osaks inimõigustest. Inimhulk, kellele ei sobinud kitsendatud reeglid järglaste saamisel, kasvas 1990ndate alguses ning selle tõttu muudeti märgatavalt rahvastiku kontrollimise meetmeid.

Hiina ühelapsepoliitika

  Pikemalt artiklis Ühe lapse poliitika

Hiina Rahvavabariigis kehtestati ülerahvastatuse leevendamiseks 1979. aastal Ühe lapse poliitika, mis kehtis kuni 2015. aastani ja nägi ette, et naisel võib olla ainult üks laps. Juba ammu käivitati programmid abordi lihtsustamiseks ja rahastamiseks.

Täisväärtuslikuks ühiskonna liikmeks on hiinlaste seas mees, mis viis soovini oma lapsena näha ainult poisse ning tõi kaasa tüdruklaste hülgamise või isegi mõrva. Nii tekkis olukord, kus meessoost isikuid on rohkem, mis muudab hiljem nii partneri leidmise kui ka järglaste saamise raskemaks. Naiste vähesus on tekitanud illegaalse äriliigi, mis põhineb naiste sisseveol muudest riikidest ning pruutide varastamisel. Kuigi seoses ühelapsepoliitikaga on Hiina nautinud majanduskasvu, jõuab olukord varsti aga punkti, kus vanainimestel pole endal enam lapsi (võib juhtuda, et see ainus laps sureb enne neid), kes nende eest hoolitseksid. Seega jääb vanurite majanduslik ülalpidamine riigi kanda, mis on sunnitud kasutama enda ressursse; see omakorda ei mõju hästi majandusele.