Jaak Joala: Eesti laulja

juuni">26. juuni 1950 Viljandi – 25. september 2014 Tallinn) oli eesti laulja, muusikapedagoog ja muusikaprodutsent.

Jaak Joala
Jaak Joala 1994. aastal
Sündinud	26. juuni 1950 Viljandi
Surnud	25. september 2014 (64-aastaselt) Tallinn
Stiilid	popmuusika
Elukutse	poplaulja, muusik, muusikapedagoog, muusikaprodutsent
Pill	vokaal, flööt, basskitarr, kitarr, klahvpillid
Hääleliik	bariton[viide?]
Plaadifirma	Melodija

Jaak Joala sündis ja kasvas muusikute perekonnas. Jaagu ema Helgi Ridamäe lõpetas 1952. aastal Tallinna riikliku konservatooriumi koorijuhtimise erialal ja töötas Tallinna koolides muusikaõpetajana, hiljem Eesti Riiklikus Filharmoonias kontsertloengute lektorina. Jaagu muusikust isa Arno Joala oli hilisemas eas tuntud tervendaja. Seitsmeaastaselt hakkas Jaak Joala õppima klaverit. Tänu vanemate muusikaarmastusele võeti teda sageli kaasa sümfoonia- ja kammermuusikakontsertidele ning ooperietendustele. Pelgulinna poisina alustas Joala kooliteed Tallinna 17. keskkoolis ja jätkas 1961. aastal, uue koolimaja valmides, Tallinna 46. keskkoolis. Seal vaimustus ta kardisõidust, kartide ehitamisest ja jäähokist ning laulis poisteansamblites. Pärast 8. klassi lõpetamist asus ta vanemate soovil õppima flöödimängu, algul Tallinna muusikakeskkoolis ja seejärel Tallinna muusikakoolis.^[viide?]

Joala muusikukarjäär algas 1966. aastal biitansamblis Kristallid, kus ta mängis flööti, laulis ning pärast Toivo Undi lahkumist mängis ka basskitarri. Tema esimesed helilindistused olid ansambliga Kristallid Eesti Televisioonis salvestatud kümmekond lugu. 1968. aasta sügisel laulis ja mängis Joala basskitarri Toivo Kurmeti ansamblis Virmalised, kellega ta laulis sisse Toivo Kurmeti lood "Ainult sul", "Ma ei tea miks", "Naer", "Taas on päev" ja "Üksinda". Sellesse aega jäävad ka tema esinemised Eesti Televisiooni populaarsetes saadetes "Horoskoop" ja "Kanal 13" ning kiiresti kasvav kuulsus. Sõjaväeteenistus möödus Joalal Tallinnas Tondil sõjaväeorkestris mängides, sealt oli võimalik käia helisalvestustel ja kontsertidel esinemas. 1968. aastal jäädvustas Eesti Televisioon publiku lemmiku sõdurpoisi argipäevast noortesaate jaoks filmilõike. 1969. aasta telefilmis "Tantsugalerii" lauldud "Kuulsuse ahelad" osutus tema edasist lauljakarjääri silmas pidades ettekuulutavaks.^[viide?]

 

Aastatega laienes laulja repertuaar, muutudes sisu ja vokaali poolest nõudlikumaks. Joalat kuulasid meelsasti noored ja vanad. 1970. aastatel võitis ta auhindu paljudel lauluvõistlustel ja festivalidel nii Eestis kui ka välismaal. Ta oli võidukas "Tippmeloodia" lauluvõistlusel (1972) ja Tallinn–Tartu lauluvõistlusel (1972, 1973, 1974), niisamuti Rostockis (1972), Vilniuses (1974, kus talle anti kõik auhinnad, mis ühel lauljal oli üldse võimalik saada) ja kahel aastal Sopotis (žürii eripreemia 1975. ja III preemia 1979. aastal). Pärast seda sai Joalast üks nõutumaid lauljaid nende heliloojate seas, kelle loomingut ta esitas. Eesti heliloojatest on talle laule kirjutanud näiteks Arne Oit, Uno Naissoo, Gennadi Taniel, Raivo Tammik, Kustas Kikerpuu, Rein Rannap, Viktor Ignatjev ja Olav Ehala, tolleaegsetest Nõukogude heliloojatest näiteks David Tuhmanov, Aleksandr Zatsepin, Raimonds Pauls, Viktor Reznikov ja Vladimir Matetski.^[viide?]

 

1978. aasta vana-aastaõhtul esietendus NSV Liidu Kesktelevisiooni 1. programmis muusikaline telefilm "31. juuni" ("31 июня"), milles kõlas neli laulu Jaak Joala esituses. See tõi kaasa laulja tohutu populaarsuse Nõukogude Liidus. Hiiglaslikud kultuuripaleed olid tema kontsertidel puupüsti rahvast täis ning Nõukogude Liidu ainsas plaadifirmas Melodija vermitud vinüülplaadid olid defitsiit. 1980. aastatel käis ta kontsertreisidel ja esines pidupäevakontsertidel. Lisaks osales ta muusikafilmides, nagu "Olümpiaregati tähed" ("Звёзды олимпийской регаты", Eesti Telefilm, 1979), "Jaak Joala" ("Поёт Яак Йоала", Eesti Telefilm, 1981) ja "Teisikud" ("Двойники", Eesti Telefilm, 1982), ning Kesktelevisiooni saadetes, nagu "Hommikune post" ("Утренняя почта") ja "Kutsuv tuluke" ("Голубой огонёк"). Joala tuli mitu korda televisiooni-laulufestivali "Aasta laul" ("Песня года") laureaadiks. Arvukate esinemiste eest Venemaal ja mujal NSV Liidus ning selle eest, et suur osa tema tolleaegsest repertuaarist oli venekeelne, sai Jaak Joala Eestis hüüdnime Kremli ööbik. 31. detsembril 1980 autasustati "teenete eest eesti nõukogude estraadikunsti edendamisel Eesti NSV Riikliku Filharmoonia artisti Jaak Arno p. Joalat, Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetusega.

Aastatel 1978–1983 esines Joala saateansambliga Radar.

1982. aastal tabas Joalat mitu ränka lööki. Kõigepealt varastati ajal, mil ta oli Sotšis muusikafilmi "Teisikud" võtetel, tühjaks tema korter. Sellele järgnes abielulahutus ning lõpuks sai ta võimudelt sõnakuulmatuse eest aastaks esinemiskeelu. Eesti NSV kultuuriministeeriumi ja Eesti Riikliku Filharmoonia juhid ei olnud rahul Joala jõulise iseseisvumisega. Ta oli Nõukogude Liidus niivõrd kuulus, et arvas, et võib endale lubada peaaegu kõike. NSV Liidu kultuuriministeeriumisse Moskvas tehti kõne: "Võtke temaga ometi midagi ette, ta on meil juhitamatu!" ("Сделайте с ним хоть что-нибудь, он у нас неуправляемый!"). Peaaegu kohe järgnes sellele aastane esinemiskeeld.

1980. aastate lõpus naasis Joala lauljana Eesti publiku ette ning 1987. aastal moodustati ansambel Lainer, kus ta oli solist. Ansambli tuntuimad ülesastumised olid X Tartu levimuusikapäevadel ja 1988. aasta Rock Summeril.^[viide?]

1980. aastate lõpus loobus Joala lauljakarjäärist, kui välja arvata 1996. aasta kolme tenori kontserdid. Põhjuseks oli kuulsusest tüdimus ja väsimus, Goskontserti tihedast esinemisgraafikust tingitud lakkamatutest kontserditurneedest NSV Liidu avarustes ja sellega kaasnenud rutiinist, elust ratastel, lahkhelidest filharmoonia ja kultuuriministeeriumi juhtidega, valitsevate muusikasuundade muutumisest, hiljem ka terviseprobleemidest. Vanemas eas oli tal lõpuks aega iseenda ja muu jaoks.

1990. aastatel esines ta aeg-ajalt suuremate rokk-kontsertide ja -festivalide konferansjeena (Rock Summer, Rolling Stonesi turnee jt). Tema tuntumad projektid lauljana sel ajal olid 1960. aastate muusikat esitanud Kollane Allveelaev G (koos Ivo Linna, Karl Madise, Meelis Punderi jt) ning 1996. aasta suvel toimunud ühiskontserdid "Las jääda kõik, mis hea" (rahvasuus "Kolme tenori tuur"^[viide?]) Ivo Linna ja Tõnis Mäega. Hiljem loobus Joala laulmisest, pühendus pedagoogi- ja produtsenditööle ning juhtis mõnda muusikasaadet. Joala viimane ülesastumine avalikkuse ees lauljana oli 1999. aasta telgikontsert Vabaduse väljakul, kui kolm tenorit tulid veel korraks kokku. Eri Klasi 60. sünnipäeva juubeli peol esitasid nad vaid ühe laulu – Raimond Valgre "Ma loodan, et saan sellest üle" –, mida juhatas Tarmo Leinatamm.^[viide?]

Viimased kümme aastat oli Joala väga eraklik. 2005. aasta mais tabas lauljat infarkt ning 17. mail 2011 viidi ta jälle infarktiga Põhja-Eesti regionaalhaigla südame- ja veresoonkonna haiguste intensiivraviosakonda. Vaatamata sellele, et tegemist oli teise infarktiga, taastus ta kiiresti. 25. septembri õhtul 2014 leiti Jaak Joala oma kodust surnuna, äsja oli ta kopsuprobleemide tõttu olnud haiglaravil. Ta maeti 1. oktoobril 2014 Metsakalmistule.^[viide?]

 

Tema ema oli muusikateadlane Helgi Ridamäe, isa hiljem tervendajana tuntud Arno Joala (6. detsember 1926 – 14. september 2008).

1973. aastal abiellus ta Doris Joalaga. Nende abielu kestis peaaegu kümme aastat. 1973. aastal sündis poeg Janar Joala (16. detsember 1973 – 22. august 2019).

Jaak Joala teine abikaasa oli Maire Joala (sündinud 2. novembril 1960).^[viide?]

• Žürii eripreemia (1975) ja III preemia (1979) Sopoti laulufestivalil Poolas
• Eesti NSV teeneline kunstnik (1980)
• Valgetähe IV klassi teenetemärk (2010) – Joala keeldus talle president Toomas Hendrik Ilvese määratud ordenit vastu võtma
• Panus Eesti muusikasse – Eesti Fonogrammitootjate Ühing tunnustas 15. jaanuaril 2015 Eesti muusikaauhindade galakontserdil selle autasuga postuumselt Jaak Joala elutööd tema igas mõttes erakordse muusikalise tegevuse eest
• Aasta meesartist (2017)
• Alates 2019. aastast sõidab Tallinnas temanimeline tramm.

Jaak Joala laule on rohkesti avaldatud heliplaatidel nii kodu- kui ka välismaal.

 

• 9. juulil 2014 toimus Tallinna lauluväljakul retrospektiiv "Joala suur lugu", kus esitati valik Jaak Joala lauludest. Kontserdi korraldaja Koit Toomega ühinesid laval Kaire Vilgats, Dagmar Oja ja Radari kunagine klahvpillimängija Aare Põder.
• 26. septembril 2014 pühendati ERR Raadio 2-s Jaak Joalale saade "Elu edetabelid. Jaak Joala in memoriam".
• 2016. aasta 26. juunil avaldas ettevõte JJ Music plaadi "Suveöö", mille tiraaž oli 16 000.
• 2018. aastal teatasid Tallinna linnavalitsuse liikmed plaanist püstitada Balti jaama Jaak Joala kuju. Esialgu pakkus Raimond Kaljulaid välja Tartus olevale Eduard Vilde ja Oscar Wilde'i kujule analoogse kaksikmonumendi, kus pingil istuksid koos Jaak Joala ja Urmas Ott, kuid Urmas Oti lähedased selle kavaga ei nõustunud.
• 2020. aasta detsembris püstitati Joala sünnilinnas Viljandis lauljale mälestusmärk.

• "Mu kodu"