Harilik Hernes

See artikkel räägib taimeliigist; toiduaine kohta vaata artiklit Herned; taimeperekonna kohta vaata artiklit Hernes (perekond)

Hernes
Illustratsiooni allikas: Otto Wilhelm Thomé. "Flora von Deutschland, Österreich und der Schweiz", Gera 1885
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Oalaadsed Fabales
Sugukond	Liblikõielised Fabaceae
Perekond	Hernes Pisum
Liik	Harilik hernes
Binaarne nimetus
Pisum sativum L.

Varem oli see tähtis valguallikas. Tänapäeval kasutatakse seda eeskätt köögivilja ja loomasöödana.

Harilik hernes pärineb Väike-Aasiast ja on aastatuhandeid olnud kultuurtaim. Herneste kõige varasemad arheoloogilised leiud pärinevad noorema kiviaja Süüriast, Türgist ja Jordaaniast. Ajavahemikus 4800–4400 eKr levis hernes Niiluse deltasse ja 3800–3600 eKr Ülem-Egiptusse. Gruusia esimesed leiud pärinevad 5. aastatuhandest eKr. Idapoolsed leiud pärinevad hilisemast ajast. Afganistani jõudis hernes umbes 2000 eKr ning Harappasse, Pakistani ja Loode-Indiasse 2250–1750 eKr. Aastaks 1000 eKr oli hernes jõudnud ka Gangese valglasse ja Lõuna-Indiasse.

Herneid võib külvata siis, kui pinnase temperatuur on tõusnud +10 °C-ni. Kõige paremini kasvab hernes temperatuuril +13...+18 °C. Sooja kliimaga paikades ta suvekuumust hästi ei talu. Kõige paremini kasvavad herned sõmeratel kergelt happelistel muldadel.

Juur

Juur ulatub kuni meetri sügavusele. Külgjuurtel on juuremügarad. Harilik hernes on sümbioosis mügarbakteriga Rhizobium leguminosarum. Mügarbakterid elavadki juuremügarates. Nad seovad õhust molekulaarset lämmastikku, teisendavad selle ammooniumiks ja varustavad selle abil hernetaime lämmastikuga.

Vars

Vars on lamav või roniv ning kasvab kuni 0,5–2,0 m kõrgeks. See on lihtne või aluselt harunev, õõnes, neljakandiline ja paljas ning sinakasroheline.

Lehed

 

Herne lehed on 2 või 3 (harva 4) paari lehekesega sulgjad liitlehed.

Lehtedest väljuvad harunevad köitraod. Köitraod võivad keerduda ükskõik missuguse toe ümber ja nendele toetudes võib hernetaim kasvada kuni 2 meetrit kõrgeks. Et hernestel oleks parem kasvada, külvatakse herneid tavaliselt millegi juurde, mida toena kasutada, ja see ei pea olema tingimata puust: sama hästi saab kasutada traadist või nöörist võrku. Tihedalt kasvavad hernetaimed võivad ka üksteist vastastikku toetada.

Lehekesed on munajad või ovaalsed, ümara tipuga, leheserv on terve või hambuline. Lehed on 2–7 cm pikad ja 1,5–4,0 cm laiad.

Abilehed on suured (pikkus 4–10 cm) ja laipoolsüdajad. Leheservad on alusel hambulised kuni sopilised. Alusel on neil enamasti violetne täpp.

Õisik

 

Õisik on ühe- kuni kolmeõieline. See on kobar, mille telg lõpeb sageli ohtega.

Õis

Õitel on 5–10 mm pikkune raag.

Õietupp on kellukesekujuline ja tagant sopistunud. Tupplehed on munajad-süstjad. Alumised tupplehed on torust umbes kolm korda pikemad ning ülemistest kitsamad ja pikemad. Õielehed on valged või lillakad. Hernes õitseb juunis-juulis.

Õied on ebakorrapärased. Nad pole tsentraalsümmeetrilised, vaid ainult ühe sümmeetriateljega ehk bilateraalsümmeetrilised. Mõningase välise sarnasuse järgi on tervet sugukonda, kuhu hernes kuulub, hakatud nimetama liblikõielisteks.

Vili

Herne vili on kaun. Kaun võib olla sirge või kõver, lame või ruljas. Kaun on 5–15 cm pikk. Kauna sees on ümmargused rohekad või kollakad seemned.

Herne viljad valmivad varakult. Varastel sortidel saab herneid süüa juba 45 päeva pärast külvamist, hilistel sortidel kestab küpsemine kuni 70 päeva. Seemned on idanemisvõimelised 5-6 aastat.

Gregor Mendel avastas pärilikkuse põhilised seadused uuringute käigus, mida ta korraldas aastail 1856–1863. Uuringute tulemused avaldas ta 1865 ettekandena ja 1866 kirjalikult. Tema järgi nimetatakse neid loodusseadusi Mendeli seadusteks.