Tšehhoslovakkia

Tšehhoslovakkia vabariik
Tšehhoslovakkia lipp Tšehhoslovakkia suur vapp 1918–1939
Tšehhoslovakkia alad 1919
Valitsusvorm	vabariik
Pealinn	Praha
Eelnev Järgnev Austria-Ungari Tšehhi kuningriik Tšehhoslovakkia Sotsialistlik Vabariik Tšehhi Vabariik Slovaki Vabariik

Tšehhoslovakkia naaberriigid olid Saksamaa (1945–1990 Lääne-Saksamaa ja Saksa DV), Poola, NSV Liit (alates 1992 Ukraina), Rumeenia (kuni 1939), Ungari ja Austria.

 

I maailmasõja ajal võitlesid tšehhoslovakkia leegionid väike arv tšehhe ja slovakke Prantsusmaa ja Itaalia liitlastega, samal ajal kui suur hulk Venemaale mahajäetud, vastutasuks oma toetuse eest Tšehhoslovakkia iseseisvusele Austria impeeriumist. I maailmasõja puhkemise tõttu alustas Masaryk tööd Tšehhi iseseisvuse nimel slovakkiaga liitus. Edvard Beneši ja Milan Rastislav Štefánikuga külastas Masaryk mitmeid lääneriike ja võitis mõjukate publitsistide toetuse.

Tšehhoslovakkia moodustati Austria-Ungari lagunemise järel Austria kroonimaade hulka kuulunud Čechyst ja Moravast ning Ungari osaks olnud Slovakkiast ja Taga-Karpaatiast. Austria-Ungari lagunes 24. oktoobril 1918 Ungari lahkulöömisega. Austria-Ungari maa-alal tekkisid uued riigid Tšehhoslovakkia, Ungari ja Austria. Osa Austria-Ungari maa-alast läks Itaaliale, Jugoslaaviale, Poolale ja Rumeeniale.

Tšehhoslovakkia moodustamisel liideti Prantsusmaa toetusel temaga ungarlaste, ruteenlaste ja poolakatega asustatud maa-alasid, samuti keelati sudeedisakslastel ühinemine Saksamaaga..

23. jaanuaril 1919, puhkes Tšehhi ja Poola piirialadel Lõuna-Sileesias asuvate Cieszyn'i (tšehhipäraselt - Těšíni) ümbruse sega-asustusega alade kuuluvuse üle Tšehhi-Poola sõda. Tšehhid hõivasid sõjas vaidlusaluse piirkonna ning Poola oli ka rahvusvaheliselt vahendatud rahuleppes sunnitud ala kaotust tunnistama. 1920. aastal vallutas Poola uue sõjaga vaidlusaluse piirkonna Tšehhoslovakkialt tagasi ning Prantsusmaa vahendatud rahuleppe kohaselt pidi Poola tagastama vallutatud aladest osa aladest Frydeki juures. Situatsioon säilis kuni 1938. aasta oktoobris sõlmitud Müncheni kokkuleppeni.

 

Tšehhoslovakkia riigipead:

• 1920–1935, Tomáš Masaryk, Tšehhoslovakkia president;
• 1935–1938, Edvard Beneš, Tšehhoslovakkia president;
• 1938–1939, Emil Hácha, Tšehhoslovakkia president;
• 1945–1948, Edvard Beneš, Tšehhoslovakkia president;
• 1948–1953, Klement Gottwald, Tšehhoslovakkia president.

Vaata ka: Tšehhoslovakkia riigipeade loend

Pärast Tšehhia ja Slovakkia iseseisvumist Austria-Ungari keisririigist, võttis Rahvuskogu 1920. aastal vastu riigi haldusjaotuse seaduse, mille kohaselt jaotati riik 22 maakonnaks, kuid reaalselt jõustus uus haldusjaotus ainult 1923. aastal Slovakkias. 1927. aastal võeti vastu uus riigi haldusjaotuskorraldus, millega riik jaotus neljaks piirkonnaks, mis omakorda jaotusid omakorda 242 haldusüksuseks:

• Tšehhia,
• Moraavia-Sileesia,
• Slovakkia,
• Taga-Karpaatia.

 

  Pikemalt artiklis Tšehhoslovakkia Teises maailmasõjas

Tšehhoslovakkia koosseisu kuulus ajalooliselt sudeedisakslastega asustatud Sudeedimaa, mis põhjustas Kolmanda Riigi ja Tšehhoslovakkia vahelise vastasseisu. Pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist Saksamaa poolt 1939. aastal moodustati Tšehhoslovakkias Böömi- ja Määrimaa Protektoraat Saksamaa kontrolli all ning Saksamaa vasallriigina Slovakkia riik. Saksamaa annekteeris Sudeedimaa, Poola Zaolzie piirkonna ning Ungari osa Slovakkiast ja suure osa Taga-Karpaatiast.

Esimene Tšehhoslovakkia kriis toimus mais 1938. Teine kriis oli septembris, pärast autonoomia nõudmist sudeedisakslaste poolt 1938. aastal kuulutati Edvard Beneši poolt välja 26. septembril mobilisatsioon 400 000 mehele ja Sudeedimaal kehtestati sõjaseisukord. Itaalia vahendusel toimus 29.–30. septembril 1938 Müncheni konverents, mis lõppes sudeedisakslastega asustatud alade eraldamisega. Kuna keegi soovinud Euroopa sõda, liideti Müncheni lepingu alusel saksa, ungari ja poola alad emamaaga, mille järel Beneš tagasi astus ja asendati Emil Háchaga. Müncheni kokkuleppe tulemusel kaotas Tšehhoslovakkia 1/3 territooriumist ja 1/2 tootmisvõimsusest.

14. märtsil 1939 kuulutas Slovakkia end iseseisvaks Slovaki Vabariigiks. Saksa vägede invasioon kavandati 15. märtsiks 1939, päev enne seda oli kuulunud Slovakkia end iseseisvaks, sama üritas ka Taga-Karpaatia. Adolf Hitler teavitas Tšehhoslovakkia presidenti Emil Háchat alanud invasioonist omavahelisel kohtumisel Berliinis, kus Hácha sunniti alla kirjutama oma riigi kapitulatsioonile. Tšehhimaast sai Saksa protektoraat, Böömimaa ja Määrimaa Riigiprotektoraat.

Taga-Karpaatial oli Müncheni kokkulepete järel 1938–1939 autonoomia. Müncheni konverentsile järgnenud 2. novembril 1938 andis esimene Viini arbitraaž osa Tšehhoslovakkia Lõuna-Slovakkiast ning Ruteenia, pindalaga 11 927 km² ja rahvaarvuga 869 299 (kellest 86,5% olid vastavalt 1941. aasta loendusele ungarlased), üle Ungarile. 5.–10. novembrini okupeerisid Ungari sõjajõud rahulikult uued territooriumid. 15. märtsil kuulutas Karpaatide Ukraina end iseseisvaks riigiks. Ungari lükkas Karpaatide Ukraina iseseisvuse tagasi ning 14.–18. märtsini okupeerisid Ungari sõjajõud Karpaatide Ukraina ja tagandasid Avgustin Vološini valitsuse.

23. märtsil 1939, ründas Ungari äsjaloodud Slovakkia riiki, vallutades 12 päeva kestnud sõja järel Slovakkia lõunaosa, sh seal asunud suure Košice (saksapäraselt Kassa) linna. Need alad olid Austria-Ungari keisririigis varem olnud osake Ungari kuningriigist. 1919. aasta märtsis Ungaris võimu enda kätte haaranud kommunistlik Béla Kuni valitsuse oli sama aasta suvel puruks Rumeenia armee ja Slovakkia oli võtnud segaasustusega alad enda kontrolli alla.

1. oktoobril 1938 hõivas Poola taas Tšehhoslovakkia põhjaosas asuva Děčíni, mille ta 1920. aastal Prantsusmaa nõudmisel oli sunnitud tagastama tšehhidele.

Tšehhoslovakkia, mille sõjatööstuses oli rakendatud 130 000 inimest ja mis andis 1938. aastal 25% maailma relvaekspordist, kukkus kokku nagu kaardimajake. Tšehhoslovakkia 5 miljonit töölist rakendati Saksa sõjamajandusse ja Tšehhoslovakkia relvatööstuse Škoda tehased ja muud ettevõtted rakendati Saksa sõjamajanduse käsutusse.

Tšehhoslovakkia eksiilvalitsus tegutses aga Londonis, ja seda juhtis riigi viimane juht Edvard Beneš, eksiilvalitsust tunnustasid Suurbritannia, USA ja teised liitlased, pärast Saksamaa sissetungi NSV Liitu, ka NSV Liit. 8 miljonist tšehhist sõdisid oma riigi taastamise nimel 36 000 meest (vt. Ludvík Svoboda), slovakid enam-vähem üksmeelselt Saksa poolel. Pärast sõda mõrvati Tšehhi põrgus üle 200 000^[küsitav] Saksamaa ja selle liitlaste sõduri, Sudeedimaalt küüditati üle 3 miljoni sakslase.

Pärast Teist maailmasõda, aastast 1945 taastati Tšehhoslovakkia vabariik. 29. juunil kirjutati alla Nõukogude Liidu ja Tšehhoslovakkia Vabariigi vahel leping Taga-Karpaatide Ukraina kohta. Lepingu kohaselt Taga-Karpaatide Ukraina, mis 1919. aastast alates kuulus autonoomsena Tšehhoslovakkia Vabariigile, ühendati taas Ukrainaga ja liideti Ukraina Nõukogude Sotsialistliku Vabariigiga. Teise maailmasõja järgse maade ümberjagamiste ajal 1945 aga jaotati Cieszyn'i ala uuesti tšehhide kasuks, praegune Poola-Tšehhi piir läheb vahetult Cieszyni/Těšíni linna juurest, kusjuures piirilinnaks saanud linn ise jäeti Poola poolele.

1948. aastal haarasid võimu riigis NSV Liidu toel kommunistid.

 

Tšehhia ja Slovakkia haldusjaotus

Pärast II maailmasõja lõppu sai Tšehhoslovakkia tagasi Sudeedimaa, Zaolzie ja Slovakkia alad, aga mitte Taga-Karpaatia, mis oli asustatud põhiliselt ukrainlastega. See piirkond läks 26. juuni 1945. aasta Tšehhoslovakkia – NSV Liidu lepingu alusel NSV Liidule.

1948. aastal jaotati Tšehhoslovakkia piirkondadeks:

  Pikemalt artiklis Tšehhoslovakkia Rahvavabariik

1946. aasta parlamendivalimistel sai Tšehhoslovakkia Kommunistlik Partei (KSČ) 38% häältest. Täielikult sai kommunistlik partei võimu enda kätte 25. veebruaril 1948, kui toimus kommunistlik riigipööre Tšehhis ja Slovakkias. 1948. aastal moodustati Tšehhist ja Slovakkiast ühine Tšehhoslovakkia Rahvavabariik, Tšehhoslovakkia oli ÜRO asutajaliige.

 

 

  Pikemalt artiklis Tšehhoslovakkia Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik

1960. aastal reorganiseeriti see uue põhiseaduse vastuvõtmisega Tšehhoslovakkia Sotsialistlikuks Vabariigiks.

 

Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei juhid:

• 1929–1953, Klement Gottwald;
• 1968–1969, Alexander Dubček;
• 1969–1987, Gustáv Husák;
• 1987–1989, Miloš Jakeš;
• 1989, Karel Urbánek

Praha kevad

  Pikemalt artiklis Praha kevad

1960. aastate keskpaiku alustas Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei juht Alexander Dubček liberaliseerimisprotsessi nn inimnäolise sotsialismi suunas, muuhulgas lõpetades tsensuuri, samas rõhutades, et ei ole soovi lahkuda Varssavi Lepingu Organisatsioonist.

Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei Keskkomitee tagandas 1968. aasta jaanuaris oma esimese sekretäri Antonín Novotný. Aprillis kuulutas partei uus juhtkond eesotsas Alexander Dubčekiga välja ulatuslike reformide kava. See tekitas NSV Liidu ja teiste kommunistliku bloki riikide juhtides suurt ärevust. Nõndanimetatud Praha kevade reformid nägid ette riikliku plaanimajanduse täiustamist turumajanduslike reeglitega ning sõnavabaduse kehtestamist, sealhulgas tsensuuri tühistamist. Ideoloogilisest kontrollist loobumine tundus Nõukogude Liidu juhtkonnale eriti ohtlik. Ülestõusu Prahas ei toimunud (erinevalt Ungarist 1956. aastal).

NSV Liidu ja teiste sotsialismileeri riikide juhid kartsid Tšehhoslovakkia sündmuste ülekandumist teistesse sotsialistlikesse riikidesse ja seetõttu tungisid NSV Liidu väed koos sotsialistlike Poola, Ungari, Bulgaaria ja Saksa Demokraatliku Vabariigi vägedega 21. augustil 1968 Tšehhoslovakkiasse ja võtsid võimu enda kätte.

1969. aastast said Tšehhi ja Slovakkia iseseisvateks vabariikideks Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi koosseisus, kus mõlemal oma parlament.

Sotsialistlik riigijuhtimine

Tšehhoslovakkia juhtiv jõud oli Tšehhoslovakkia Kommunistlik Partei, kelle viimane juhtkond oli 1989. aastal:

• TSKP Presiidium: Ladislav Adamec, Jan Fojtík, Karel Hoffmann, Gustáv Husák, Alois Indra, Miloš Jakeš, Ignác Janák, Ivan Knotek, Jozef Lenárt, František Pitra, Miroslav Štěpán, Karel Urbánek, Miroslav Zavadil, keskkomitee liikmekandidaadid Josef Haman, Vladimír Herman, Miloslav Hruškovič
• TSKP Keskkomitee peasekretär Miloš Jakeš, sekretärid Jan Fojtík, František Hanus, Karel Hoffmann, Jozef Lenárt, keskkomitee liikmed Zdeněk Hoření, Marie Kabrhelová, Josef Mevald, Vasil Mohorita, Jindřich Poledník, Rudolf Rohlíček
  • Tšehhoslovakkia president Gustáv Husák
  • Tšehhoslovakkia Rahvusassamblee esimees Alois Indra
  • Tšehhoslovakkia Ministrite Nõukogu esimees Ladislav Adamec, esimehe 1. asetäitjad Pavel Hrivnák ja Bohumil Urban, esimehe asetäitjad Karel Juliš, Ivan Knotek, Matej Lúčan, Jaromír Obzina, František Pitra
    • Tšehhi Ministrite Nõukogu esimees František Pitra, esimehe 1. asetäitja Miroslav Toman, Jaroslav Tlapák
    • Slovaki Ministrite Nõukogu esimees Ivan Knotek, esimehe asetäitja Pavol Bahyl, Stefan Murin.

Tšehhoslovakkia lagunemine

  Pikemalt artiklis Tšehhoslovakkia lagunemine

1989. aastal toimus Tšehhoslovakkias Sametrevolutsioon, mille tulemusena taastati demokraatlik riigivalitsemine, presidendiks sai Václav Havel. Sõna "sotsialistlik" asendati riigi nimes 29. märtsil 1990 sõnaga "föderaalne".

  Pikemalt artiklis Tšehho-Slovakkia Föderatiivne Vabariik

Kasvavate rahvuspingete tõttu saatis parlament Tšehhoslovakkia 1992. aastal rahumeelselt laiali.

  Pikemalt artiklis Tšehhia ja Slovakkia Föderatiivne Vabariik

Tšehhia ja Slovakkia Föderatiivne Vabariik jagunes 1. jaanuaril 1993 iseseisvateks Tšehhi Vabariigiks ja Slovaki Vabariigiks.

2004. aastal võeti nii Tšehhi Vabariik kui ka Slovaki Vabariik vastu Euroopa Liitu.

• Tšehhi ajalugu
• Tšehhoslovakkia riigipeade loend
• Tšehhoslovakkia jalgpallikoondis