Inimesi Ründavad Lülijalgsed

Hammustaja sülg sisaldab antikoagulante (hüübimisvastaseid aineid) ja ensüüme (toitaine lõhustajaid), mis põhjustavad nahaärritust ja tekitavad allergilisi reaktsioone. Putuka mürk võidakse edastada astlaga, mis võib olla sageli ümber kujunenud suised. Putuka ja ämbliku mürk võib tekitada vigastusi, halvemal juhul põhjustada surma. Lülijalgsed on üks olulisemaid inimeste haigustega ja parasiitidega nakatajaid, kes nakatavad reeglina hammustustega, harvem pistega või muude kontaktide kaudu.

Eesti looduses kohtab eelkõige sääselisi, parmlasi ja kihulasi. Inimesi võivad rünnata aga ka mesilased ja herilased. Hammustada võivad ka kärbselised (nagu põdrakärbes) ja sipelgad. Lisaks võib elamutest leida selliseid parasiitseid putukaid nagu kirbulised ja täilised. Ämblikulaadsete sekka kuuluvad aga lestalised, sealhulgas puugid ja ka näiteks süüdiklestad. Väljaspool Eestit võib kohata skorpionilisi ja mürgiseid ämblikke.

Mõned inimesi ründavad lülijalgsed (nagu nt puugid) liigitatakse ka mikrokiskjateks.

Kahetiivalised (näiteks sääsed) on põhiline rühm putukaid, kes inimesi hammustavad, samas kui kiletiivalised (näiteks herilased) on peamised nõelajad. Ämblikulaadsetest hammustavad valdavalt ämblikud ja lestad (k.a puuk). Eestis ründavad inimest valdavalt sääsed, parmud, kihulased, puugid, kärbsed, herilased ja mesilased. Artropoodid aktiveeruvad erinevatel aegadel, aga peamine ründamise oht on soojemal perioodil kevadest sügiseni, nii hakkab puuk tegutsema juba siis, kui ööpäeva keskmine temperatuur on mõni kraad üle nulli, herilased satuvad inimestega kontakti pigem suve lõpul viljade valmimise ajal. Samuti on neil erinevad tegutsemispiirkonnad, puugid eelistavad vähemalt põlvekõrgust taimestikku, sääsed ei talu oma füsioloogia tõttu liiga kuiva ja kuuma keskkonda ning eelistavad varjulisemaid, samas sooje tingimusi, parmud on aktiivsemad pigem aasadel, kihulased veekogude läheduses, pistekärbseid võib eriti palju leiduda loomalautade juures ja meemesilased on agressiivsemad tarude läheduses.

Liikide arvukus kindlal hooajal sõltub eelnevatest aastaaegadest ning neil valitsenud tingimustest, nii võib soodsate sigimistingimuste korral ühel suvel olla rohkem herilasi, teisel vähem. Siinjuures tasub tähele panna, et mitte kõik sääsed ei ründa inimest ja ka herilastest on inimestel peamiselt probleeme vapsikutega, sama kehtib teiste artropoodide kohta, samuti on ründamise eesmärgid erinevad: sääsk ründab toitumise eesmärgil, herilane ja mesilane enda või pesa kaitsmiseks. Rünnakuid ennetada ja tõrjuda aitab nende isendite eelistatud elukohtade vältimine ja pikkade käistega rõivaste kandmine.

Loetelu ründavatest artropoodidest

#	Nimi	Asukoht	Periood	Oht	Vältimine	Image
1	Sääsed	Märgalad, metsad, varjulised paigad	Juuni–august	Nahaärritus, haigused	Keemilised tõrjevahendid, sääsevõrk, riided
2	Parmud	Metsad ja aasad	Juuni–august	Nahaärritus, haigused	Keemilised tõrjevahendid, sääsevõrk, riided
3	Puugid	Metsad ja aasad, kõrge hein	Aprill–oktoober	Nahaärritus, entsefaliit, borrelioos	Rõivad
4	Kihulased	Veekogude läheduses	Juuni–august	Nahaärritus	Keemilised tõrjevahendid, rõivad
5	Herilased	Maal ja linnas	August–september	Nahaärritus, allergiline reaktsioon	Keemilised tõrjevahendid, rõivad
6	Meemesilased	Mesilad	Mai-september	Nahaärritus, allergiline reaktsioon	Keemilised tõrjevahendid, rõivad
7	Pistekärbes	Lautade läheduses	Juuni–august	Nahaärritus	Keemilised tõrjevahendid, rõivad
8	Põdrakärbes	Metsad ja aasad	September	Nahaärritus	Rõivad
9	Kirbulised	Loomad, puhastamata ruumid ja mööbel	Aasta läbi, kõrgperiood august-september	Nahaärritus, nakkushaigused, parasiidid	Tõrjevahendid, hügieen, loomakontakti vältimine
10	Voodilutikas	Soojad ruumid, magamistoad, voodid	Aasta läbi	Nahaärritus	Mürgid, hügieen, tolmuimeja, alla –13 kraadi või üle 60 kraadi
11	Sipelglased	Metsad ja niidud	Mai–september	Nahaärritus, nõgestõbi	Pesast eemale hoidmine

Sobivad tingimused

Sääsed sigivad ennekõike lompides ja ka veenõudes ning peamiselt võib neid kohata niisketes, varjulistes metsaservades tuulevaiksel perioodil. Esimesed pistesääsklaste vastsed hakkavad arenema nelja soojakraadi juures ja ilma soojenedes kiireneb ka vastsete valmimine. Sääserohke suve tagab see, kui vastsete valmimiseks on eelnevalt piisavalt soe kevad, sellele järgneb jahedam ja vihmasem periood ning seejärel taas soe, mil valmikud veest välja tulevad. Vihmaste ilmade jätkumine loob soodsad tingimused sääskede arvukuse püsimiseks, kuivad ja tuulised ilmad mitte, kõige aktiivsemad on sääsed kevadest sügiseni, mil ööpäeva keskmine temperatuur ei lange alla 8–9 kraadi. Kevadiste sääskede tippaeg saabub tavaliselt jaanipäevaks, hiljem reeglina arvukus väheneb, kuigi soodsade tingimuste korral võib neid ka sügisel palju esineda. Niiskuse eelistamise tõttu kohtab sääski Eestis ennekõike maapiirkonnis ja vähem linnas, kus on kuivemad tingimused, kuid oletatakse, et linnastumise jätkudes hakkavad ka sääsed kohanema ja rohkem linna sattuma. Kuivust pelgavad sääsed oma füsioloogia tõttu – nende keha kuivab ära. Sääskede lennuvõimekus ja käitumine erineb liigiti, kuid paljud sääsed väldivad piirkondi, milles valitsev tuul läheneb nende enda lennukiirusele 0,4–1,6 m/s.

Inimese ründamine

Sääseliike on Eestis sadu, kuid inimest ründab paarkümmend pistesääseliiki, näiteks laulusääsk ja hallasääsk, kõige arvukamalt leidub metsasääski ning ründajad on emassääsed, samas kui isassääsed piirduvad taimemahladega. Emassääsk vajab inimese verest valke, mille abil sigimiseks mune toota. Inimese leiab sääsk üles tema väljahingatava õhu ja lõhna järgi. Sääse kohalolu on kuulda iseloomuliku piniseva hääle järgi, mida ta tiibadega tekitab. Verd imeb sääsk tupest ja neljast pisteharjasest moodustunud iminokaga, mille surub kiiresti vibreerides nahka ning lihaspumpadega alarõhku tekitades imeb vere oma seedesüsteemi.

 

Ohud ja reaktsioonid

Eestis piirdub sääserünnak tavaliselt nahaärrituse ja kihelusega, kuid mujal levitavad sääsed ohtlikke haigusi ja parasiite (näiteks Zika, chikungunya, Denge, malaaria) ning soodsate tingimuste korral, näiteks kliimasoojenemisega, globaliseerumise ja turismiga võivad need ka Eestisse jõuda. Oletatakse, et sääskede tõttu on läbi ajaloo surnud ligikaudu 50% inimesi. Malaariat levitasid sääsed Eestis kuni 1950. aastateni. Tänapäeval võib sääsehammustusest nakatuda näiteks tulareemiasse ehk jänesekatku – 1996. aastal nakatus Prangli saarel sellesse 23 inimest (nakkust võivad peale sääskede levitada ka puugid, parmud, kihulased, närilised). Samuti võib haiguse Eestisse tuua reisil käinud inimene, mille siis kohalikud sääsed võivad teistele inimestele edasi kanda. Nahaärritus ehk kuplad tekivad nahka jäänud pisteaparaadi osade tõttu.

Sobivad tingimused

 

 

Parmud on aktiivsed valdavalt päevasel ajal maist septembrini, enim esineb neid juunist juulini ning on eriti aktiivsed kuumade ilmade korral. Kevadel hakkavad lendama tabanused, neile järgnevad kibunad, suve teises pooles alustavad liikumist sõgelased. Sõgelased (pimelased, pimekärbsed) võivad ka õhtuhämaras rünnata. Parmud on suure lennuulatusega ning taluvad hästi erinevaid suviseid tingimusi, seetõttu võib neid pea kõikjal kohata, rohkem esineb neid siiski maapiirkonnis ja veekogude läheduses ning niisketes paikades.

Inimese ründamine

Parmlasi on Eestis üle 30 liigi, kellest kõige suuremad liigid, näiteks veiseparm, inimesi ei ründa. Sarnaselt sääskedega toituvad isasparmud taimemahladest ja (viljastatud) emasloomad verest.

Erinevalt näiteks sääsest on parmuhammustus valulik, kuna parm ei ime verd iminokaga, vaid hammustab suistega, kääride põhimõttel. Saaki märkab parm liikumise, lõhna ja süsihappegaasi järgi, liikumatut inimest on parmul raskem märgata.

Ohud ja reaktsioonid

Kuna parmude sülg on ka mürgine, võib suurema parve rünnak ohvrit kurnata, lisaks kannavad parmud haigusi, sest võivad ka korjustel toituda.

Sobivad tingimused

Puugid muutuvad aktiivseks kevadel, kui ööpäeva keskmine temperatuur tõuseb paari soojakraadini ning jätkavad tegutsemist sügiseni, ehk aprillist oktoobrini. Peamiselt leiab neid niiskematest tingimustest, loomaradade lähedalt kõrge rohuga metsast ja rohumaadelt, madalas murus on nende esinemise tõenäosus väiksem, samuti leidub neid vähem rabades ja soodes ning kuivades nõmmemetsades. Eestis kannavad haigusi võsapuuk ja laanepuuk. Võsapuuk on levinud kogu Eestis, ta eelistab niiskeid ja varjulisi kohti, tiheda alusmetsaga hõredaid sega- ja lehtmetsi, metsaservi ja puisniite ning on aktiivne peamiselt kevade lõpul ja sügise hakul. Laanepuuk paikneb peamiselt Ida- ja Lõuna-Eesti põlistes, rikkaliku alustaimestikuga okas- ja segametsades. Kui võsapuuk eelistab vähemalt 5 soojakraadi, siis laanepuugile piisab ka ühest soojakraadist, kuid erinevalt võsapuugist on tal vaid üks suurem aktiivsusperiood mai alguses. Lisaks on ilmnenud, et Eestis leidub mõlema puugiliigi ristandeid ehk hübriide, mis võib suurendada puukide ning nendega kaasnevate haiguste levikut. Võrreldes muu Euroopaga on Eestis puuke vähe, lehtmetsa 100 ruutmeetri kohta paar isendit, samas kui Kesk-Euroopa sarnastes tingimustes on neid sadu.

Inimese ründamine

 

Saagi ründamiseks ronib puuk maapinnast 10–70 sentimeetri kõrgusele, täiskasvanud emased ka ligi meetri kõrgusele. Saaki tajub puuk esikäppade tipus asetsevate tundeorganitega, millega tunneb õhus vibratsiooni, süsihappegaasi ja soojust. Oletatakse, et puuk valib saagi lõhna järgi ning eelistab üht inimest teisele, mistõttu ühes kohas käinud inimestest ühel võib olla mitu puuki, teisel mitte ühtegi. Puugil on kolm arenguetappi (vastne, nümf ja täiskasvanu), vastse staadiumis puuk otsib kehale sattudes eelistatult õrna nahaga koha, näiteks kaenlaaluse. Vastne ja nümf võib kehale jääda ligi nädalaks, täiskasvanu võib jääda peremeeslooma külge kuni paariks nädalaks. Verd imevad reeglina vaid emased puugid. Sageli puukide rünnatavatel tekivad kaitseomadused, mis muudavad nad hammustuste suhtes vastupidavamaks ning ühtlasi puugi jaoks vastumeelsemaks.

Ohud ja reaktsioonid

Hammustuskohale võib tekkida lööve. Puuk võib nakatada inimest mitme haigusega, näiteks borrelioosi või entsefaliidiga, mõnikord ei pruugi inimene hammustust märgata ning sümptomid ilmnevad mitu kuud pärast nakatumist. Nakatumine võib toimuda ka hammustuseta, näiteks pastöriseerimata piima kaudu. Haigusi levitavad puugid ennekõike Lääne-Eestis ja saartel. Borrelioosi nakatumiseks kulub paar päeva, seega seda aitab vältida keha kontrollimine pärast looduses liikumist, entsefaliiti nakatumine toimub kohe pärast kontakti ning selle tagajärgi aitab vältida vaktsineerimine.

Sobivad tingimused

 

 

Kihulasi on Eestis üsna vähe uuritud. Eestis on ligi 20 liiki kihulasi – 5 liiki rohkem kui 1960. aastatel. Arvukuse tõus võib olla seotud varem märkamata jäänud liikidega või ka kliimaolude muutusega. Kihulased on teistest sääselistest väiksemad, 3–6 mm pikkused, neil on lühemad jalad kui pistesääskedel. Munad munetakse vee alla ja vastsed arenevad vooluvetes, kus nad moodustavad kolooniaid. Sarnaselt teiste sääselistega eelitavad ka kihulased niiskeid, varjulisi ja tuulevaikseid tingimusi (tuulekiirus 0,2–0,3 m/s hakkab lendamist märkimisväärselt takistama), kuid erinevalt pistesääskedest kihulased valdavalt siseruumidesse ei tiku. Aktiivsusperiood on aprillist septembrini. Lendamine ja ründamine on võimalikud suhtelises õhuniiskuses 20–100% ja kerge vihm neid ei takista, kuid tugev sadu küll. Vereimemise aktiivsus langeb põhjast lõuna suunas, allika-, mäe- ja metsaojades, kus on vastsetele parimad arenemistingimused, ei teki veresööjaid nii palju kui suurtes jõgedes või väikestes saastunud jõgedes, kus on vastsete toitumiseks ja arenguks ebasoodsamad tingimused. Veresöömise aktiivsus langeb mere ja suurte järvede lähedal ning suureneb mandril. Vereimemise aktiivsus võib ühes piirkonnas kõikuda aastati erineda ja rünnakute intensiivsus pole seotud vastkoorunute arvukuse muutustega.

Inimese ründamine

 

Erinevalt pistesääskedest pole kihulase lend inimkõrvale kuuldav. Kihulaste sülg on mürgise toimega, mitmete liikide emased on vereimejad, kuid on ka kihulaseliike, kelle emased toituvad vaid taimenektarist. Verest toituvatel emastel on naha läbipistmiseks lühike nokk saagivate ülalõugade ja rebivate alalõugadega. Ründamisaktiivsus jääb õhutemperatuuri vahemikku 7–27 kraadi. Samad liigid, kes ründavad muid loomi, ründavad ka inimesi.

Ohud ja reaktsioonid

Kihulase hammustus põhjustab nahaärritust. Vereimemise ajal on hammustus tavaliselt valutu ning muutub valulikuks alles mitu tundi hiljem, põhjustades põletust, kihelust, turset, hüpertermiat ja mitme hammustuse korral kehatemperatuuri tõusu ning mürgistuse tunnuseid, mis võivad teatud juhtudel ka surmaga lõppeda. Lisaks võib vererõhk tõusta, tekkida peavalu, kurnatus, iiveldus ja südamenõrkus. Liigiti mürgisuse määr varieerub.

Kihulased võivad inimest nakatada mitmesuguste parasiitide ja haigustega, näiteks tulareemiaga. Mujal maailmas levitavad kihulased ussnugilist, kes põhjustavad onkotserkoosi ehk jõepimedust. Samuti levitavad kihulased algloomi, viirusi ja filariaasi põhjustavaid ümarusse ning sarnaselt teiste vereimejatega võivad kihulased levitada Siberi katku, malleust ehk tatitaudi, leeprat ehk pidalitõbe ja teisi haigusi. Kihulase hammustuse mürgisuse tõttu võib suure parve rünnaku korral tekkida toksiline šokk, nii teatati näiteks 2005. aastal Lätis veiste hulgalisest suremusest kihulaste rünnakute tõttu.

Sobivad tingimused

 

Põdrakärbseid leidub parasvöötmes, Euroopas ja Aasias, on jõudnud ka Põhja-Ameerikasse. Kooruvad suve lõpul ja varitsevad põõsas või muul taimel ning ootavad peremeeslooma.

Inimese ründamine

Põdrakärbsed eelistavad peremeesloomana metsloomi, põtru ja metskitsi, aga võivad rünnata ka inimest. Põdrakärbes on kehv lendaja, lendab paarkümmend meetrit, pärast peremeheni jõudmist poeb tema karvade vahele või juustesse ning murrab oma tiivad. Tal on tugev kitiinskelett, mida on võrreldes teiste kärbestega raskem purustada. Märkab saaki tänu soojuskiirgusele.

Ohud ja reaktsioonid

Kärbes saab vajaliku koguse verd ligi veerandi tunniga. Esialgu pistet tunda pole, aga paari päevaga tekib punetav vorp ja sellega kaasnev sügelus võib kesta mitu nädalat. Kihelust tekitab kärbse sülg. Mõnikord võib põhjustada dermatiiti, tundlikul inimesel võib tekkida ka allergiline reaktsioon.

 

Sobivad tingimused

Kirbulisi on maailmas ligi 1740 liiki, Eestis on teada 24 liiki, oletada võib siin 50 liigi olemasolu, inimest ründab sageli kassikirp (Ctenocephalides felis) ja koerakirp (C. canis), aga inimesekirp (Pulex irritans) on keskküttega majade leviku tõttu harvaesinev ja kantud punasesse raamatusse. Kirbud olid inimeste eluruumides üsna levinud, kadudes sealt 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi jooksul seoses tervishoiualase teadlikkuse tõusu, parema kehahügieeni, korrapärase ruumide koristamise ning tõhusamate tõrjevahenditega. Tänapäeval võib kirp sattuda inimesele peamiselt kodu- ja lemmikloomade kaudu, aga ka teistelt liikidelt, näiteks siililt, oravalt või mõnelt linnult. Samas eelistavad kirbud karvaseid ja sulgedega loomi, vähem inimesi. Sobivad tingimused on soojad ja niisked olud, n.ö kirbuhooaja haripunkt on Eestis august ja september. Suurem osa kirbulistest elab maas: põrandal, vaibas, murul, või ka lemmikloomade magamisasemetel, samuti vanades polstriga mööbliesemetes (tugitool, diivan ja voodi).

 

Inimese ründamine

Kirpudel on küll liigiti eelistatud peremeesloomad, kuid inimest võivad rünnata erinevad kirbuliigid. Verd imevad vaid valmikud, vastsed söövad laguainet. Suure hüppevõime (ligikaudu pool meetrit) võib kirp jõuda inimeseni ka otsese kontakti puudumisel kirpu kandva loomaga. Kirpudega nakatumine ei pruugi loomal sügamise või kasuka närimisega väljenduda, kuna selliselt käitub loom vaid siis, kui tal tekib kirbu suhtes allergiline reaktsioon.

Ohud ja reaktsioonid

Leebem reaktsioon on sügelus ja nahapunetus hammustuskohal, peamiselt jalgade ja kõhu piirkonnas. Kirbud võivad kanda ka haigusi ja parasiite, näiteks kanda rottidelt näriliste kirbu (Xenopsylla cheopis) koerte ja kasside vahendusel inimesele katku või inimeselt inimesele inimesekirbu (Pulex irritans) kaudu. Nakatunud kirbud on nakkusohtlikud mitu kuud. Samuti võib kirp nakatada paelussiga.

Sobivad tingimused

 

Voodilutikas (Cimex lectularius) on verelutiklaste sugukonda kuuluv putukaliik (u 5–8 mm pikk, ebameeldiva lõhnaga, punakaspruun, toiduvaeguses isend heledam), kes pärineb arvatavasti Vahemere piirkonnast. Ta toitub verest ja eelistab ebasanitaarseid ning toatemperatuuril tingimusi, tavaliselt voodi läheduses. Samuti ruume, kus leidub palju rahvast. Emased voodilutikad munevad seal, kuhu nad päevaks peitu poevad. Ligi –13 °C juures külmuvad täiskasvanud voodilutikad paari päevaga surnuks, samuti hävivad need 60 soojakraadi juures. Voodilutikaid võib leida ka loomade pesades, sest lisaks inimeste verele imevad nad ka nahkhiirte, lindude, koerte, küülikute ja kasside verd. Inimesed võivad neid endaga koju kaasa tuua mõnelt reisilt või lutikate elupaikadest koos riideesemetega.

 

Inimese ründamine

 

Inimese verest toituvad nad enamasti öösiti. Päevasel ajal on peidus voodites, liistude vahel, vaipade all jne. Inimese leiavad üles soojuse ja CO₂ kontsentratsiooni järgi.

Ohud ja reaktsioonid

Inimeste tervist voodilutikad reeglina ei kahjusta, aga vahel võib hammustuskohas tekkida paistetus või sügelus. Vereimemist inimene ei pruugi märgata, sügelus või valu ilmneb hiljem – seda põhjustab imemise ajal eritatud sülg. Mõned inimesed võivad muutuda sülje suhtes immuunseks ja reaktsiooni ei teki.

Sobivad tingimused

 

Maailmas on ligi 15 000 liiki sipelgaid, Euroopas 180, Eestis 50 liiki. Eestis leidub sipelgaid peamiselt metsastel aladel ja aasadel, aktiivsem periood jääb soojemasse aastaaega. Ründavad peamiselt pesa lähistel, pesa võivad ehitada ka inimese elukohta või selle juurde, seda eriti siis, kui on toimunud lageraie ja sipelgad kaotavad toidubaasi. Kuna mitmed sipelgaliigid on Eestis kaitse all, ei või iga majapidamise lähedusse tekkinud pesa hävitada või ise ümber kolida.

 

Inimese ründamine

Sipelgas ründab enesekaitseks, pesa kaitstakse ühiselt, seega ühe sipelga rünnakule võib järgneda mitu. Sipelgapiste võib mõne liigi puhul olla üsna valulik, Lõuna-Ameerikas elava sipelga Paraponera clavata hammustust on peetud üheks valulikumaks putukahammustuseks üldse, seda on võrreldud intensiivsuselt 30 mesilase pistega. Eestis on valusamad ründajad kuklased ja agressiivsemad, mürgiastlaga pistvad rautsikad, hammustada võivad ka murelased. Lisaks lõugadega hammustamisele ja mürgiastlaga pistmisele võib näiteks arukuklane inimest ka sipelghappega pihustada.

 

Sipelgad kasutavad ühe suhtlusvahendina feromoone, jättes endast maha n-ö lõhnaradu, mida teised sipelgad saavad järgida, sarnaselt võib lömastatud sipelgas vallandada häirelõhna, mis õhutab teisi sipelgaid sama kohta ründama.

Ohud ja reaktsioonid

Eestis inimesele eluohtlikke sipelgaliike pole. Sipelgate hammustused võivad sarnaselt mesilaste ja herilaste omadega põhjustada nõgestõbe hammustuse piirkonnas – avaldub helepunaste kupladena, mis tavaliselt ilmuvad väga kiiresti ja enamasti ka sügelevad. Pooltel nõgestõve põdevatest inimestest võib tekkida turse ehk angioödeem (sagedamini huultel, silmalaugudel ja suguelunditel). Harvem võib tekkida ka keele- ja kõriturse, mis võib olla eluohtlik. Turse püsib 24–72 tundi.

Punased tulisipelgad (perekond Solenopsis) on agressiivsed ja võivad massiliselt rünnates väikeloomi tappa, samuti inimesel ülitundlikuse esile kutsuda. 2023. aastal ilmnes, et tulisipelgad on jõudnud ka Sitsiiliasse ning on oht, et need levivad sealt ülejäänud Euroopasse.

• loomarünnak
• parasitism
• allergia