Aleksander III, ladinapäraselt Alexander III (Orlando Bandinelli või Rolando Bandinelli; 1105 ? – 30.
See artikkel räägib paavstist, samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge Aleksander III (täpsustus). |
august">30. august 1181) oli paavst 1159–1181. Ta oli 170. paavst.
Aleksander III | |
---|---|
Sünninimi | Orlando Bandinelli |
Valitsemisaja algus | 7. september 1159 |
Valitsemisaja lõpp | 30. august 1181 |
Eelkäija | Hadrianus IV |
Järeltulija | Lucius III |
Sünnikuupäev | 1105 ? |
Sünnikoht | Siena |
Surmakuupäev | 30. august 1181 |
Surmakoht | Civita Castellana |
Orlando Bandinelli sündis Sienas Ranuccio (Rainutius) Bandinelli peres. Tema lähisugulastest on teada veel onupojad, kes asusid hiljem õppima Pariisi ülikooli. Temast sai esimene Sienast pärit paavst, hiljem on Sienast pärinenud veel paavstid Pius II, Pius III ja Aleksander VII.
Bandinelli liitus augustiini regulaarkanoonikutega. Ta ordineeriti vaimulikuks, sai 1139 Bologna ülikooli kanoonilise õiguse professoriks ja 1141 või 1142 diakoniks ning Pisa katedraali kapiitli kanoonikuks.
Bandinelli tutvus Pisas viibides Bernardo Paganelliga (hilisem paavst Eugenius III), kes kutsus ta 1150 Rooma ja määras ta oktoobris 1150 Santi Cosma e Damiano kardinaldiakoniks, 1151 San Marco kardinalpreestriks ning 1153 kantsleriks.
Hadrianus IV saatis Bandinelli oktoobris 1157 Besançoni riigipäevale, kus tal tekkisid Saksa-Rooma keisri Friedrich I Barbarossaga erimeelsused mõiste "beneficium" tõlgendamise osas. Bandinelli saadeti hiljem legaadina Sitsiiliasse.
Kardinal Bandinelli osales 3 paavsti valimistel 1153–1159. Ta kirjutas "Summa Magistri Rolandi" Gratianuse "Decretumi" kohta ja "Sententiae Rolandi".
Aleksander III valiti paavstiks 7. septembril 1159 Rooma Peetri kirikus ja pühitseti ametisse 20. septembril Giardino di Ninfas Ostia kardinalpiiskopi Ubaldo Allucingoli (hilisem paavst Lucius III) poolt.
3. – 7. septembrini 1159 toimunud valimistel osales Salvador Miranda andmetel 25 kardinali. 7. septembril valis 8 Saksa-Rooma keisrit Friedrich I Barbarossat pooldanud kardinali vastupaavstiks Victor IV, kes pühitseti 4. oktoobril keisri saadiku Wittelsbachi krahvi Otto heakskiidul Farfa kloostris ametisse.
Keiser Friedrich oli skisma puhkemisel esialgu neutraalne, kuid kutsus veebruaris 1160 vastuolude lõpetamiseks Pavias kokku kirikukogu, kus osalesid valdavalt Saksa ja Itaalia piiskopid, kes pidasid legitiimseks paavstiks Victor IV-t, keda seejärel tunnustas ka keiser.
Aleksander III pani esmalt kirikuvande alla Victori ja ekskommunitseeris seejärel 24. märtsil 1160 Anagni sinodil Friedrichi. Paavst pani 1163 kirikuvande alla ka Kölni peapiiskopi ja Itaalia ülemkantsleri Rainald von Dasseli.
Oktoobris 1160 Toulouse'is toimunud kirikukogul osalenud piiskopid tunnustasid paavstina Aleksandrit ja tema rivaal Victor IV mõisteti hukka. Aleksander III siirdus aprillis 1162 Prantsusmaale, kust naasis Rooma novembris 1165, kuid pidi 1167 Friedrichi tõttu minema Beneventosse, sealt edasi Anagnisse ja Veneetsiasse.
Friedrich ja Prantsusmaa kuningas Louis VII olid septembris 1162 valmis vahendama skisma osapooli Saint-Jean-de-Losne'is kavandatud sinodil, kuid nende püüded jäid tulemusteta ning Victor IV mõistis 7. septembril 1162 Aleksandri taas hukka, Aleksander mõistis vastupaavsti aga hukka samal aastal Montpellier's toimunud sinodil. Paavst pidas 1164 Reimsis sinodi, kus plaanis isegi ristisõja korraldamist Friedrichi vastu.
Victor IV surma järel otsustas Friedrich tunnustada vastupaavst Paschalis III-t, kuid mitmed seni vastupaavsti soosinud valitsejad asusid toetama Aleksandrit. Friedrich nõudis 22. mail 1165 Würzburgis peetud riigipäeval oma vasallidelt Paschalis III tunnustamist, kuid vastupaavsti surma järel 1168 pooldasid tema järglast Calixtus III-t vaid Rooma ning mõned Itaalia ja Saksamaa linnriigid.
1168 pidas keiser paavstiga läbirääkimisi skisma lõpetamise osas, mille läbikukkumisel asus Friedrich toetama Calixtust. Lombardia linnriigid moodustasid Aleksandri toetuseks Lombardia liiga, mille väed lõid 29. mail 1176 Legnano lahingus keisri vägesid. Friedrich I sõlmis 24. juulil 1177 paavstiga Veneetsia rahulepingu, mille järel võis paavst naasta Rooma. Vastupaavst Calixtus III leppis oma peamise soosiku taganemisel 29. augustil 1178 Aleksandriga ära, kes määras ta Benevento rektoriks (kuberner). Skisma likvideeriti ametlikult märtsis 1179 toimunud Lateraani III kirikukogul. Paavst tagandas samal aastal ametist Baseli piiskopi Ludwigi, kes oli toetanud vastupaavsti.
Vihased Rooma kodanikud ajasid paavsti septembris 1179 linnast taas minema ja seadsid ametisse vastupaavst Innocentius III. Aleksander III saatis kardinal Ugo Pierleoni vastupaavsti peamise soosiku Victor IV venna juurde, kelle valdustesse oli Innocentius põgenenud, kuid kes soostus altkäemaksu vastuvõtmisel vastupaavsti jaanuaris 1180 paavsti ametnike kätte loovutama. Vastupaavst Innocentius III saadeti hiljem La Cava kloostrisse.
Bütsantsi keiser Manuel I tegi 1166 või 1167 Aleksander III-le ettepaneku, mille alusel oleks paavst krooninud ta "universaalseks keisriks", tema oleks aga püüdnud lõpetada 1054. aastal puhkenud skismat.
Inglise kuningas Henry II osales oktoobris 1160 Toulouse'is toimunud kirikukogul, kus tunnustas paavstina Aleksander III-t, kes kinnitas kuninga 1162 Iirimaa lordiks ja kohtus temaga Déolsis.
Paavst saatis 1162 palliumi Canterbury peapiiskopile Thomas Becketile ja kinnitas Canterbury peapiiskopkonna privileegid. Ta tunnustas 1163 Gilbert Foliot' määramise Londoni piiskopiks. Becketi ja Henry II omavahelised suhted hakkasid peatselt halvenema mitmete erimeelsuste tõttu, mille süvenemisel soovis Becket tagasi astuda.
Aleksander III ei tunnustanud 23. novembril 1164 Sensis Becketiga kohtudes Clarendoni kirikukogu otsuseid ega tema tagasiastumist. Henry II saadikud soostusid 1165 aga Würzburgi riigipäeval tunnustama vastupaavst Paschalis III-t.
Becket ekskommunitseeris novembris 1170 York'i peapiiskopi Roger de Pont L'Évêque, Londoni piiskopi Gilbert Foliot' ja Salisbury piiskopi Josceline de Bohoni, kes olid 14. juunil 1170 krooninud Henry II poja Henry Inglise kuningaks. Becket mõrvati 29. detsembril 1170. Paavst saatis kardinal Alberto di Morra (hilisem paavst Gregorius VIII) Inglismaale uurima Becketi mõrva, ekskommunitseeris 25. märtsil 1171 Becketi tapjad ja keelas Henry II-l seni missal osalemast, kuni ta pole oma pattu kahetsenud.
Paavst vabastas 1. augustil 1171 Foliot' kirikuvandest, kuid peatas tema tegevuse Londoni piiskopina. Henry leppis kirikuga 21. mail 1172 Avranchesi sinodil, paavst kuulutas aga 1173 Becketi pühakuks.
Aleksander III tunnustas 1179 Afonso I-t Portugali kuningana.
Prantsusmaa kuningas Louis VII osales oktoobris 1160 Toulouse'is toimunud kirikukogul, kus tunnustati paavstina Aleksander III-t.
Aleksander III siirdus aprillis 1162 Prantsusmaale ja viibis 1163–1165 valdavalt Sensis. Ta külastas Prantsusmaal viibides 1162 Montpellier'd, Nîmes'i, Déolsi, Le Puyd (ka juunis 1165), 24. märtsist 25. aprillini 1163 Pariisi, 1163 Bourges'i, Mended, Toursi ja 1164 Clermont-Ferrandi.
Paavst saatis 1163 Louis VII-le kuldroosi.
Ta sätestas 1179, et vaid Reimsi peapiiskopil on õigus kroonida Prantsusmaa kuningat.
Aleksander III rajas 1164 Uppsala peapiiskopkonna, määras selle peapiiskopiks Stefani ja peapiiskopkonna priimaseks Lundi peapiiskopi Eskili.
Ta sätestas 10. septembril 1171 või 1172 peapiiskop Stefanile saadetud kirjas, et kristlased on kohustatud maksma kümnist. Ta nõudis 26. juulil 1181 Stefanile saadetud kirjas, et Rootsi piiskopid käiksid iga 3 aasta järel Roomas visiidil.
Ta kutsus 11. septembril 1171 või 1172 Rootsi kuningat Knut Erikssoni bullas "Non parum animus" alustama võitlust eestlaste vastu. Ta saatis 1172 või 1180 Knutile kirja.
Aleksander III ekskommunitseeris 1181 Šotimaa kuninga William I ja kehtestas Šotimaal interdikti.
Taani kuningas Valdemar I tunnustas skisma ajal vastupaavst Victor IV-t, Lundi peapiiskop Eskil aga Aleksandrit. Valdemar I asus 1168 samuti Aleksandrit pooldama.
Aleksander III kohtus 1164 Sensis Eskiliga ja andis 1175. aasta paiku Eskilile privileegi määrata endale järeltulija Lundi peapiiskopi kohale. 1177 loobus peapiiskop ametist.
Paavst kutsus 11. septembril 1171 või 1172 Valdemar I bullas Non parum animus alustama võitlust eestlaste vastu.
Böömi kuningas Vladislav II ja Praha piiskop Daniel toetasid skisma ajal Saksa-Rooma keisrit Friedrich I Barbarossat ning vastupaavste, mistõttu Aleksander III ekskommunitseeris nii kuninga kui piiskopi.
Ungari kuningas Géza II toetas 1160 skisma ajal Aleksandrit. Paavst tunnustas 1173 Ungari kuningana Béla III-t, kelle kroonis paavsti nõusolekul kuningaks Kalocsa peapiiskop. Kuningas sattus peatselt uue peapiiskopi Andrásega tülli, kuid paavsti vahendusel leppis 1179 temaga ära.
Aleksander III avaldas ristisõja korraldamiseks Lähis-Idas juulis 1165 bulla "Quantum predecessores", juunis 1166 bulla "In quantis", juulis 1169 bulla "Inter Omnia" ja jaanuaris 1181 bulla "Cum nostrum".
Paavst saatis Ikonioni sultanile Kılıç Arslan II-le usudoktriini, mille oli koostanud teoloog Pierre de Blois.
Aleksander III sätestas 9. septembril 1171 või 1172 Uppsala peapiiskopile Stefanile saadetud kirjas, et hostiat ei tohi kasta armulauaveini sisse.
Ta rõhutas, et kui ristimisel ei kasutata Kolmainu vormelit, siis pole isik ristitud.
Ta tunnustas salajase abielu sõlmimist, kuid sätestas selleks otstarbeks erinõudeid.
Ta sätestas Exeteri piiskopile saadetud kirjas, et kui koguduse preester on pantinud armulauakarika ja breviaariumi ning sureb enne nende väljalunastamist, tuleb tema sugulastel need välja lunastada, muidu nad ekskommunitseeritakse.
Ta sätestas dekreediga "Ad audientiam", et piiskoppidel on õigus koguduse preestrite vastuseisust hoolimata rajada uusi kogudusi, kui vahemaa või muud takistused ei võimalda usklikel kirikus käia.
Ta lisas tiaarale esimese krooni, hiljem lisasid tiaarale kroonid veel Bonifatius VIII ja Benedictus XII.
Aleksander III rajas 1175 Ciudad Rodrigo piiskopkonna.
Aleksander III tagandas 1168 ametist Mantova piiskopi Garsendonio.
Ta rajas 1175 Alessandria della Paglia piiskopkonna ja kinnitas 30. jaanuaril 1176 selle privileegid.
Aleksander III tunnustas 26. septembril 1164 Calatrava rüütliordut, 1169 Fratres Cruciferi kerjusmunki, 5. juulil 1175 Compostela ja Santiago rüütliordusid, 29. detsembril 1177 Alcántara rüütliordut ja 1180 Montjoy (Montjoie) rüütliordut.
Templiordu tunnustas Aleksandrit paavstina 1161 Naatsareti sinodi järel. Paavst määras Templiordu rüütlid 7. jaanuaril 1162 otseselt paavsti jurisdiktsiooni alla.
Ta kinnitas 1173 La Trappe'i kloostri privileegid ja 1179 Pariisi Saint-Denis' kloostri privileegid.
Ta rajas 1177 Veneetsias augustiini kloostri ning tunnustas 1164 Prantsusmaal Moulinsi piiskopkonnas Notre-Dame de Saint-Lieu Sept-Fonsi kloostri rajamist ja 1174 tsistertslaste Kinlossi kloostri rajamist.
Ta lubas 1179 humiliaadi liikumisel tegutseda kodudes, kuid keelas neil avaliku jutlustamise.
Ta andis Napoli lähistel asunud Monte Vergine kloostri benediktlaste käsutusse.
Aleksander III käsitles albilaste liikumist 1163 Tours'i kirikukogul. Albilased esitasid 1165. aasta paiku paavstile kaebuse, kuid Lateraani III kirikukogul 1179 märtsis mõisteti albilaste liikumine hukka ja nende mahasurumiseks lubati kasutada jõudu.
Kirikukogul mõisteti hukka ka Pierre Waldo järgijad, kuigi paavst oli Waldoga eelnevalt kohtunud.
Ta mõistis 18. veebruaril 1177 hukka Pierre Abélardi õpetuse ja ühe väite Petrus Lombarduse sententsidest Jeesus Kristuse olemuse kohta.
Aleksander III arutas Lundi peapiiskopi Eskiliga misjoni läbiviimist eestlaste seas.
Paavst andis 11. septembril 1171 või 1172 Taani kuningale Valdemar I-le, Norra kuningale Magnus V-le ja Rootsi kuningale Knut Erikssonile Tuscolost saadetud bullas "Non parum animus" indulgentse kõigile neile, kes võitlevad "julmade eestlaste ja teiste paganate vastu" (feritatem Estonum, et aliorum paganorum), lubades neile aastase patukustutuse.
Paavst kohustas bulla saajaid teenima Jumalat, armastama õiglust, taunima ebaõiglust, austama ja tunnustama katoliku kirikut, austama vaimulikke karjastena, kaitsma vapralt kristliku usu tõde ning laiendama jõuga kristluse piire.
Paavst tunnustas Eskili poolt Eestimaa piiskopiks määratud Fulco (Fulconi Estonum Episcopo) tegevust ja soovitas 9. septembril 1171 või 1172 Trondheimi peapiiskopil Øystein Erlendssonil määrata tema abiliseks eestlasest munga Nicolause (Nicolaum monachum, qui de gente illa sicut accepimus est oriundus). Paavst nõudis 17. septembril 1171 või 1172 taanlastelt, et nad toetaksid Fulco tegevust.
Aleksander III saatis 9. septembril 1171 või 1172 Uppsala peapiiskopile Stefanile kirja seoses olukorraga Soome kogudustes.
Aleksander III kohtus 1178 Roomas palverännakul viibinud vendide misjonäri Bernoga ja tunnustas Mecklenburgi piiskopkonna rajamist.
Aleksander III teatas 9. septembril 1171 või 1172 Uppsala peapiiskoppile Stefanile, et lapsetapmise ja sodoomia eest tuleb karistada karmilt.
Ta sätestas, et 7. põlve lähisugulased ei tohi omavahel abielluda ning keelas duellide pidamise ja piinamise.
Ta sätestas, et abielu üks osapooltest võib isegi vastu teise partneri tahtmist siirduda kloostrisse.
Aleksander III kanoniseeris 6 isikut. Ta tunnustas Guillaume de Malavalle'i austamist.
Aleksander III määras 68 uut kardinali. Tema ajal said kardinaliks hilisemad paavstid Urbanus III ja Clemens III.
Lateraani III kirikukogul sätestati, et paavst saab ametisse, kui teda toetab vähemalt kaks kolmandikku valimistel osalenud kardinalidest. Paavst määras 1163 kardinaliks Mainzi peapiiskopi Konrad von Wittelsbachi, kes oli esimene Roomas mitteresideerinud kardinal.
Aleksander III auks on Itaalias nimetatud 1168 rajatud Alessandria linn.
Ta pani kevadel 1163 nurgakivi Pariisi Notre-Dame'i katedraalile (teistel andmetel pani nurgakivi Pariisi peapiiskop Maurice de Sully) ning pühitses 1163 Pariisis Saint-Germaine kiriku ja 26. aprillil 1164 Sensis kiriku.
Diakon Johannes pühendas paavstile oma teose.
Spinello Aretino on Aleksandrit kujutanud Siena Palazzo Pubblicos 1407–1408 valminud freskol.
Näitekirjanik Jean Anouilh' näidendis "Becket" kujutatakse Aleksandrit.
1964. aastal esilinastunud filmis "Becket" mängis Aleksandrit näitleja Paolo Stoppa.
Aleksander III suri 30. augustil 1181 Civita Castellanas ja maeti Roomas Lateraani basiilikasse. Matustel rüvetas vihane rahvahulk tema surnukeha.
Aleksander III valitses 21 aastat, 11 kuud ja 23 päeva. See oli pikim valitsemisaeg pärast Hadrianus I-t, hiljem on veel rohkem valitsenud Pius VI, Pius VII, Pius IX, Leo XIII ja Johannes Paulus II.
Eelnev Hadrianus IV | Rooma paavst 1159–1181 | Järgnev Lucius III |
This article uses material from the Wikipedia Eesti article Aleksander III (paavst), which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses.
®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.