Kaheidulehelised

Üheidulehelistest eristab neid see, et neil on kaks idulehte, erandlikult võib üks iduleht olla kängunud. Kaheidulehelistel on üks peajuur ja ühe ringina asetsevad juhtkimbud, mille kambium võimaldab varre teiskasvu. Lehed on enamasti sulg-, sõrm- või võrkroodsed, terveservalised või lõhestunud. Õied on põhiliselt viietised või neljatised. Kaheidulehelised erinevad üheidulehelistest ka tolmuterade ehituse ja keemiliste omaduste, kromosoomide tugevama keerdumise jm poolest.

3/4 õistaimedest kuulub kaheiduleheliste hulka, mis on oma ehituselt, kujult ja eluvormilt mitmekesisemad kui üheidulehelised. Kaheiduleheliste liike on umbes 180 000, neist kasvab Eestis umbes 1000.

• Asterales – astrilaadsed
• Boraginales – kurgirohulaadsed
• Brassicales – kapsalaadsed
• Caryophyllales – nelgilaadsed
• Ericales – kanarbikulaadsed
• Fabales – oalaadsed
• Lamiales – mailaselaadsed
• Rosales – roosilaadsed

Algelisem selts on magnoolialised (uuemail andmeil seltsi Chloranthales esindajad), kõiki kaheidulehelisi peetakse neist arenenuks. Eesti taimestiku ürgsemad seltsid on tulikalaadsed ja vesiroosilaadsed, viimastest lahknevad ühe haruna üheiduleheliste klassi seltsid.

Kaheidulehelised pärinevad arvatavasti vanaaegkonnas seemnesõnajalalaadseist (sõnajalgtaimed), hulgaliselt tekkis neid juura lõpus ja eriti kriidiajastul.

• üheidulehelised
• Eesti NSV floora