Eestimaa Rahvaliit

Eestimaa Rahvaliit
People's Union of Estonia
endine Eesti erakond
Asutamine	1999/2000
Lõpetamine	2012 (juriidiliselt jätkus EKRE-na)
Peakorter	Tallinn
Ideoloogia	agrarism konservatism
Europarlamendi fraktsioon	Liit Rahvusriikide Euroopa Eest
Meediakanal	Hooliv Eesti

Erakond moodustati, kui Eesti Maarahva Erakond võttis 1999. aastal uueks nimeks Eestimaa Rahvaliit ja sellega liitus alates 2000. aastast veel kolm väikest parteid. Rahvaliit oli asutamisest kuni 2011. aastani esindatud Riigikogus ja vahemikus 2003–2007 ka riigivalitsuses. Eriti edukad oldi kohalikel valimistel. Alates 2006. aastast hakkasid erakonna populaarsus vähenema ja sisemised vastuolud kasvama, mis viis paljude juhtivate liikmete lahkumiseni ja partei 2011. aasta valimistel parlamendist väljalangemiseni. 2012. aastal reorganiseeriti Rahvaliit Eesti Konservatiivseks Rahvaerakonnaks.

Rahvaliidul olid kõigis 15 maakonnas oma maakonnaorganisatsioonid, lisaks eraldi organisatsioonid Tallinna, Tartu ja Narva linnas – kokku 18 allorganisatsiooni ligikaudu 9400 liikmega. Erakonda juhtis parteiliikmete kongress, mis toimus vähemalt kord aastas. Kongressidevahelisel ajal juhtis erakonda volikogu ja kongressi valitud juhatus.

Rahvaliidul oli ka naisühendus Epp, eakateühendus Tegusad ja ligi 3000-liikmeline noortekogu (MTÜ Rahvaliidu Noored), mille asutaja ja ülesehitaja oli hiljem erakonna esimeheks valitud Karel Rüütli.

Eestimaa Rahvaliidu esimehed

• Villu Reiljan – 10.06.2000 – 20.03.2007
• Ester Tuiksoo – 20.03.2007 – 29.04.2007 (esimehe kohusetäitja)
• Jaanus Marrandi – 29.04.2007 – 1.11.2008
• Karel Rüütli – 1.11.2008 – 25.05.2010
• Mai Treial – 25.05.2010 – 7.06.2010 (esimehe kohusetäitja)
• Arvo Sirendi – 7.06.2010 – 3.07.2010 (esimehe kohusetäitja)
• Juhan Aare 3.07.2010 – 29.11.2010
• Andrus Blok 29.11.2010 – 28.05.2011
• Margo Miljand 28.05.2011 – 24.03.2012 (pärast seda EKRE esimees)

Tõnis Saartsi hinnangul võib Rahvaliitu klassifitseerida kui konservatiivset agraarparteid (maaparteid), mis erinevalt oma järglasest EKRE-st hoidus igasugustest paremäärmuslikest tendentsidest. Rahvaliit keskendus maa- ja linnainimeste vahelisele sotsiaalsele lõhele, püüdes maapiirkondade ja väikelinnade elanike hääli. Partei domineeriv narratiiv väitis, et Eesti regioonide vahel on suur ebavõrdsus, eriti maapiirkondades, ja seega on vaja erakonda, mis soodustaks regionaalset ja ühiskondlikku võrdsust.

Anu Tootsi hinnangul toetus Rahvaliit mõõdukale rahvuslusele ja konservatismile ning esindas peamiselt põllumajandustootjate huve. Rahvaliit soovis, et riik säilitaks oma rolli strateegilistes majandussektorites, kontrolliks väliskaubandust ja ajaks jõulist maksupoliitikat (astmeline tulumaks, regionaalsed maksusoodustused, aktsiisid ja luksuskaupade täiendav maksustamine). Sotsiaalpoliitikas nähti ideaalina Mandri-Euroopa sotsiaaldialoogi ja sotsiaalkindlustuse mudelit, olles samas klassikalisest bismarkiaanlusest progressiivsem soolise võrdõiguslikkuse küsimuses. Tootsi arvates oli Rahvaliidul on palju ühist Keskerakonnaga, kuid toetumine maaringkondadele ja pehmem poliitiline kuvand võimaldas neil Keskerakonnast edukamalt liitlasi leida.

Rahvaliitu on eri autorid iseloomustanud paremtsentristliku, vasaktsentristliku või vasakpoolse parteina.

Eesti Maarahva Erakond (1994–1999)

 

Rahvaliidu eelkäija Eesti Maarahva Erakond (EME), mis kasvas välja Eestimaa Maarahva Kongressist, asutati 29. septembril 1994. Partei esimeheks valiti Arnold Rüütel. 1995. aasta Riigikogu valimistel sai valimisliit, mille koosseisus EME kandideeris – Koonderakond ja Maarahva Ühendus –, 32,2% häältest ja 41 kohta parlamendis. Aastatel 1995–1999 oldi osalised valitsuskoalitsioonides (Tiit Vähi teine valitsus, Tiit Vähi kolmas valitsus, Mart Siimanni valitsus). 1996. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimistel osales EME 9 omavalitsuses oma nimekirjaga ja 18 omavalitsuses valimisliidus. Samal aastal peeti liitumisläbirääkimisi Eesti Maaliiduga (EML) ja uue erakonna nimeks pidi saama Eesti Maarahva Liit, kuid ühinemisest ei saanud asja.

1999. aasta Riigikogu valimistel said ühises^[viide?] nimekirjas kandideerinud EME ja EML 7,3% häältest ja 7 kohta. Nimekirjas osalema oli kutsutud ka Arenguparteid ja Eesti Sinist Erakonda, aga need ei võtnud pakkumist vastu. Sama aasta kohalikel valimistel osales EME 8 omavalitsuses oma nimekirjaga ja 1 omavalitsuses valimisliidus.

Rahvaliidu eduperiood (1999–2005)

1999. aastal muudeti erakonna nimi Eestimaa Rahvaliiduks (ERL). 2000. aastal ühinesid Rahvaliiduga Eesti Maaliit ning Eesti Pensionäride ja Perede Erakond ja uueks esimeheks sai Villu Reiljan. Auesimeheks sai Arnold Rüütel, kes 2001. aastal valiti Eesti Vabariigi presidendiks. 2002. aasta kohalikel valimistel osales Rahvaliit oma nimekirjaga 159 omavalitsuses. 2003. aastal ühines Rahvaliiduga Erakond Uus Eesti.

2003. aasta Riigikogu valimistel kogus partei 13,0% häältest, mis andis 13 kohta Riigikogus. Ajavahemikus 2003–2007 osaleti valitsuskoalitsioonides (Juhan Partsi valitsus, Andrus Ansipi esimene valitsus). 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel anti Rahvaliidule 8% häältest, millest saadikukoha saamiseks ei piisanud.

Rahvaliiduga ühinesid 2005. aastal endised keskerakondlased Toomas Alatalu, Robert Lepikson ja Jaanus Marrandi. 2005. aasta kohalikel valimistel seati oma nimekiri üles 174 omavalitsuses, valla- ja linnavolikogudesse valiti kokku 755 rahvaliitlast, olles esindatud 154 omavalitsuses. Rahvaliitu kuulus 80 volikogu esimeest ja 60 vallavanemat. Samuti oli Rahvaliit esindatud suuremates linnades: Tallinna volikogus 3, Tartu volikogus 3 ja linnavalitsuses 1 abilinnapea koht, Narva volikogus 3, Pärnu volikogus 2 esindajat.^[viide?]

Langus (2006–2011)

2006. aasta sügisel sattus erakonna liider Villu Reiljan koos veel mitme Rahvaliidu ministriga nn maadevahetuse skandaali ja nende vastu esitati korruptsioonisüüdistus. Järgnes erakonna populaarsuse langus. Politoloog Tõnis Saartsi hinnangul kaotati toetust ka seetõttu, et parteil oli kuvand kui ebavõrdses seisundis olevate maainimeste esindaja, aga pärast Eesti astumist Euroopa Liitu, selle Struktuurifondide raha jõudmist maapiirkondadesse ja üldist elatustaseme kasvu ei tundunud erakonna sõnum enam nii usutav ja oluline. 2007. aasta Riigikogu valimistel loosungi "Võrdsete võimaluste Eesti" all kandideerinud Rahvaliit kogus 7,1% valijate hääled. Partei esindatus vähenes Riigikogus 16 kohalt 6 kohale.

 

Ebaõnnestunud valimiste järel astus Reiljan tagasi ja tema kohusetäitjaks sai Ester Tuiksoo, kes oli ametis, kuni Jaanus Marrandi aprillis erakonna esimeheks valiti. Vahepeal presidendiameti tõttu Rahvaliidust lahkunud Arnold Rüütli liikmesus ja auesimehe positsioon taastati. 1. detsembril 2007 toimunud erakonna kongressil võeti vastu uus programm ("Hooliv Eesti"), mis määras partei uued eesmärgid aastani 2030. 2008. aasta novembris valiti Rahvaliidu esimeheks senine aseesimees ja erakonna noorteühenduse asutaja Karel Rüütli.

2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel sai Rahvaliidu nimekiri (esinumber Anto Liivat) 2,2% häältest ja saadikukohti ei võitnud. Sama aasta kohalikel valimistel pandi oma nimekiri välja vaid 30 omavalitsuses ja üleriigiliselt saadi 2% häältest, kuid tänu valimisliitudes osalemisele osutus valituks 135 rahvaliitlast. Oktoobris tegi Eesti Keskerakond Rahvaliidule ühinemisettepaneku, kuid partei volikogu otsustas piirkonnaorganisatsioonide soovil üksi jätkata.

Maadevahetuse kohtuasi ja Reiljani esimeses kohtuastmes süüdimõistmine, viletsad valimistulemused ning 2007. aastal valitsusest väljajäämine, mis tähendas, et ministrikohtade kaudu ei saanud enam jagada hüvesid, täita oma regionaalse n-ö klientuuri nõudmisi ega värvata uusi prominentseid liikmeid, tekitas sisekonflikte ja viis 2010. aasta kevadel partei lõhenemiseni. Tõnis Saartsi arvates polnud uutel liidritel ka piisavalt oskusi erakonna sees sidusust ja enesekindlust hoida nagu Villu Reiljan seda varem oli suutnud. Politoloog Anu Toots prognoosis 2010. aasta aprillis, et Rahvaliitu ootab ees hääbumine ja selle tipud lähevad teistesse erakondadesse.

Aprillis alustas Rahvaliidu juhtkond ühinemiskõnelusi Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga. See teravdas erakonnasiseste leeride vastuolusid ja esimees Karel Rüütli tunnistas, et parteid koos hoida on keeruline. Uuringufirma Faktum & Ariko poolt Eesti elanike seas läbi viidud küsitluse kohaselt arvas enamik vastanutest, erakondade liitumine toob nii parema valimistulemuse kui ka võimaluse oma maailmavaadet teostada. Mõlema partei juhatused ja volikogud kiitsid ühinemise heaks, kuid 23. mai Rahvaliidu kongressil hääletati see maha (42% poolt, 58% vastu).

Järgnes hulga väljapaistvate rahvaliitlaste (nende hulgas Ene Tomberg, Kajar Lember, Anto Liivat, Lauri Läänemets, Jaak Allik, Tiit Tammsaar ja mitmed vallavanemad) erakonnast väljaastumine ja ühinemine sotsiaaldemokraatidega. Mindi ka teistesse erakondadesse. Riigikogu liikmetest lahkusid Jaanus Marrandi, Jaan Õunapuu ja erakonna esimehe kohast loobunud Karel Rüütli Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda, Ester Tuiksoo Keskerakonda ja juba märtsis oli Tarmo Mänd astunud Reformierakonda. Riigikogulastest jäi parteisse vaid Mai Treial ja Rahvaliidu parlamendifraktsioon lõpetas tegevuse. Erakonnast astus välja ka enamik noorteorganisatsiooni juhatuse liikmetest.

Juulis valiti uueks erakonna esimeheks Juhan Aare. Partei teatas, et selle tegelikud vaated on paremkonservatiivsed ja vasakpoolse maailmavaatega inimeste äraminek puhastaski Rahvaliitu. Erakonna sees kaaluti nimemuutmist, "Rahvaliidu" ette sõna "konservatiivne" lisamist ja kuju "Eestimaa Konservatiivne Rahvaerakond". Politoloog Rein Toomla avaldas arvamust, et Rahvaliidu olukord on nii raskeks muutunud, et partei päästmiseks ongi teretulnud kõik abinõud – nii nimemuutus, uued liidrid kui ka erakonna poliitika liigutamine paremale või vasakule.

Novembris valis Rahvaliidu kongress uue esimehe, Andrus Bloki. 2011. aasta Riigikogu valimistel sai Rahvaliidu nimekiri, kus kandideerisid ka Eestimaa Ühendatud Vasakpartei liikmed, 2,1% häältest ja jäi parlamendist välja. Blok taandus erakonna juhi kohalt.

Eesti Konservatiivseks Rahvaerakonnaks saamine (2011–2012)

2011. aasta mais valiti uueks esimeheks Margo Miljand, kes teatas, et tema plaan on luua uus partei, "Rahvaliidu jätkuerakond, uue nime, plaanide ja haardega", kuna regionaalpartei kuvand enam ei toimivat. Rahvaliidu juhtimise üle võtnud rahvuslaste tiib hakkas ühise tuleviku osas pidama läbirääkimisi euroskeptilise ja natsionalistliku Eesti Rahvusliku Liikumisega. Septembris avaldas Rahvaliidu volikogu liitumise kavandamisele toetust. Miljandi sõnul jõuti arusaamisele, et neil on olemas kõige tähtsam ühisnimetaja – rahvuslik-konservatiivne maailmavaade.

Veebruaris 2012 kiitis Eesti Rahvusliku Liikumise üldkoosolek heaks organisatsiooni ühinemise Rahvaliiduga. 24. märtsil 2012 kiitis ühinemise heaks ka Rahvaliidu kongress ja otsustas võtta erakonna uueks nimeks Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) ning valida selle esimeheks tagasi Margo Miljandi, aseesimeheks aga Rahvusliku Liikumise senise juhi Aivar Koitla. 1990. aastate alguses tegutsenud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmed saatsid kongressile kirja, kus teatasid, et mõistavad hukka ajaloolise erakonnanime taaskasutamise. Kuna Eesti Rahvuslik Liikumine oli mittetulundusühing, millel seadus ei võimalda erakondadega ühineda, seisnes liitumine selles, et Rahvusliku Liikumise liikmed pidid üksikisikutena parteisse astuma. Tõnis Saartsi hinnangul loodi nõnda sisuliselt uus erakond, kuna EKRE ideoloogia, juhid ja peamised aktivistid erinesid väga Rahvaliidu omadest.