Saksa Lambakoer

Saksa lambakoer
FCI standard nr 166
Rühm	1: lamba- ja karjakoerad (v.a šveitsi alpi karjakoerad)
Alarühm	1: lambakoerad
Alajaotis	a, b: pika- ja lühikarvalised
Standard nr	166   23.12.2010 (en et)
Päritolumaa	Saksamaa
Kohalik nimi	Deutscher Schäferhund
Töökatsed	jah
Kasutus	valve-, karja- ja teenistuskoer
Tunnused
Turja kõrgus	60–65 cm (isane) 55–60 cm (emane)
Pikkuse indeks	110–112
Kaal	30–40 kg (isane) 22–32 kg (emane)
Kattekarv	tihe, eriti karm ja tihedalt liibuv
Karvkate	mitmesuguse varjundiga hall, pruunikas­punane, kõrb­piirdega, must või mustjas­pruun
Pesakond	4–9 kutsikat
Eluiga	9–13 aastat
Meediafailid Wiki Commonsis
Koer (Canis lupus familiaris)

Saksa lambakoera aretamise idee autor on Max von Stephanitz, kes seadis eesmärgiks aretada tark, tugev, vastupidav ja truu koeratõug. Tänapäeval on saksa lambakoer levinuim teenistuskoer maailmas. Teda kasutatakse valve-, saate-, jälitus-, pääste- ja juhtkoerana. Saksa lambakoer on äärmiselt intelligentne, õpihimuline, kuulekas, hästi õpetatav ja aktiivne koer. Saksa lambakoer ei ole diivanikoer, mistõttu ei sobi ta igale inimesele.

 

Saksa lambakoer on jõuline, tugevate lihaste, tiheda karvkatte ja ülihea haistmismeelega koer. Ta on tasakaalukas, rahulik, inimsõbralik, seltsiv, kuid samas valvas ning vajadusel ka ründav ja ennastohverdav, kaitsmaks oma peremeest (karja). Saksa lambakoeral on tugev karjainstinkt. Ta ei tee vahet, kas tema karja kuuluvad teised koerad, inimesed või muud olevused. Kui koer on karjas oma positsiooni leidnud, kaitseb ta karja kas või elu hinnaga. Samas allub ta jäägitult karjajuhile.^[viide?]

Värvuselt on tüüpiline saksa lambakoer pruun, musta selja ja koonu või maskiga.^[viide?]

Saksa lambakoera eluiga on umbes 13 aastat.^[viide?]

Turjakõrgus emastel 56–60 cm, isastel 60–65 cm.

Emased kaaluvad 22–37 kg, isased 30–40 kg.

 

Saksa lambakoera paar sajandit pikk ajalugu sai alguse 19. sajandi lõpul ideest luua tugev, arukas, õpetusele hästi alluv koer, keda saaks kasutada kariloomade valvamisel ja kaitsel. Eesmärk oli koera mitte ainult kasvatada, vaid aretada vastavalt standardile. Sinnamaani olid kariloomapidajad kasutanud igat koera, kes näitas üles vähimatki oskust karja hoida. Kasutati mitmeid eri tõuge ega peetud vajalikuks otsida koertes erilisi võimeid ja neid geneetiliselt edasi anda.^[viide?]

Rittmeister, ratsaväe kapten Max Emil Friedrich von Stephanitz, ülemaailmselt tunnustatud kui "tõu isa/looja", nägi 1899. aastal Karlsruhes koertenäitust külastades karjakoera, kelles tundis ära omadused, mida oli kaua otsinud: pärilik karjatamis- ja õppimisvõime, tugev kehaehitus, väärikus, arukus ja taibukus.^[viide?]

15. jaanuaril 1899 ostis ta 200 marga eest kolmeaastase isaskoera Hektor Linksrheini ühelt Frankfurdi koerakasvatajalt. Hektor oli ligi 61 cm turjakõrguse, ilusate joonte, otse aadelliku kaunilõikelise pea ja väärika ilmega koer. Ta sobis juhtmõttega, mille von Stephanitz oli oma uue tõu jaoks loonud: "Kasutatavus ja intelligentsus". Stephanitz andis Hektorile teise nime, mis tema arvates toredale loomale paremini sobis. Nii sündis Horand von Grafrath (Stephanitzi kasvanduse lähedal asuva raudteejaama nimetuse järgi). Horandist sai saksa lambakoera tõu asutajakoer, talle kirjutati välja tõutunnistus numbriga SZ1.^[viide?]

22. aprillil 1899 asutas Max von Stephanitz Karlsruhes Saksa Lambakoerte Ühingu, mis tänapäeval kannab nime Verein für Deutsche Schäferhunde (SV), oli selle esimene president ja kirjutas esimese tõustandardi. Esimesena kanti SV aretusraamatusse Horand von Grafrath, kes oli esimene ametlikult registreeritud saksa lambakoer.^[viide?]

Von Stephanitz juhtis ühingut nii, nagu juhib üks väejuht oma vägesid, määrates ennast aretusmeistriks, kohtunikuks, tõuinspektoriks ja vahendajaks kõigis saksa lambakoeri puudutavates küsimustes. Suure õhinaga pani ta aretustöö käima. Von Stephanitz hakkas Saksamaal otsima Horandi moodi emaseid koeri, kellega Horandit paaritada saaks. Enne Horandit oli tema kasvanduses teadmata päritoluga emane koer Freya von Grafrath, kuid von Stephanitz oli väga valiv (ning sattus seetõttu pahatihti raskustesse). Hoolika selektiivse aretuse ja inbriidingu abil lõi ta koerte liini, mis vastas standardile. Üks selle liini edukas edasiviija oli Horandi poeg Hektor von Schwaben.^[viide?]

Koerte aretusteaduses olid Max von Stephanitzile suureks abiks ulatuslikud bioloogiaalased teadmised, mis ta oli sõjaväes Berliini veterinaarkolledžis teenides omandanud. Ta oli veendunud, et tõug tuleb luua päritolu-uuringu, mitte ainult näitusevõitjate baasil, mistõttu ta nõudis, et kõik pesakonnad tuleb registreerida geneetilisele registrile aluse panemiseks. Ta nõustas kasvatajaid paaridevaliku küsimustes ning hoiatas, milliseid aretuskombinatsioone ei tohiks kasutada. Samuti otsustas ta, milliseid koeri ei tohi üldse aretusse lubada, ja saatis sellesisulisi infokirju laiali ühingu liikmetele. Von Stephanitz eeldas ja nõudis eeskirjadest kinnipidamist. Teda ei huvitanud iial ainult ilu, seda vaid niivõrd, kuivõrd see oli seotud koera iseloomu ja töövõime terviklikkusega. Ta soovis, et saksa lambakoeras oleksid kinnistatud taibukus ja tööks sobilik tugev kehaehitus. Väljavõte tema kirjutatud standardist ütleb: "Meeldiv välimus on teretulnud, kuid see ei tohi mõjutada koera töövõimet". Von Stephanitz oli ilmselgelt enam huvitatud ajust, mitte tõu ilust.^[viide?]

Kapten von Stephanitz töötas väsimatult tõu parandamise nimel ja otsis uusi valdkondi, kus saksa lambakoer saaks inimesele kasulik olla. Tööstuse areng vähendas vajadust karjakoerte järele ja ta leidis ka, et kasvandustes peetavate koerte arukus oli vähenenud. Probleemi lahendamiseks hakkas ta korraldama kuulekusvõistlusi. Pärast mitme saksa lambakoera politseile annetamist hakkasid ilmnema nende võimed tööks politseikoertena. Loodi erinevad võistlusalad nagu karjatamine, politseitöö ja saavutused tõuaretuses. Huvi saksa lambakoerte erinäituste vastu kasvas, nagu ka SV liikmeskond.^[viide?]

Lõpuks tunnustas ka sõjavägi saksa lambakoerte töövõimeid. Esimeses maailmasõjas täitsid koerad mitmeid ülesandeid: nad olid kuller-, pääste-, valve- ja patrullkoerad ning andsid märku vaenlase lähenemisest. Ka teised riigid peale Saksamaa olid hakanud saksa lambakoeri ulatuslikult kasutama. Sõja ajal levinud vaenulikkus kõige suhtes, mis oli seotud Saksamaaga, põhjustas tõu ümbernimetamise Inglismaal: nimetus Alsatian on mõnes paigas püsinud tänaseni.^[viide?]

Pärast esimest maailmasõda said saksa lambakoerad väga kuulsaks ja populaarseks. Leidus kasvatajaid, kes hakkasid kutsikaid valikuta eksportima välismaale, aretati tõu huve silmas pidamata. Von Stephanitz seadis sisse aretuskontrolli (Körung), kus koeri kontrolliti ja hinnati põhjalikult, mille tulemuste alusel koerale kas anti või võeti ära aretusõigus. Aretuskontroll parandas märgatavalt tõu kvaliteeti. Selliste saksa lambakoerte nagu Rin-Tin-Tin ja Strongheart julge tegutsemise näitamine kinolinal üle kogu Ameerika Ühendriikide tekitas tohutu nõudluse "saksa lambakoertest politseikoerte" järele. Varsti tekkisid "kutsikatehased", kes täitsid küll nõudluse, kuid müüsid tihti küsitava taustaga, alatoitumuses, mõttetult aretatud ja arvukate füüsiliste ja psühholoogiliste vigadega koeri. Võltsitud sugupuud oli igapäevane nähtus. Taoliste kasvatajate ainus mõte oli raha, mida populaarse tõu pealt teenida võis. See praktika üsna levinud paljudes paikades tänapäevalgi.^[viide?]

22. aprillil 1936, SV loomise 37. aastapäeval, Max von Stephanitz suri.^[viide?]

SV on jätkanud kapten von Stephanitzi tööd, aretades kvaliteetseid koeri ja juurutades uusi meetodeid tõu parandamiseks. Üks selline programm sai alguse 1971. aasta jaanuaris: koera kõrva tätoveerimine ning sama numbri kandmine puusaliigese pildile ja tõutunnistusele, tagamaks võltsimise vältimist. Augustis 1968 oli Saksamaal jõustunud puusaliigeste düsplaasia uuringu programm: tehti röntgeniülesvõtteid ja registreeriti tuhandeid koeri, hinnates nende puusaliigeste fenotüüpe ja lubades või keelates nende loomade aretamist. Kõigil saksa lambakoertel, kes pretendeerivad Saksamaa peanäituse võitja (Sieger) tiitlile, peab olema düsplaasiahinne "A", SchH2 tulemus ja koera mõlemal vanemal peab olema vähemalt SchH1 koolitustulemus. Nüüd on sakslased astunud veel ühe sammu edasi ja kehtestanud puusaliigeste indeksi (Zuchtwert), mis põhineb koerte vanemate, õdede-vendade ja järglaste puusaliigeste uuringu tulemustel. Aeg näitab, kas see programm aitab pidevas võitluses halvatust põhjustava haigusega.^[viide?]

• Blondi