Eesti Rahvusmeeskoor: Kutseline meeskoor Eestis

Eesti Rahvusmeeskoor asutati 1944. aastal Gustav Ernesaksa algatusel. Hiljem on Eesti Rahvusmeeskoori juhatanud Olev Oja, Kuno Areng, Ants Üleoja, Ants Soots ja Kaspars Putniņš. Alates 2011/2012. hooajast on koori kunstiline juht ja peadirigent Mikk Üleoja.

Koori nimi oli aastatel 1944–1953 Eesti NSV Riikliku Filharmoonia meeskoor ja 1953–1989 Eesti NSV Riiklik Akadeemiline Meeskoor.

Enam kui seitsme aastakümne jooksul on Eesti Rahvusmeeskoor andnud üle 7000 kontserdi Eestis ja kaugemal.

2004. aastal võitis Rahvusmeeskoor koorimuusika kategoorias Grammy. Selle teenis plaat Sibeliuse kantaatidega (Virgin Classics), kus Paavo Järvi juhatusel musitseerivad Eesti Rahvusmeeskoor, Ellerhein ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Sama koosseisu salvestatud plaadi Edvard Griegi teosest "Peer Gynt" valis BBC Music Magazine 2005. aasta parimaks orkestrimuusika albumiks.

Ernesaksa aeg

Kui 36-aastaselt Gustav Ernesaksalt 1944. aasta sügisel uue võimu esindajad küsisid, millise koori ta tahaks asutada, teatas mees: "Kaheksakümneliikmelise kutselise meeskoori!". Jaroslavli Kunstiansamblites tegev olnud Ernesaks oli juba koorijuhi ja heliloojana tuntust kogunud. Ta oli loonud Eesti NSV hümni muusika ja sai ka oma koori. 16. novembril tuli Moskvast luba koori palgafondi avamiseks – Eesti NSV Riikliku Filharmoonia Meeskoor oligi sündinud. Koori nimetus on aegade jooksul muutunud. Riiklikust Akadeemilisest Meeskoorist on saanud Eesti Rahvusmeeskoor.

Esimese koosseisu lauljad valis Ernesaks häälte järgi, noodist laulmisega toona arvestada ei saanud. Siiski peetakse 1950. aastaid koori tippvormi jõudmise ajaks (R. Alango saates "Legend. Gustav Ernesaks").

Eesti Rahvusmeeskoori reisid algasid 1946. aastal. Kontserdid olid aastakümneid tohutult menukad, tihti tuli laule korrata. Riia ja Tartu ülikoolide aulates toimunud kontsertidel aplodeeriti suur koor korduvalt lavale tagasi. Kuno Areng meenutab, et laulja pidi siis eriti tähelepanelik olema, sest Ernesaks armastas kordamisele läinud laulu teistmoodi teha. "Palju on taktilööjaid, Ernesaks oli kõigepealt koorijuht. Noodilugejaid ju ei olnud, töö, mida Ernesaks tegi, oli meeletu. Temas oli mingisugune kiirgus, mis viis edasi."

Rahvusmeeskoori edu aluseks on nimetatud Ernesaksa isiksust ja tema loomingut. Olulised olid tihe kontserttegevus ja pikad, kuid kestnud n-ö Venemaa-reisid Nõukogude Liidu avarustes. Koori kõlapilt oli uudne, Ernesaksa laulud kauni ja loomuliku meloodiaga. Mitmeid neist on menukalt esitatud läbi aastakümnete, mõned neist on ka oma ajalooga – näiteks "Kutse" (Juhan Smuuli sõnad), mille legendaarseks solistiks sai Ivar Laide.

Gustav Ernesaks oli Rahvusmeeskoori peadirigent kuni 1975. aastani ja kunstiline juht kuni oma surmani (1993).

Dirigendid Ernesaksa kõrval

Suure kontsertkoori elu ja loomingu korraldamine on suur töö. Ka Ernesaks hakkas abilisi otsima. Esimene oli Arno Kallikorm, kes kutselise koori etteotsa siiski päriselt ei sobinud, vaid asutas 1946. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi meeskoori. Aastatel 1946–1957 oli Gustav Ernesaksa kõrval meeskoori dirigendiks Artur Vahter. Edasi kasvatas Ernesaks abilisi endale ise. Esimene oli Uno Järvela, järgmine Harald Uibo. Mõlemad saatis Ernesaks Tallinna Muusikakooli koorijuhtimist õppima. Uueks abiliseks sai Jüri Variste. Olev Oja dirigeeris Rahvusmeeskoori aastatel 1964–1991 ja Kuno Areng 1965–1990.

Olev Oja

Olev Oja alustas uue repertuaari hankimisega. 1964. aastast olid koorimuusika ajad muutunud – kavade koostamisel oli seisak, tekkisid sisemised pinged. Ernesaks oli elutöö juba suurelt jaolt teinud ja jagas ülesanded noorte meeste vahel. Oja hooleks jäi noodikogu ja repertuaar, Arengule meeste noodilugemisega tehtav töö. Ernesaksa idee kohaselt korraldati RAM-i 20. aastapäevaks uute laulude võistlus. Esimeselt võistluselt valiti Veljo Tormise "Tasase maa laul", 1965. aasta võistluselt "Maarjamaa ballaad". Meloodiliste lauludega harjunud koorile oli Veljo Tormise looming esialgu harjumatu, Ernesaks kahtles, ja ka publik jäi, väiksema osa vaimustunute kiuste, algul umbusklikuks.

Sel ajal loodi ka Rahvusmeeskoori noortekoor ja neile repertuaari saamiseks pöördus Oja taas Tormise poole.

Kuno Areng

Kuno Areng alustas koormeistrina, dirigendina töötas ta nn kuldsetel kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel. Käidi välismaistel muusikafestivalidel, saadi uusi loomingulisi mõtteid. Eestis tõusis esile heliloojate uus põlvkond eesotsas Veljo Tormisega, aga samuti paistsid silma Ester Mägi, Tarmo Lepik, Arvo Pärt, Anti Marguste, Eino Tamberg, Jaan Rääts, René Eespere (neist Lepik, Pärt ja Eespere olid Tormise kompositsiooniõpilased). Areng suutis koori võõristuse ületada ja Tormise "Hamleti laulud" 1966. aastal kontserdiküpseks saada. "Hamleti laulude" menu Venemaa-reisil oli kõigile ootamatu. Tormise loomingut esitati edaspidi palju. "Pikse litaania" pühendas Veljo Tormis Kuno Arengule.

Uus Rahvusmeeskoor ja uued dirigendid

Kuno Areng lahkus Rahvusmeeskoori eest 1990. ja Olev Oja 1991. aastal.

Tekkinud tühimiku "täitis koorilaulja ja koormeister Tõnu Kuljus, kes ülendati sealsamas Rahvusmeeskoori peadirigendiks. Neil suurte muudatuste aastatel valitses ka Rahvusmeeskooris teatav peataolek, mis päädis sellega, et Kuljus sai dirigendiametist lahti ja tema asemele kutsuti Tuudur Vettiku koolkonna mehed Ants Üleoja, Ants Soots ja Hirvo Surva." Surva küll kauaks ei jäänud, sest kolme dirigenti peeti paljuks. Koori koosseis vähenes, uusi noori lauljaid võeti juurde. Kanti ette hulk suurvorme.

Eelarve siiski pitsitas ning alates 1994. aastast jäid dirigentidest ametisse vaid peadirigent Ants Soots, koormeister-dirigent Andrus Siimon ja koormeister Andres Heinapuu.

Ants Soots

Ants Soots oli aastatel 1991–2005 dirigent, alates 1994. aastast peadirigent, aastatel 2008–2011 kunstiline juht ja 2006. aastal nimetati ta audirigendiks. Soots meenutas tollest ajast lauldud suurvorme ja repertuaarimuret – heliloojatele maksmisega oli raskusi, senised suured koorid lagunesid (ka Rahvusmeeskoori sulgemine oli arutusel) ning puudus motivatsioon koorilaule kirjutada, sest publiku huvi oli vähenenud. Vello Mäeots meenutab: "Sootsi juhatusel sooritas Rahvusmeeskoor igasuguseid vägitegusid: lõi laululahinguid rongituuril mööda raudteejaamu, tähistas Riias Ernesaksa 90. sünniaastapäeva, käis Tobiase "Joonase" ja Artur Kapi "Hiiobiga" Speyeris ja Nürnbergis ning andis oma parima pikal USA ja Kanada turneel (1999), kus Detroitis ja Ann Arboris oli kavas "Babji Jar", Minneapolises ja Saint Paulis "Kullervo", dirigendiks kõikjal Neeme Järvi. Sellel reisil juhatas Soots ka a cappella kontserte Detroitis, New Yorgis, Chicagos ja Torontos. Suurim tunnustus sai talle ja koorile osaks 8. veebruaril 2004, kui Los Angeleses kuulutati välja Grammy võitja koorimuusika kategoorias – plaat Sibeliuse teostega, mille salvestasid Eesti Rahvusmeeskoor, tütarlastekoor Ellerhein ja ERSO Paavo Järvi juhatusel."

Aastatel 2005–2008 oli Rahvusmeeskoorii peadirigent Kaspars Putniņš. Aastatel 2005–2007 töötas kooriga ka Mihhail Gerts.

Mikk Üleoja

Alates 2011/2012. hooajast on koori kunstiline juht ja peadirigent Mikk Üleoja. Tema põhimõte oli, et muutused tuleb teha "enne, kui sinu näoga ära harjutakse". Seega asus ta kohe koori kõlapildi ja kuvandiga tegelema.

Mitmed Rahvusmeeskoori solistid olid võimelised ka soolokavadega üles astuma ja osalesid ansamblites. Paljudel oli oma legendaarne lugu, mida koori kontsertidel pea alati korduvalt kuulata sooviti.

Raimond Alango

Raimond Alango (1926–2010) oli Eesti Rahvusmeeskoori ja RAM-1 kauaaegne laulja ning kaalukama sõnaga kooriliikmeid – üks austatud sammastest, solist ja hinnatud laulupedagoog. Ta oli laulu õppinud Tallinna Muusikakoolis (1947–1949) ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (1949–1955) ning laulnud ka TPI meeskooris (1945–1947). Rahvusmeeskooris laulis ja töötas ta üle 40 aasta (1947–1989). Raimond Alango oli mahlakas ja mahe bass ning mõjutas kogu bassirühma, samuti ka RAM-1 kõla, meenutab Georg Metssalu. Võrratu ja tihti korratud (ka muudes keeleruumides) oli Metssalu-Alango duett Ernesaksa ooperi "Tormide rand" "Kõrtsistseenis".

Laulu õpetas Alango Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis (1970–1985) ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (1985–1996). Ta oli Tiit Kuusiku õpilane, tema enda õpilased on olnud Vello Jürna, Märt Jakobson, Mart Mikk, Erich Krieger, Alar Pintsaar, Peeter Hillep, Toomas Tünder, Aare Koha jt. Ta oli hääleseadja Paul Ruudi okteti Vikero juures. Alangot peeti Rahvusmeeskoori südametunnistuseks ja vaimu kandjaks, temaga pidas nii rõõmus kui mures nõu ka Gustav Ernesaks. Alango oli Ernesaksa sõnul sõbralik, elutark, väärikas ja julgustav noorte suhtes – tõeline Rahvusmeeskoori kitt.

Georg Metssalu

Georg Metssalu (1919–2004, Rahvusmeeskooris ja omadele Soss) oli kaunis ja kõrge tenor, "mees nagu tulesäde, võrratu artist, looduse kingitus". Ta laulis Rahvusmeeskooris 47 aastat (alates 1945, RAM-1-s alates 1951). Metssalul oli väga populaarseid laule palju ning oma osa lisas näitlejameisterlikkus: "Vanad sõbrad", "Oi kingsepa Anti", "Kuulen vaikset laintelaksu", "Napoli lauluke", "Pääsulind" – ja muidugi Miki-lugu sellest, kuidas ta Piritalt merele läks ("Miki merehädas").

Ivar Laide

Ivar Laide (1931–1987), RAM-3 I tenor, oli legendaarne Ernesaksa "Kutse" laulja. Muidugi mitte ainuke laulja, sest teistegi esituses kõlas lugu üsna hästi.

Ivar Laidel oli looduselt saadud kõrge ja kaunis tenor ning nõudlikke partiisid võis ta laulda "iga kell, lahti laulmata". "RAM-3 ei leidnudki Laidele väärilist asemikku, sest ansamblis jääb üksnes sobivast häälest väheks – mees peab ka kampa sobima. Aga RAM-3 oli juba kord nagu luik, haug, vähk ja karu. Katsu sa sinna uut luike leida."

Kaljo Räästas

Kaljo Räästas (1934–1992) laulis RAM-is aastatel 1957–1992 ja oli RAM-3 liige. Ta õppis laulu Tallinna Muusikakoolis ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (lõpetas 1969), võitis konkursse ja andis arvukalt soolokontserte.

RAM-1

 

RAM-1 kvartetile pandi alus juba sõja-aastatel Jaroslavlis. Algul oli ansambli nimetus Ringhäälingu meeskvartett, siis Riikliku Akadeemilise Meeskoori kvartett RAM-1. Esimese koosseisu tenor oli algul Harald Uibo, siis Harri Vasar, Georg Veting, Evald Jaansoo ja Verner Gerretz. 1955. aastal lahkusid terviseprobleemide tõttu Vasar ja Gerretz. Edasine koosseis oli Georg Metsalu, Georg Vetting, Evald Jaansoo ja Raimond Alango, Georg Vettingu asemele astus hiljem Tiit Köster. Klaverisaatja ja kunstiline juht oli Ilmar Talvik. Kvartett tegutses poolsada aastat.

Aastakümneid peetud logiraamatud kajastavad pikka ja mitmekesist tegevust ning rohkeid reise. Kontserte anti üle 1200, üldse oli esinemisi 4000 ringis. Repertuaar valiti põhimõttel, et seda saaks laulda mitmesugusele publikule – rahvalaule, klassikat ning populaarseid autoreid kogu maailmast. Õpitud ja esitatud sai lugusid poole tuhande ringis, ka nn tarbemuusikat kindlateks puhkudeks (etendused jms). Aktiivses repertuaaris oli (ehk otsekohe võinuks laulda) 60–70 lugu. Tiit Köster õppis osalt vanade salvestiste järgi varasema repertuaari ära.

RAM-1 oli RAM-i legendaarsemaid kvartette.

RAM-2

RAM-2 kvartetis laulsid Kalev Metsaru, Paul Härm (solist, hääleseadja), Valter Põllupüü, Robert Vahisalu (solist, hääleseadja), klaverisaatja ja teadustaja oli Joann Juštšuk.

RAM-3

 

 

RAM-3 kvartett alustas tegevust koosseisus Endel Vunk, Henn Eerik, Leo Kelle, Kaljo Räästas; seejärel Konstantin Kasekivi, Vello Mäeots, Leo Kelle, Kaljo Räästas. Leo Kelle asemele tuli Ole Valgma ja Konstantin Kasekivi lahkumise järel Ivar Laide. Ivar Laide lahkumise järel uut I tenorit ei leitud ja ansambli tegevus lõppes. RAM-3 repertuaari kujundasid pakkumised kontserdireisideks mitmetes maades – seega õpiti nn rahvaste laule, iga maa jaoks midagi neile südamelähedast, esitati ka Eesti heliloojate laule. Kunstiline juht oli algul Olev Oja, hiljem jäi see töö väga andeka Ole Valgma hooleks.

RAM-4

Kvartett RAM-4 asutati 1974. aastal. Kunstiliseks juhiks oli Ole Valgma. Esimest tenorit laulis Leo Saar, teist tenorit Jüri Annus, bariton oli Tauno Vahter (muusik) ja bassi laulis Arvo Jõgger. Viimastel aastatel, kuni 1993. aastani, laulis teist tenorit Ants Matiisen. RAM-4 käis esinemas nii Venemaal, Soomes, Kreekas kui ka USA-s. Kokku tegutses kvartett 19 aastat.

"Lühemat aega tegutsesid veel kvartetid RAM-5 ja RAM-6. Et oleme jätnud ala täiesti meeste eneste hooleks, siis on olenenud nende ansamblite tegevus täiesti sellest, kellel ja kui palju on jätkunud peatöö kõrval katkematut lisaenergiat.

Minu isiklik seisukoht kvartettide tegutsemise kohta kooris on täiesti pooldav. Ma poleks isegi selle vastu, kui kogu koor jaguneks kvartettideks. Teadagi arendab kvartetis laulmine igaühe individuaalset aktiivsust, partiikindlust, esinemisjulgust ja kahandab aja jooksul üleliigset lavapalavikku. Seda vajab ju iga laulja.'' G. Ernesaks, "Laine tõuseb."

Gustav Ernesaks pani Rahvusmeeskoori kokku II maailmasõja lõpul. Mehed olid laiali pillutatud, vabu kutselisi lauljaid väljaspool teatreid ei olnud. Ta valis häälte järgi, pani frakid selga ning alustas kohe laulu- ja elukooliga. Tuumik oli Kaama kraavihallide meeskoori (tööpataljoni päevilt) ja Jaroslavli kunstiansamblite mehed, koori kitt, nagu Ernesaks ütles – nemad said kollektiivi liitjaks ja uutele eeskujuks, kuidas kooris laulda ja olla. Ernesaks mõtles lauljate musikaalsuse harimisele, noorte edasiõppimisele ja koori elukorraldusele laiemalt.

Eesti NSV Riikliku Filharmoonia kollektiiv

Kutseline koor ja igapäevane töö on midagi muud, kui harrastajate paar korda nädalas paar tundi harjutusi. Selgus, et kell 9 proovidega alustamine kulutas liiga kaua aega nii meeste kui ka häälte äratamiseks, pärast lõunat hakkas tähelepanu hajuma. Algusajaks jäi kell 10.30. Üle kolme tunni ei suudetud värskelt laulda. Paljudele oli distsipliin algul raske, kuid Ernesaksa proovid algasid minutipealt ja ka kontserdireiside väljasõidud olid väga täpsed. Kuulsusrikas juhtum, kui veerand koori maha jäi ja kontsert kolmveerandkoosseisus peeti, tegi peadirigendi põhimõtted hoobilt selgeks. "Kellatundmises jõudsime peagi nii kaugele, et võisime alustada üritusi minutilise täpsusega. Seda nõuet on kerge põhjendada üldise ajakokkuhoiu vajadusega. Kus oleks näiteks hilinemise piir – kas 5 või 15 minutit, või pool tundi?"

Koori köögipool

Dirigent õpetab laulu selgeks ja esitab kontserdil. Gustav Ernesaksa põhimõte oli, et õpilased dirigeerivad enda õpetatud laule ise (kui just ootamatuid asendusi teha ei tulnud), kuid koori elu ja töö kestmiseks on ka korralikku tugistruktuuri vaja. Raamatus "Laine tõuseb" kirjeldab Ernesaks põhjalikult kõike seda, mis kontserdi kuulaja ette enamasti ei jõua.

Koori eesotsas oli nõukogu, mis jagunes (tollal kohustuslikuks) parteiorganisatsiooniks, kunsti- ja administratiivnõukoguks. Kunstinõukogus olid dirigendid, solistide ja ansamblite esindajad, kontsertmeistrid ja hääleseadjad. Administratiivnõukogus olid inspektor, administraatorid, häälerühmade vanemad ja ühiskondlike organisatsioonide esindajad. Koorinõukogu abistas lauljate palgatabelite koostamisel, milles püüti igaühe panust töötasus väljendada. Õiglase hinnangu saamisel oli ka meestel endil sõna öelda.

Koor sai oma jõududega toime veel mitmes ametis. Nn majandusbrigaad korraldas algusaastatel vagunites elamisega seonduva. Neil oli isegi oma elektrik, kes jaamades vagunid võrku ühendas, samuti esinemisriiete transportimise brigaad. Olid mehed nii bussi (Mati Moks, "lendav lätlane") kui ka traktori rooli (Tiit Koit ja Vello Mäeots, eriti hinnas Vilde-nimelises šefluskolhoosis kartulivõtul) ja oma fotograaf (Märt Bernadt, "Joe"). Ernst Puusepp varustas maestro Ernesaksa uute omavoolitud taktikeppidega.

Administraatorid ja inspektorid

Rudolf Zirk – asutajaliige ja kauaaegne administraator.

Reneé Rätsnik – pidas töötabeleid ja täpset korda.

Harri Vilpart – inspektor.

Rait Ivalo – bariton Kaama kraavihallide meeskooris, ERKA segakooris ja Rahvusmeeskooris.

Ole Valgma – tal oli mõnevõrra ebatavaline lisaülesanne: stopperiga aplausi kestust mõõta. Tekkinud statistika oli üks aspekt repertuaari valikul.

Paul Raud – hiljem Kooriühingu esimees.

Teadustajad ja tõlgid

Albert Olesk tegi kirjatöö ja ankeedid välisreisideks. Gustav Ernesaks ise võõrkeeli ei osanud, tema vene keelgi piirdus meeste mäletamist mööda paarikümne sõnaga.

Ants Kaukver teadustas eesti, vene, soome, rootsi, saksa, ungari, itaalia, tšehhi ja slovaki keeles, oleks võinud lisada inglise ja prantsuse keele (1983, Gustav Ernesaksa "Laine tõuseb" ilmumise ajaks neid veel vaja ei olnud läinud).

Noodikogu ja arhiiv

Enno Talivee – "Võitles kui lõvi iga noodilehe eest" (Gustav Ernesaks), laulis ka soolot (Juhan Simm, "Oma saar").

Erich Kaaruks (täpsed andmed iga laulu kohta – millal esitati, mitu korda jms), Valdik Tamm, Mart Valdaru.

Hääleseade

Üks esimesi ja edukamaid hääleseadjaid oli Jossif Gurevitš, Eri Klasi vanaisa.

Hiljem tegelesid meeste häältega Evald Laanpere, kooriliikmed Robert Vahisalu, Verner Gerretz, Paul Härm, Raimond Alango, Kaljo Räästas, Aleksander Sarapuu jt.

Klaver ja muud pillid

Ilmar Talvik, laulja ja klaverisaatja, solist ja RAM-1 repetiitor. Edasi on kooriga töötanud Eugen Kelder, Valdur Roots, Tarsina Alango, Peep Lassman (Rahvusmeeskoori mehed tunnustasid kui "pianisti, kes mängis kõik noodid ausalt ära, ka mitte kuigi pianistliku saate puhul") ja Tarmo Eespere.

Roopilli mängis Olev Roomet (Rahvusmeeskooris Dodiees, mille ta ka välja laulis), instrumendi valmistas ise.

Kuna Estonia oli sõjast varemetesse jäänud, alustati Laial tänaval päris karmides tingimustes. 8. juulil 1946. aastal toimus Estonia saali taastajatele aktus ja kontsert ning Rahvusmeeskoor sai harjutamiseks kontserdisaali teatripoolse rõdu pika koridori. Kui kogu maja uuesti valmis sai, anti Rahvusmeeskoorile kontserdilava taga asuv ruum, mille akustikaga tublisti vaeva nähti, et see proovideks parajaks timmida (alul liiga avar, siis olematu – kumbki ei sobinud).

Oma majja Tõnismäel koliti 1983. aastal. 1991. aastal sai Läti suursaatkond hoone tagasi.

Eesti Rahvusmeeskoor kui Eesti NSV Riikliku Filharmoonia kollektiiv allus Eesti NSV Kultuuriministeeriumile ja ka koorile oli kehtestatud plaan: anda üle 100 kontserdi aastas. Kuna enam-vähem üle päeva kontserte anda ei ole siiski reaalne, katkes Ernesaksa kannatus ja ta tegi esimest korda ühel Lõuna-Eesti reisil koori pooleks. Pool koori läks Harald Uiboga ja pool Uno Järvelaga plaani täitma. Nii saadi nõutud arv täis, plaanilistena sai kirja panna ka RAM-1 esinemised.

Kontserdireisid algasid juba 1949. aastal. Kui Rahvusmeeskoor (tollal veel Filharmoonia Meeskoor) NSV Liidu gastroleerivate kollektiivide nimekirja oli kantud, pandi kontsertide ajad ja kohad n-ö kõrgemal paika ning koori juhtkonnale teatati, kuhu sõita. Juba esimene reis kestis kolm kuud ja läbis üheksa liiduvabariiki: Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina, Moldaavia, Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaani ning Moskva ja Leningradi. Elati vagunites, ränkades tingimustes, kuid lõunapoolsed paigad olid meestele siiski huvitavad. Kuna koori ei tuntud, oli üsna tavaline, et esimese kontserdi ajal oli saal pooltühi ja teisel puupüsti täis.

Pärast väga edukaid kontserte Moskvas 1956. aastal otsustati, et korrektset ja tasemel kollektiivi võiks ka piiri taha lubada, esialgu muidugi vaid sotsialistlikesse riikidesse. Esimene välisreis oli Tšehhoslovakkiasse 1958. aastal, see kujunes samuti ülimalt menukaks.

Huumor ja absurdihuumor

Koorilauljad peavad ühtseks kollektiiviks sulanduma, üksteisega arvestama. Algusaastate elu oli väga raske, naer ja nali hoidsid meeleolu üleval. Eriti nn Venemaa-reisidel juhtus kõike.

1956. aastal Karagandas suunati Rahvusmeeskoor kohalike vangide mässumeelt lepitama. Seitsekümmend frakis meest tekitasid paarituhandeses kinnipeetute summas kõva naeru ja vilet – kes need veel on ja mis pentsikud riided neil seljas on? Kõrvulukustavas lärmis ja mahorkavingus lauldud laulude järel võttis teadustaja Paul Kalde asja käsile ja põrkis vene keele vängema sõnavara abil publiku läbi. See köitis nii palju tähelepanu, et Ernesaks sai jätkata ja barakk hakkas vene rahvalaulude peale tasapisi rahunema. "Vetšerni zvon" ("Õhtukellad") läks hinge haudvaikselt seisnud meestele, kes avaldasid koorile paljastatud päi austust.

Kord pidi administraator Rudolf Zirk Moskvas tähtsa kongressi ajal tuhandeid osalejaid transportinud busside hulgast õige leidma (siltide kinnitamisega busside akendele tollal keegi end muidugi ei vaevanud). Bussijuht keeldus kategooriliselt koori vedamast, sest temal oli käsk kohale tuua Estonski zirk (vene keeles Eesti tsirkus).

Kommunistliku partei kongresside pidulikud kontserdid Moskva Kongresside Palees olid omaette etendus. Kõigepealt tegid kõik tunnustatud kollektiivid tervelt kolm päeva kuiva trenni: lavale tulek, seismine, lavalt mahaminek. Kolmandal või neljandal päeval hakati laulma (pilli mängima või tantsima), kuid ainult mikrofoniproovi tarbeks. Päris proovid algasid viiendal või kuuendal päeval.

Kontsertide kava pidi nõukogude perioodil algama lauludega, mis kehtivat korda kiitsid, vähemalt pealkirjas või märksõnades. Pärast sai laulda enam-vähem seda, mida ise tahtsid. Rahvusmeeskoori repertuaari kujundas võimalus laule korduvalt esitada ja lihvida (näiteks kui Raadio Segakoor oli pala salvestusel sisse laulnud, võttis käsile kohe järgmise teose). Gustav Ernesaks esitas ja kirjutas ise loomuliku meloodilise viisiga laule. Üsna algusest peale lauldi suurvorme. Kuno Areng ja Olev Oja tõid helipilti Veljo Tormise loomingu. Rahvusmeeskoorile on repertuaari kirjutanud mitmed tunnustatud heliloojad.

Algupärase repertuaari võistlused

Gustav Ernesaksa veendumuse kohaselt tuleb heliloojaid kooridele kirjutama ergutada. Rahvusmeeskoori korraldatud repertuaarivõistluste tulemustest kirjutab ta raamatus "Laine tõuseb":

• 1964 preemiad

I – jäi välja andmata

II – Tormis "Tasase maa laul"

III – Marguste "Kuuled, sa, sinine taevas"

III – Marguste "Lapsepõlve lauluke"

• 1969 preemiad

I – Tormis "Maarjamaa ballaad"

II – Koha "Valged on pilved"

II – Tormis "Nekruti põgenemine Tallinna Toompealt ära Kuusalu kihelkonda"

III – Lätte "Lenini samm"

III – Arro "Kujutelm"

III – Mägi "Nõmme liivakell"

III – Lätte "Seatapulugu"

III – Marguste "Meestetoonid"

Eripreemia – Ratassepp "Lausumissõnad"

• 1974 preemiad

I – Tormis "Laulja"

I – Tormis "Pikselitaania"

II – Koha "Vaikne laul"

II – Lepik "Kolm Betty Alveri luuletust"

III – Tormis "Katkuaja mälestus"

III – Reimann "Sünnimaale"

III – Marguste "Vanasõna – vana hõbe"

• 1979 preemiad

I – Tormis "Muistse mere laulud"

II – Mägi "Kuidas elaksid"

II – Kikta "Au meistrile"

II – Jevgrafov "Hüvastijätt Tallinnaga"

III Brašinskas "Pimesi ja avali südamega"

1971. aastal loodi RAM-i poistekoor, asutajaks Venno Laul. Kolm ja pool kuud pärast koori loomist astuti esimest korda üles, esimene ja traditsiooniks saanud nn põlvkondade kontsert – "suur" Rahvusmeeskoor, poistekoor ja noortekoor.

Alates 1997 tegutseb koor Rahvusooperi juures kui Rahvusooper Estonia poistekoor, dirigent Hirvo Surva.

Enam kui seitsmekümne viie aasta jooksul on Rahvusmeeskoor andnud üle 7000 kontserdi kõikjal Eestis, endise NSV Liidu suuremates keskustes, mitmel pool Lääne-Euroopas, Iisraelis, Kanadas ja USA-s. Koori repertuaaris on nii a cappella koorimuusikat kui ka ligi 30 vokaalsümfoonilist suurteost. Eesti heliloojate kõrval on koorile kirjutanud sellised maailmanimed nagu Dmitri Šostakovitš ja Gavin Bryars. Oratooriumide esitused on koori kokku viinud maailma kuulsaimate dirigentidega, nende seas Neeme Järvi, Paavo Järvi, Gennadi Roždestvenski, Riccardo Muti, Paavo Berglund, Leif Segerstam, Esa-Pekka Salonen, Jukka-Pekka Saraste, Saulius Sondeckis, aga ka Kristjan Järvi, Leo Krämer, Christoph Spering, Gintaras Rinkevičius ning kõik Eesti nimekad dirigendid.

Järjest tähtsamaks on koori tegevuses muutunud plaadistamine. Viimase viie aasta jooksul on Rahvusmeeskooril valminud 18 CD-d, sealhulgas firmadele Deutsche Grammophon, Sony, Finlandia, Estonian Record Productions, CCn‘C, Forte, Alba ja Virgin Classics.

2004. aastal võitis Eesti Rahvusmeeskoor koorimuusika kategoorias Grammy. Selle teenis plaat Sibeliuse kantaatidega (Virgin Classics), kus Paavo Järvi juhatusel musitseerivad Eesti Rahvusmeeskoor, Ellerhein ja ERSO. Sama koosseisu salvestatud plaadi Edvard Griegi teosest "Peer Gynt" valis BBC Music Magazine 2005. aasta parimaks orkestrimuusika albumiks.