Dirofilaria Immitis

Põhiperemehes saavad ussid suguküpseks, paarituvad ja paljunevad. Vaheperemehed on pistesääsklased, kelles südameussid elavad lühikest aega, et muutuda nakkusvõimeliseks. Põhiperemehed on tavaliselt koerlased, kuid nakatuda võivad ka kassid, karud, tuhkurud, hülged, merilõvid ja harvadel juhtudel inimesed.

Dirofilaria immitis
Dirofilaria immitis'e infestatsioon
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Ümarussid Nematoda
Klass	Chromadorea
Selts	Varbussilised Rhabditida
Sugukond	Onchocercidae
Perekond	Dirofilaria
Liik	D. immitis
Binaarne nimetus
Dirofilaria immitis Leidy, 1856

D. immitis elutseb põhiperemehes peamiselt südames, kopsudes ja nendega seotud veresoontes. Usside eluiga on 5–7 aastat. Täiskasvanud isase ussi kehapikkus on 10–15 cm ja emasel 25–30 cm. Keskmiselt on nakatunud organismis 15 ussi, kuid nende arv võib varieeruda 1–250 ussini.

D. immitis takistab normaalset verevoolu ja tekitab südamekahjustusi. Ravimata jätmine võib lõppeda surmaga.

 

Täiskasvanud ussid elavad põhiperemehe südames. Seal toodavad ussid mikrofilaariaid, mis vabanevad vereringesse. Kui sääsk toitub nakatunud looma verest, võtab ta pistega kaasa mikrofilaariaid, mis kasvavad kahe nädala jooksul suuremateks L3 vastseteks. Seejärel liiguvad vastsed sääse nokka, kus nad ootavad sääse järgmist pistet, et siseneda uude peremeesorganismi. Pärast ülekannet rändavad südameussid südamesse, kus nende eluiga on 5–7 aastat.

Diagnoosimine

Koertel saab D. immitis't diagnoosida kolmel viisil: antigeenitestiga, mikrofilaariate tuvastamise ning kujutava diagnostika abil.

Antigeenitesti tehakse vereproovist. See tuvastab D. immitis'e antigeene, mida täiskasvanud emane südameuss vabastab koera vereringesse. Antigeene saab tuvastada mitte varem kui 5 kuud peale nakatumist.

Mikrofilaariaid saab vereringes tuvastada mikroskoopiliselt. Mikrofilaariate leidmine viitab sellele, et koer on nakatunud täiskasvanud ussidega, kes on suguküpsed. Kõige varasem aeg nende tuvastamiseks on 6 kuud peale nakatumist.

Kujutava diagnostika abil saab määrata südameusstõve ulatust.

Sümptomid

Tõve raskus oleneb südameusside arvust organismis, haiguse kestusest ning sellest, kuidas koera keha nakkusele reageerib.

 

Südameusstõbi jaguneb nelja faasi:

• 1. faas: sümptomid puuduvad või esineb sporaadiline köha.
• 2. faas: aeg-ajalt esineb köha ja mõõdukas koormus põhjustab kiiret väsimist.
• 3. faas: koeral on haiglane välimus, hingamisraskused ja südamepuudulikkuse nähud.
• 4. faas: südamesse tagasi voolav veri on füüsiliselt blokeeritud usside suure hulga tõttu.

Sümptomite hulka kuulub ka hemoptüüs ehk veriköha ja tsüanoos ehk sinikus.

Ravi

Enne ravi alustamist tuleb riskide kindlaks tegemiseks uurida südame, maksa ja neerude tööd. Haigust ravitakse melarsomiiniga, mida manustatakse süstimise teel seljalihastesse.

Pärast ravi peab koer puhkama ja koormust vähendama, et anda kehale aega surnud usside lagundamiseks. Kui seda ei tehta, võivad surnud ussid vabaneda vereringesse ja sattuda kopsudesse, mis võib põhjustada hingamispuudulikkust ja äkksurma.

Ennetus

D. immitis'e nakkust saab vältida, manustades profülaktiliselt antiparasiitikume. Enamikku preparaate tuleb anda igakuiselt kas turjatilkade või suukaudse tabletina. Olemas on ka preparaat, mida saab loomaarst manustada süstides. Seda tuleb teha iga 6 või 12 kuu tagant. Mõned südameusstõbe ennetavad ravimid sisaldavad aineid, mis hoiavad ära ka teisi parasiite (näiteks kirbud, puugid ja kuulmelestad).

Kassid võivad samuti D. immitis'ega nakatuda, kuid see ei ole neile nii nakkav kui koertele. Kass ei ole D. immitis'e eelistatud peremees, sest ussid ei saa kassi organismis nii hästi paljuneda. Haigestuda võivad nii toa- kui ka õuekassid.

Diagnoosimine

Kassidel on haigust raskem tuvastada kui koertel, sest neil võib sageli esineda vaid 1–2 ussi ja ussidel läheb suguküpsuse saavutamiseks kuu aega kauem ehk 7-8 kuud.

Kasside diagnoosimiseks on kaks erinevat analüüsimeetodit, kuid negatiivne analüüsitulemus ei välista nakkuse esinemist. Kassid on sageli nakatunud vaid isaste ussidega, kes ei tooda antikehasid, mille järgi saaks haigust tuvastada.

Lisaks vereanalüüsidele saab ka kasse diagnoosida kujutava diagnostika abil.

Sümptomid

Südameusstõbe põdevatel kassidel võivad olla väga ebaspetsiifilised sümptomid:

• oksendamine,
• vähenenud aktiivsus,
• isutus,
• kaalulangus.

Kõikidel nakatunud kassidel ei pruugi sümptomeid avalduda ja nad võivad ootamatult surra.

Ravi

Kasside südameusstõvele puudub USAs FDA heakskiidetud ravi. On olemas ravimeetodeid sümptomite vähendamiseks. Üheks ravivõimaluseks on operatsioon, mida tehakse vaid siis, kui südameusside asukohta on võimalik ultraheliga tuvastada. See võib olla riskantne, sest kui ussi eemaldamisel vigastatakse, võib kassil tekkida šokk, mis võib lõppeda surmaga.

Vahel suudab kassi immuunsüsteem ka ise südameussidest vabaneda.

Ennetus

Sarnaselt koertele on ka kassidele olemas nii paikseid kui ka suukaudseid preparaate, mida tuleb manustada igakuiselt.