Homofoobia

Seda on defineeritud kui põlgust, eelarvamust, tülgastust, viha või vastumeelsust, mis võib põhineda irratsionaalsel hirmul. Sageli on see seotud religioossete uskumustega. Mitteheteroseksuaalsete inimeste vastu suunatud arvustavas ja vaenulikus käitumuses (näiteks diskrimineerimises ja vägivallas) on sageli näha homofoobiat.

Homfoobia vormideks peetakse institutsionaliseeritud homofoobiat (näiteks religioosne homofoobia või riigi poolt toetatud homofoobia), sisemist homofoobiat (kogetud samasoolisi külgetõmbeid tundva inimese poolt olenemata sellest, kuidas ta end määratleb) ja sotsiaalset homofoobiat. Konkreetsete LGBTQ+ -gruppide vastu suunatud negatiivsed suhtumised omavad homofoobiaga sarnaseid nimetusi: lesbofoobia on kokkupuutepunkt homofoobia ja seksismi vahel, mis on suunatud lesbide vastu; bifoobia märklauaks on biseksuaalsus ja biseksuaalsed inimesed; transfoobia sihtmärgiks on transsoolised, transseksuaalsed ning ühiskondlikult oodatud sugude või soorollidega mittevastavuses olevad inimesed.

2010. aastal Ameerika Ühendriikide Föderaalse Juurdlusbüroo poolt välja antud vihakuritegude statistika järgi oli 19,3% vihakuritegudest "motiveeritud seksuaalse sättumusega seotud eelarvamustest." Samal aastal välja antud teise raporti järgi olid LGBTQ+ -inimesed teistest vähemusgruppidest suurema tõenäosusega vihakuritegude ohvrid.

Mõistet "homofoobia" ja selle kasutust on kritiseeritud. Välja on toodud, et mõiste annab liialt hinnanguid ning on liiga üldine.

Homofoobia avaldub eri vormides. Eristatud on mitmesuguseid homofoobiatüüpe: institutsionaalne homofoobia, omaks võetud homofoobia, sotsiaalne homofoobia, emotsionaalne homofoobia, ratsionaliseeritud homofoobia. Samuti on välja käidud idee liigitada homofoobia koos rassismi ja seksismiga sallimatu isiksuse häireks.

Institutsionaalne homofoobia

Institutsionaalne homofoobia viitab juhtumitele, kui homofoobsed või homoseksuaalsete inimeste vastased ideoloogiad on põimitud ühiskonnas sotsiaalsetesse ja kultuurilistesse institutsioonidesse. Homofoobsete ideoloogiate edastamise eest on kritiseeritud religioone, valitsusi ning haridussüsteeme. Näiteks mõistavad mitmed religioossed õpetused homoseksuaalsuse hukka, paljud valitsused on homoseksuaalsuse kriminaliseerinud ning haridussüsteemid sageli vaikivad LGBTQ+ -inimeste eksisteerimisest.

Religioossed hoiakud

Mitmed maailma religioonid sisaldavad homoseksuaalsuse vastaseid õpetusi. Samas teised kätkevad eri määral ambivalentsust või neutraalsust. Osad õpetused peavad homoseksuaalsust kolmandaks sooks. Isegi religioonides, mis üldiselt laidavad homoseksuaalsust, leidub praktiseerijaid, kes näevad homoseksuaalsust positiivselt. Osad usulahud õnnistavad või viivad läbi samasooliste abielusid. Eksisteerib ka nii nimetatud Queer religioone, mis keskenduvad LGBTQ + -inimeste spirituaalsete vajaduste teenimisele. Queer-teooria otsib vastukaalu religioossele homofoobiale.

Kristlus ja Piibel

 

Piibel, eriti Vana Testament, sisaldab lõike, mida on tõlgendatud homoseksuaalsuse või samasooliste seksuaalsete suhete hukka mõistmisena. Näiteks Kolmas Moosese raamat 18:22 ütleb: "Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus!" Sageli nähakse Soodoma ja Gomorra hävingus homoseksuaalsuse hukkamõistu. Homoseksuaalsuse vastu olevad kristlased ja juudid viitavad sageli neile ja teistele lõikudele Piiblis. Nende lõikude ajalooline kontekst ja tõlgendamine on aga keerulisem. Teaduses toimunud arutelud keskenduvad nende lõikude korrektsesse ajaloolisse konteksti panemisele. Näiteks on välja toodud, et Soodoma patte ei ole ajalooliselt tõlgendatud homoseksuaalsusena. Samuti on kahtluse alla seatud mõnes Uue Testamendi lõigus kasutatud haruldaste ja tavatute sõnade tõlked. Candace Chellew-Hodge väidab, et sageli LGBTQ+ -inimeste hukkamõistmiseks kasutatud lõigud viitavad tegelikult "seksi kuritarvitamisele". Tema järgi ei mõista Piibel hukka armastavate ja truude geide ja lesbide suhteid ning Jeesus vaikis selles küsimuses. On ka kogudusi, mis on veendunud, et Jeesus selles küsimuses ei vaikinud, vaid kiitis suhted heaks.

Katoliku kiriku ametliku õpetuse järgi ei tohi samasoolist seksuaalset käitumist väljendada. Katoliku Kiriku Katekismus ütleb, et "homoseksuaalsed teod on oma seesmise loomu poolest korravastased.... Nad rikuvad loomuseadust.... Neid ei tohi mingil juhul heaks kiita."

Islam ja šariaat

Osadel juhtudel on raske eristada religioosset homofoobiat riiklikult toetatud homofoobiast. Oluliseks näiteks on islamistliku võimu all olevad territooriumid. Kõik peamised islami sektid keelavad homoseksuaalsuse, mis on šariaadi seaduste järgi kuritegu. Enamus moslemiriike käsitlevad homoseksuaalsust kuriteona.

2016. aastal avaldas Rahvusvaheline Lesbide, Geide, Biseksuaalsete, Trans- ja Intersooliste Inimeste Ühendus (ILGA) raporti "Riiklikult toetatud homofoobia 2016". Seisuga oktoober 2016 karistatakse kolmeteistkümnes Aasia ja Aafrika riigis samast soost inimestega seksuaalsete aktide eest surmanuhtlusega:

• Lähtudes šariaadist kohaldatakse surmanuhtlust neljas riigis: Sudaanis, Iraanis, Saudi Araabias ja Jeemenis. Alates 1979. aasta revolutsioonist on Iraani valitsus hukanud üle 4000 inimese, keda on süüdistatud homoseksuaalsetes aktides. Saudi Araabias on maksimaalne karistus homoseksuaalsuse eest avalik hukkamine. Harilikult kasutab valitsus alternatiivina teistsuguseid karistusi nagu trahvid, vangistus, piitsutamine ning isegi sunniviisiline soovahetus. Samas kui valitsus tunneb, homoseksuaalsetes aktides osalevad inimesed seavad LGBTQ+ -liikumises osalemisega kahtluse alla riigi võimu, võidakse rakendada ka surmanuhtlust.
• Kahes riigis viiakse surmanuhtlust läbi piirkondlikult. Nendeks on Nigeeria (islamiusku põhjaosariikides) ja Somaalia.
• Viies riigis on küll lähtudes šariaadist samasooline seksuaalne käitumine karistatav surmanuhtlusega, aga ei ole teada, et seda karistust rakendataks ainult samasoolise käitumise eest. Nendeks riikideks on Mauritaania, Afganistan, Pakistan, Katar ja Araabia Ühendemiraadid.
• Valitsusväliste osaliste või omakaitseväelaste poolt karistatakse samasoolise käitumise eest Islamiriigi kontrolli all olevatel aladel Iraagis ja Süürias.

Riiklikult toetatud homofoobia

Riiklikult toetatud homofoobia hõlmab homoseksuaalsuse kriminaliseerimist ja karistamist, valitsuse liikmete poolset vaenu õhutamist ning teisi LGBTQ+ -inimeste diskrimineerimise, vägivalla ja tagakiusamise vorme.

Endised valitsused

 

Keskaegses Euroopas peeti homoseksuaalset käitumist sodoomiaks, mis oli karistatav surmaga. Homoseksuaalsete inimeste tagakiusamine saavutas tipu keskaegse inkvisitsiooni käigus, kui mitmeid usuliikumisi süüdistati satanismi kõrval ka hooramises ja sodoomias. Süüdistused sodoomias ja samasoolises käitumises olid olulised punktid 1307. aastal toimunud Templirüütlite ordu kohtuprotsessil. Teoloog Aquino Thomase teosed olid mõjukad sidumaks homoseksuaalsuse hukkamõistu ideega loomuõigusest. Ta väitis, et teatud patud on looduse vastased. Näiteks need, mis on vastuolus loomadele loomuliku isaste ja emaste vahelise vahekorraga. Seepärast kvalifitseerivad tema hinnangul sellised pahed eriti ebaloomulikuks.

Vanas-Hiinas oli biseksuaalsus omaks võetud tavalise inimliku käitumisena. Qingi dünastia ja Hiina Vabariigi perioodidel juurdus vastasmõju tõttu kristliku Läänega Hiinas homofoobia. Homoseksuaalne käitumine kuulutati ebaseaduslikuks 1740. aastal. Pärast Mao Zedongi võimule tulekut pidas Hiina valitsus homoseksuaalsust "sotsiaalseks teotuseks või vaimuhaiguse vormiks", Kultuurirevolutsiooni (1966–1976) loetakse Hiina ajaloos perioodiks, kus homoseksuaalsed inimesed seisid vastamisi kõige ulatuslikuma tagakiusamisega. Hiina Rahvavabariigis puudusid seadused, mis oleksid otseselt karistanud samasoolist käitumist. Selle asemel kasutati homoseksuaalsete inimeste tagakiusamiseks teisi seadusi. Näiteks karistati neid huligaansuse või avaliku korra rikkumise eest.

1922. aastal seadustas Nõukogude Liit homoseksuaalsuse tunduvalt varem kui enamik teisi Euroopa riike. Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei tühistas Vladimir Lenini eestvedamisel kõik keisririigi seadused. Selle tulemusena seadustati riigis homoseksuaalsus, aga ka näiteks abort. Esialgne Nõukogude kriminaalkoodeks säilitas eelpool mainitud liberaalsed seksuaalsed poliitikad. Kümnendi hiljem kriminaliseeris Jossif Stalin homoseksuaalsuse, mis jäi kriminaalkoodeksi artikli nr 121 all ebaseaduslikuks Boriss Jeltsini ajani.

Teise maailmasõja ajal Natsi-Saksamaa ja sellega kaasatöötajate poolt läbi viidud holokausti käigus mõrvati juutide kõrval ka paljusid teisi gruppe. Teiste seas ka homoseksuaalseid inimesi. Perioodil 1933–1945 arreteeriti hinnanguliselt 100 000 meest, keda kahtlustati homoseksuaalsuses. Neist 50 000 karistati ametlikult. Enamik homoseksuaalsuses süüdi mõistetutest kandis karistust tavalistes vanglates. Hinnanguliselt 5000 – 15 000 inimest saadeti koonduslaagrisse, kus neid märgistati roosade kolmnurkadega. Puuduvad andmed, kui paljud koonduslaagritesse saadetutest seal surid. Küsimust uurinud teadlane Rüdiger Lautmann usub, et homoseksuaalsete inimeste suremuse määr koonduslaagris võis olla kuni 60%. Ta seletab väga suurt suremust sellega, et homoseksuaalsuse eest laagrisse saadetuid koheldi seal vangistajate poolt ebaharilikult julmalt. Homoseksuaalsuses süüdi mõistetuid kuritarvitati, piinati, kasutati meditsiinilistes katsetes ja tapeti. Sajad inimesed kastreeriti: osad sunniviisiliselt, teised vabatahtlikult lootuses, et sellega välditakse kriminaalkaristust.

Praegused valitsused

 

Seisuga oktoober 2016 on homoseksuaalsus ebaseaduslik 72 riigis. See moodustab 37% kõikidest ÜRO liikmesriikidest. 13 riigis või nende osades karistatakse samast soost inimestega seksi surmanuhtlusega. 17 riiki piiravad seksuaalse sättumuse või sooidentiteediga seotud väljendusvabadust mitmesuguste propaganda, edendamise või "moraalsuse" seaduste abil. Mitmete islamiriikide kõrval kehtivad sellised piirangud ka Venemaal ja Leedus. Venemaa stiilis propagandaseaduste vastuvõtmiseks on tehtud ettepanekud Ukrainas, Valgevenes, Bulgaarias, Lätis, Kashastanis ja Kõrgõztanis.

Zimbabwe president Robert Mugabe on läbi viinud LGBTQ+ -inimeste vastase kampaania väites, et enne koloniseerimist ei osalenud zimbabwelased homoseksuaalsetes aktides. Tema esimene märkimisväärne avalik homoseksuaalsuse hukkamõistmine toimus 1995. aastal. Ta pöördus oma publiku poole järgmiselt: "Kui te näete inimesi, kes kiitlevad sellega, et nad on geid või lesbid, siis arreteerige nad ja andke üle politseile!" Zimbabwe parlament võttis 2006. aastal vastu kriminaalseaduse muudatuse, millega muuhulgas keelatakse igasugune füüsiline kontakt kahe nõusoleku andnud mehe vahel, mida võiks pidada "ebasündsaks aktiks".

Sotsiaalne homofoobia

Sotsiaalne homofoobia kirjeldab homofoobia avaldumist. Näiteks võidakse inimest alandada ja panna ta põlu alla seetõttu, et ta ei ole heteroseksuaalne või piisavalt heteroseksuaalne. Homofoobia võib väljenduda ka vältimises, kõrvale jätmises ja isolatsioonis.

Sotsiaalse homofoobia vormiks on hirm, et subjekti peetakse homoseksuaalseks. Teoreetikud nagu Calvin Thomas ja feministlik autor Judith Butler on välja käinud mõtte, et homofoobia saab tagasi viia sellele hirmule. Teoreetikute järgi ei anna homofoobseid mõtteid ja tundeid väljendav isik edasi vaid enda suhtumist LGBTQ+ -inimestesse. Homofoobia väljendamisega kaugenevad nad LGBTQ+ -inimestest ja nende sotsiaalsest staatusest. Eemaldudes LGBTQ+ -inimestest, kinnitavad nad enda rolli heteroseksuaalsete inimestena heteronormatiivses kultuuris. Tegemist on katsega vältida enda sildistamist ja käsitlemist homoseksuaalse inimesena. Selline tõlgendamine vihjab, et vägivaldne vastasus endast erinevaga võib olla vahend, millega luuakse enda identiteeti ühiskonna enamuse osana ning seeläbi suurendatakse enda sotsiaalset väärtust.

Meeste puhul on teadlased avastanud korrelatsiooni homofoobia ja ebakindluse isiku enda maskuliinsuse vahel. Nancy J. Chodorowi järgi võib ühe homofoobia põhjusena näha meeste vajadust kaitsta enda maskuliinsust. Sotsiaalset homofoobiat on näiteks seostatud meestevaheliste platooniliste puudutuste vähenemisega 20. sajandi jooksul. Kirjeldades Ameerika Ühendriikide ühiskonda, väidab autor Mark Greene, et homofoobia on jätnud heteroseksuaalsed mehed ilma füüsilise puudutuseta. Tema järgi on üles kasvanud generatsioon mehi, kes enam ei saa üksteisega kallistada, teineteise käest kinni hoida ega üksteise lähedal istuda ilma pidevalt kohal oleva homofoobiata.

Sisemine homofoobia

Sisemine homofoobia viitab samasoolist külgetõmmet kogeva isiku negatiivsetele stereotüüpidele, uskumustele, häbimärgistusele ja eelarvamustele homoseksuaalsuse ja LGBTQ+ -inimeste kohta. Seda olenemata sellest, kas inimene ise end määratleb LGBTQ+ -inimesena või mitte. Mil määral isik on nendest ideedest mõjutatud sõltub sellest, millisel hulgal ja milliseid ideid on ta teadlikult või alateadlikult endale sisendanud. Neid negatiivseid uskumusi on võimalik leevendada hariduse, elukogemuse ja gei-positiivse teraapiaga. Sisemist homofoobiat on võimalik kohaldada teadlikule või alateadlikule käitumisele, millega isik tunneb vajadust edendada või muganduda kultuuriliselt oodatud heteronormatiivuse või heteroseksismiga. See võib hõlmata samasoolise külgetõmbe äärmuslikku mahasurumist või eitamist koos pealesunnitud heteronormatiivse käitumise demonstreerimisega. Sellise käitumise eesmärgiks on paista või proovida tunda end "normaalse" või "aktsepteerituna". Sisemise homofoobia väljendamine võib olla ka vaevu hoomatav. Osad uurijad rakendavad mõistet ka LGBTQ+ -inimestele, kes toetavad "kompromissi" poliitikaid. Näiteks neile, kes leiavad, et tsiviilpartnerlus on vastuvõetav alternatiiv samasooliste abielule.

Mõnikord kasutatakse sisemise homofoobia asemel väljendit sisemine seksuaalne stigma. Sisemine stigma tekib, kui inimene usub enda kohta negatiivseid stereotüüpe. Sisemine homofoobia võib põhjustada ebamugavust seoses enda seksuaalse sättumusega ning selle hukkamõistmist. Kui inimese seksuaalne sättumus või seksuaalsed külgetõmbed on vastuolus inimese idealiseeritud minapildiga, võib tekkida vaimne häire. See võib põhjustada ärevust ning soovi muuta oma sättumust või püüda sellega harjuda. Selline olukord võib põhjustada homoseksuaalse iha äärmuslikku mahasurumist. Teadlik sisemine võitlus võib kesta pikka aega. Sageli põrkuvad omavahel inimese sügavad religioossed või sotsiaalsed hoiakud ning tugevad seksuaalsed ja emotsionaalsed ihad. Selline ebakõla võib põhjustada kliinilist depressiooni. Sellele fenomenile on omistatud ka seda, miks LGBTQ+ noorte seas on enesetapumäär tunduvalt kõrgem kui heteroseksuaalsete noorte seas. Hinnanguliselt 5–10% LGBTQ+ noortest on teinud enesetapukatse, mis on 1,5–3 korda suurem näitaja kui heteroseksuaalsetel noortel. Sisemist konflikti võib aidata lahendada gei-positiivne teraapia ning seksuaalvähemusi toetavates gruppides osalemine. Isegi mitteformaalne teraapia, mis suhtub mitteheteroseksuaalsesse sättumusse arusaamise ja tunnustusega, võib osutuda tõhusaks vahendiks.

Osa teaduslikest uurimustest on näidanud, et homofoobilistel inimestel on suurema tõenäosusega allasurutud homoseksuaalsed ihad. 1996. aastal viidi 64 end heteroseksuaalsena määratlenud mehe seas läbi kontrollgrupiga uuring. Homofoobia indeksi abil liigitati pooled vabatahtlikest homofoobseteks. Homofoobsed vastajad kogesid mittehomofoobsetest meestest suurema tõenäosusega erektilist vastust neile näidatud homoerootilistele piltidele. 2012. aastal kolledži õpilaste seas läbi viidud uuring jõudis sarnasele tulemusele. Uuringu järgi oli homofoobia levinum inimeste seas, kellel olid endale teadvustamata samasoolised külgetõmbed või ranged vanemad, kes keelasid sellised ihad. Need end heteroseksuaalsena määratlenud inimesed, kes näitasid erinevates psühholoogilistes testides tugevat külgetõmmet enda soo vastu, võisid uurijate hinnangul tunda end geidest ja lesbidest ohustatult. Seda seetõttu, kuna homoseksuaalsed inimesed tuletasid neile meelde neis endis olevaid sarnaseid tundeid. Uurijate järgi "olid paljudel juhtudel need inimesed iseendaga sõjas, mille nad olid suunanud endast väljapoole". Uurijate sõnul aitab avastatud seos seletada näiteks seda, et miks paljudel homoseksuaalsuse hukka mõistnud avaliku elu tegelastel avastatakse hiljem salajased samasoolised suhted. 2016. aastal korraldatud uuringus hinnati end heteroseksuaalsena määratlenud meessoost osalejate suhtumist homoseksuaalsusse. Seejärel näidati osalejatele homoseksuaalseid inimesi kujutavaid pilte. Kui osalejates tekitas homoseksuaalsus tugeva impulsiivse reaktsiooni, siis vaatasid nad teistest osalejatest märkimisväärselt kauem homoseksuaalset pildimaterjali.

2006. aasta geiparaadil ründasid osavõtjaid neonatsid, loopides neid munade ja kividega. Rünnaku tulemusena vajasid mitmed inimesed meditsiinilist abi.^[viide?] 2007. aasta geiparaadil viibisid samuti kohal neonatsid ning toimus ka Eesti Kristlike Demokraatide vastudemonstratsioon, kuid mõlemad väiksemas koosseisus kui paraad ise. Vägivaldseid konflikte ei olnud.^[viide?]

Turu-uuringute AS viis 2012, 2014 ja 2017 Eesti Inimõiguste Keskuse tellimusel läbi kolm avaliku arvamuse uuringut LGBT teemal. Kõigil kolmel aastal pidas enamus vastajaid homoseksuaalsust vastuvõetamatuks. Kõige rohkem vastajaid arvas seda 2014. aastal (59%), kõige vähem 2017. aastal (52%).

2015. aastal uuringufirma Saar Poll korraldatud küsitluse järgi leidis 50% eestimaalastest, et homoseksuaalsus ei tohiks kindlasti olla lubatud, samasooliste kooselu registreerimisele oli "kindlasti vastu" 53% inimestest.

Poliitilistest erakondadest on Eestis homofoobsete seisukohtadega esinenud peamiselt EKRE, kuid ka mitmed teiste erakondade tipp-poliitikud.^[viide?] Homofoobsete seisukohtadega paistab silma ka SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Homofoobia

• Rahvusvaheline homo-, bi- ja transfoobiavastane päev