Kiirendus

Kiirenduse dimensioon on LT^–2, kus L on pikkus ja T aeg. Kiirenduse mõõtühik SI-süsteemis on meeter sekundi ruudu kohta (m/s² ehk m·s^–2),

Kiirendus võib olla nii positiivne kui ka negatiivne. Negatiivset kiirendust nimetatakse ka aeglustuseks.

Kiirendust mõõdetakse kiirendusanduriga.

Hetkiirenduse ${\displaystyle {\vec {a}}}$  saab matemaatiliselt avaldada kiirusvektori ${\displaystyle {\vec {v}}}$  esimese tuletisena või kohavektori ${\displaystyle {\vec {r}}}$  teise tuletisena aja ${\displaystyle t\!}$  funktsioonina:

${\displaystyle {\vec {a}}={\frac {d{\vec {v}}}{dt}}={\frac {d^{2}{\vec {r}}}{dt^{2}}}}$ .

Newtoni teise seaduse kohaselt on kiirendus võrdeline punktmassile (või kehale) mõjuva jõuga. Kiirendusvektori ${\displaystyle {\vec {a}}}$  saab kiirenevalt liikuva masspunkti trajektoori igas punktis lahutada trajektoori puutuja sihiliseks tangentsiaalkiirenduseks ning sellega risti olevaks normaalkiirenduseks ehk tsentrifugaalkiirenduseks. Tangentsiaalkomponent iseloomustab kiiruse arvväärtuse muutumist ja normaalkomponent kiirusvektori sihi muutumist.

Sirgjoonelise liikumise korral on kiirenduse normaalkomponent null. Kui seejuures kiiruse muut (kiiruse kahe väärtuse vahe) on võrdsete ajavahemike puhul ühesuurune, siis on tegemist ühtlase ehk konstantse kiirendusega.

Kui kiirust kujutada aja ja kiiruse koordinaatteljestikus, siis kiirenduse absoluutväärtus mingil hetkel on võrdne graafiku joone puutuja tõusuga sellel hetkel.

• Ühtlaselt kiirenev liikumine