Paremäärmuslus

Paremäärmusluse mõiste kasutamine on teadlaste seas valdavalt tunnustatud, kuigi üksmeel selle täpsel määratlemisel puudub. 1995. aasta seisuga nimetati uurijate töödes paremäärmusluse tunnustena kõige sagedamini natsionalismi, rassismi, ksenofoobiat, demokraatia-vastasust ja tugeva riigivõimu pooldamist. Ühe hilisema hinnangu järgi on paremäärmusluse põhielementideks peetud ksenofoobiat, etnilist identiteeti ja välistamist rõhutavat natsionalismi, populismi, ambivalentset suhtumist demokraatlikesse väärtustesse ning karmi korda tagava riigivõimu toetamist.

Politoloog Andres Kasekamp toob välja, et nimetus „paremäärmuslus” on mõnevõrra eksitav, sest taoliste parteide majanduspoliitika pole enam päriselt parempoolne, ilma kateteta lubatakse ka säilitada heaoluriigi teenused ning suurendada toetusi, pensione jms.

Mõiste ühest defineerimist on raskendanud selle kasutamine lisaks teadusele ka poliitilistel eesmärkidel – oma vaadete vastandina ja/või oma poliitiliste oponentide vaadete kirjeldamiseks. Teadlaste poolt paremäärmuslikeks nimetatud erakonnad reeglina enda kohta seda määratlust ei kasuta.

 

Politoloog Cas Mudde tõi akadeemilisse kirjandusesse termini populistlik paremäärmuslus (inglise keeles populist radical right), millega tähistatakse erakondi, mille ideoloogias on (muuhulgas) kesksel kohal nativism-marurahvuslus, autoritarism ja populism.

Nativismi all peab Mudde silmas rahvusluse ksenofoobset vormi, mille ideaal on ühekultuuriline rahvusriik ja mis käsitleb kõiki mittepõliselanikke rahvusele ohtlikena. Andres Kasekampi järgi iseloomustab marurahvuslust lisaks oma kodumaa ja rahvuse armastamisele ka vaen võõra vastu, mis ilmneb näiteks terroristidest moslemi pagulastega hirmutamises ja Euroopa Liidu mahategemises.

Autoritarism tähistab Mudde kohaselt uskumist korda ja selle rangesse rakendamisse ühiskonnas distsipliini, seaduste ja vastavate poliitikate kaudu. Kasekamp toob välja autoritaarsuse kaks mõõdet. Esimene on tugeva korra nõudmine, rangemad seadused ja karmimad karistused. Teine on „traditsiooniliste väärtuste” kaitsmine (võitlus naiste ja samasooliste suhete võrdsete õiguste vastu). Ka paremäärmuslike erakondade korraldus on autoritaarsem kui peavoolu erakondadel, tuginedes tavaliselt ühele karismaatilisele juhile.

Populism on ideoloogia, mille kohaselt jaguneb ühiskond kaheks sisemiselt ühetaoliseks ja omavahel lepitamatus vastuolus olevaks leeriks – rikkumata rahvaks ja korrumpeerunud eliidiks – ja mis väidab, et poliitika peab olema rahva tahte väljendus. Populistlik erakond väidab, et ta esineb rahva nimel. Näiteks ründavad populistid rahva poolt mittevalitud kohtunikke ja nõuavad siduvate rahvahääletuste võimaldamist, mille kaudu saaks enamuse tahtega tühistada või piirata vähemuste õigusi. Kuigi ka peavoolu erakonnad kasutavad populistlikke võtteid, jäädakse üldiselt faktipõhiseks. Paremäärmuslased aga kasutavad sageli „alternatiivsed fakte”, võitlevad „kallutatud peavoolu ajakirjanduse” vastu ja levitavad vandenõuteooriaid.

Politoloog Louis Wierenga on Mudde terminit aluseks võttes defineerinud populistliku paremäärmusliku erakonna kui partei, millel on rõhutatult nativistlik hoiak, mis on vastu immigratsioonile ja multikultuurilisusele ning kasutab taktikana eliidi eristamist kõigist teistest inimestest eesmärgiga meeldida neile, keda loetakse „tavakodanikeks”.

 

• poliitiline spekter
• parempoolsus
• vasakäärmuslus

• fašism
• natsionaalbolševism
• natsionaalsotsialism
• neofašism
• neonatsism