Koduvarblane

Koduvarblane on looduslikult levinud valdavas osas Euraasias. Ta on inimkaasleja ja teda on alates 19. sajandi keskpaigast ettekavatsetult introdutseeritud Ameerikasse, Aafrikasse Saharast lõuna pool, Uus-Meremaale ja Austraaliasse ning erinevatesse maailma linnadesse, et asendada välja rännanud liike. Lõunapoolkeral leidub teda kõigil mandritel, välja arvatud Lõuna-Ameerika troopikas ja Antarktisel. Koduvarblase levila põhjapiir kulgeb 60. ja 70. laiuskraadi vahel. Linnades ja muudes asulates võib koduvarblane olla arvukaim linnuliik.

Koduvarblasel on mitmeid alamliike. Eestis on koduvarblane väheneva arvukusega tavaline lind. Tema pesitsusaegset arvukust hinnatakse 90 000 – 130 000 paarile, talvist arvukust 200 000 – 300 000 isendile.

Koduvarblase arvukus Eestis ja mujal Euroopas on viimase paari aastakümne jooksul tunduvalt vähenenud. Suures osas Euroopas tema arvukus väheneb jätkuvalt. Näiteks Hollandis on koduvarblase arvukus alates 1980. aastatest vähenenud poole võrra. Siiski on ta seal haudelinnuna musträsta järel arvukuselt teisel kohal. Sarnast arvukuse vähenemist on täheldatud ka Ühendkuningriigis. Koduvarblasi on maailmas hinnanguliselt pool miljardit.

Koduvarblase isaslinnu iseloomulikud tunnused on tuhkhall pealagi, mõlemalt küljelt kastanpruun kukal, helehallid põsed, must kurgualune, kaelal lai must manisk ja üle silma kaelani ulatuv must silmatriip. Emaslinnu pea on ühtlaselt pruunikashall. Nende tunnuste poolest erineb ta põldvarblasest, kelle sugupooled on sarnased – kastanpruuni kiiru, musta põselaigu ja kahe selge tiivavöödiga. Koduvarblasel on suurem must lõualaik kui põldvarblasel.

Häälitsused on mitmesugused: silpsuvad, täristavad jm. Koduvarblase laul on pikk erinevatest silpidest koosnev aeglane sirtsumine. Koduvarblane annab ohust märku sädistamisega tetetet. Kutsumiseks teeb ta tsirp.

Häälitsus

Elupaik

Koduvarblane asustab kultuur- ja linnamaastikke, ta väldib metsi, rohtlaid ja kõrbeid. Koduvarblane pesitseb põldvarblasest meelsamini inimasustuses.

Toitumine

Koduvarblase toidusedeli moodustavad valdavalt putukad ja seemned.

Pesitsemine

 

Koduvarblane on seltsiv lind. Oma laial levikualal pesitseb tavaliselt kolooniatena räästaste all, müüritiste või kaljude tühemikes, rannakaljudel või põõsastes. Mai alguseks on koduvarblastel pesas kuus muna. Eestis pesitseb koduvarblane kaks kuni kolm korda aastas. Ta võtab üle teiste lindude pesi ja vahel ehitab oma pesa teise linnu asustatud pesa peale. Pesa on suur ja kohev, koosneb õlekõrtest, takkudest, karvadest, taimejuurtest, sulgedest ja kaltsudest. Täiskurnas on 4–6 valkjat, hallide ja pruunikate tähnidega muna, neid haub emaslind. Pojad on sündides paljad ja pimedad. Poegade koorudes lähevad isa- ja emavarblased taimtoidult üle loomsele toidule. Koduvarblased söödavad oma poegadele selgrootuid, näiteks putukavastseid. Juuni alguseks on esimesed pojad pesast väljas. Pesast väljudes on pojad isaslinnu järelevalve all. Poegade pesast lahkudes hakkab emaslind uut pesakonda hauduma. Kolmas pesakond sünnib juulis. Pojad lahkuvad pesast kahe nädala vanustena, suve teisel poolel kogunevad vanalinnud ja noorlinnud ühistesse parvedesse.