Vapsik: Putukaliik vapsiku perekonnast

Vapsik on levinud Euroopas (puudub kõige põhjapoolsemates ja lõunapoolsemates piirkondades), Aasia keskosas ja alates 19. sajandist ka Põhja-Ameerika, kust teda enne 1840. aastat polnud leitud.

Vapsik on suurim herilane Eestis ja Kesk-Euroopas. Kuninganna kehapikkus on 23–35 mm, töölistel 18–25 mm ja isastel 21–28 mm.

Tagakeha on kollase-pruunikirju, isastel on seitse nähtavat segmenti ja emastel kuus. Tiivad on punakas-oranžid, rindmik pruun. Pea on kollane ja silmad tumedad, c-kujulised.

 

Vapsikuliigina on vapsik äratuntav pea kuju järgi: ülaltvaates on pea tagaosa liitsilmade taga külgede poole tugevalt laienenud, mistõttu täppsilmad on pea tagaservast kaugemal kui liitsilmadest; kaugus on poole suurem.

Vapsikute pesakond on moodustatud üheks aastaks. Sügisel sündinud ja paaritunud kuningannad talvituvad puidukõdus või mullas. Nende metabolism on viidud miinimumini ning kudede kaitseks toodavad ka glütserooli, mis toimib antifriisina. Kevadel otsib kuninganna sobiva elupaiga ja alustab pesa ehitamisega. Esimesse kambrikesse muneb ta munad, mis viie kuni kaheksa päeva pärast arenevad vastseteks ning järgneva 12–14 päeva jooksul läbivad viis vastsestaadiumit. Vastseid toidetakse läbimälutud putukatega, mida algul toob kuninganna, kuid hiljem, kui piisavalt järglasi on välja arenenud, teevad seda emased töölised. Kui vastsete areng hakkab lõpule jõudma, toodavad nad spetsiaalse näärme abil siidjat niiti, millega nad katavad kambrikese, ning seal teevad nad 13–15 päeva jooksul läbi moonde.

Peale putukate toituvad vapsikud küpsete marjade ja puuviljade mahlast ning õienektarist. Kuninganna vajab valgurikkamat toitu, töölised aga saavad hakkama vaid süsivesikutega, mida nad hangivad näiteks kahjustatud puude küljest lekkivast mahlast.

Sügisel (augustis-septembris) saavutab pesa suurus haripunkti (400–700 isendit) ning ühel hetkel arenevad munadest isased ja uued kuningannad, kelle toitmisele nüüd töölised keskenduvad, mistõttu vana kuninganna lahkub pesast ja hukkub. Isased paarituvad uute kuningannadega ja seejärel surevad samuti kiiresti.

 

Vapsiku ohtlikkus inimesele ja koduloomadele on liialdatud. Tema agressiivsus väljendub pigem pesa kaitsmisel. Rahvasuus leviv arusaam, et kolm nõelamist võib osutuda eluohtlikuks, ei ole õige. Vapsiku mürk on võrreldav mesilaste ja teiste herilaste mürgiga, kuigi ei ole nendega päris identne. See on vähem toksiline, kuid selles sisaldub rohkem atsetüülkoliini (neurotransmitter). Selle tõttu on vapsiku nõelapiste valusam kui tavalise herilase oma. Samuti on vapsiku nõel pikem ning jämedam.

Kui allergikud välja arvata, siis ei ole vapsiku piste inimesele eluohtlik. Et tekitada inimese elule ohtu, on vaja 500–1000 intensiivset nõelamist. Kuna aga vapsikud ründavad ühiselt vaid pesa vahetus läheduses, ei ole selline arv nõelamisi saavutatav.

Kõnekeeles nimetatakse vapsikut sageli vaablaseks, kuid tegu on erinevate putukatega. Vapsiku tunneb ära tema "herilasetalje" järgi, mis on arenguline mälestus sipelgast. Vaablase rindmik on tagakehaga laialt ja jäigalt ühendatud. Taimtoidulised ja inimesele ohutud vaablased munevad taimekiudude, puidu või teiste putukate vastsete sisse. Täiskasvanud vapsikud toituvad nektarist ja taimemahladest, aga vastseid toidetakse putukatega. Erinevalt vaablasest võib vapsiku torge osutuda ülitundlikule inimesele eluohtlikuks.

•  
  Vapsik taimemahlast toitumas
•  
  Vapsik saagiga
•  
  Vapsiku nägu
•  
  Tööline pealtvaates
•  
  Vapsiku nõel
•  
  Vapsiku pesa
•  
  Kuninganna talvitumas kõdunevas puidus