Eestist küüditati üle 30 000 inimese Nõukogude okupatsiooni ajal Siberisse ja teistesse piirkondadesse, et hävitada Eestis nõukogude võimu aktiivsed ja potentsiaalsed vastased ning nende lähedased ja perekonnaliikmed, kogu iseseisvusaegne poliitiline ja majanduslik juhtkond. Hirmu ja terroriga loodeti maha suruda juba eos igasugune mõte vastupanust ja iseseisvuse taastamisest.
Läänemaailmas mälestati juuniküüditamise päeva, 14. juunit, Ikestatud Rahvaste Päevana.
30. juunist1. juulini1941 pandi Lääne-Eesti saartel toime uus küüditamisaktsioon (juuliküüditamine), mille käigus viidi ainuüksi Saaremaalt ära 654 inimest, kellest üle 400 (naised ja lapsed) pääses tänu Saksa vägede kiirele edasitungile kuuajalise vangistuse järel Tallinnast tagasi koju.
Küüditamisi korraldasid okupatsioonivõimud, NSV Liidu ja Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) töötajad, koos kohalike abilistega. Relvadega ähvardades sunniti inimesi oma kodudest lahkuma ja toimetati loomavagunites minema. Nende vara konfiskeeriti.
Alates 1956. aastast lubati küüditatutel Eestisse tagasi tulla, kuid nende vara ei tagastatud. Vara tagastamine sai võimalikuks alles pärast okupatsiooni lõppu ja Eesti taasiseseisvumist.
1708. aastal küüditati suur osa Tartu saksakeelsest elanikkonnast (oskustöölistest) – 831 inimest – VenemaaleVologda piirkonda.
4.–27. märtsini 1708 küüditati 1357 narvalast. Vologdasse, Moskvasse, Peterburi, Novgorodi, Kaasanisse ja mujale jõudis kokku umbes 1700 endist Narva elanikku. Narva jäi alles umbes 300 sakslast, eestlast ja soomlast. 1714. aastal lubati narvalastel tagasi tulla, kuid tagasi jõudis neist üle 700 endise narvalase.
Juuni 1941 – veel 21 000 inimest küüditati Lääne-Ukrainast.
September–oktoober 1941:
439 000 volgasakslast (Volgasakslaste ANSV-st ja Saratovi ning Stalingradi oblastist) küüditati Kasahstani, Krasnojarski ja Altai kraisse ning Novosibirski ja Omski oblastisse.
Juuni 1942 – sakslaste, rumeenlaste, krimmitatarlaste ja kreeklaste küüditamine Krasnodari kraist ja Rostovi oblastist.
August 1943 – 500 karatšaid küüditati Karatšai-Tšerkessi autonoomsest oblastist.
2. november 1943 – kõik karatšaid (70 000 inimest) küüditati Kasahhi ja Kirgiisi NSV-sse.
Detsember 1943 – kalmõkid küüditati Kalmõki ANSV-st Altai ja Krasnojarski kraisse ning Omski ja Novosibirski oblastisse.
23. veebruar 1944 – kõik tšetšeenid (393 000 inimest) ja ingušid (91 000 inimest) küüditati Tšetšeeni-Inguši ANSV-st Kasahhi ja Kirgiisi NSV-sse. Küüditamise esimesel päeval tapeti kohapeal umbes 48 000 tšetšeeni ja ingušši (küüditamisele vastuhakkajaid, vanureid, rasedaid naisi, osa väikelapsi ja raskesti haigeid – st neid, keda tervisliku seisundi või jõuetuse tõttu ei saanud küüditada). Haibahi külas põletati elusalt 705 tšetšeeni.
Märts 1944 – kõik balkaarid (38 000 inimest) küüditati Kabardiini-Balkaari ANSV-st Kasahhi ja Kirgiisi NSV-sse.
Märts 1944 – 3000 kalmõkki küüditati Rostovi oblastist Omski ja Novosibirski oblastisse.
Mai 1944 – umbes 100 balkaari küüditati Gruusiast Kasahhi ja Kirgiisi NSV-sse.
Kevad 1944 – kõigi tšetšeenide, inguššide, kalmõkkide, karatšide ja balkaaride küüditamine kõikjalt muudest Nõukogude Liidu osadest Kasahstani ja Usbekistani; kokku umbes 4200 inimest.
November 1944 – 92 000 mesheti türklast, kurdid ja hemšinnid[küsitav]
2 = hemšinniKüüditamine Lõuna-Gruusiast ning 1000 lazuurid[küsitav] 2 = lazuuriKüüditamine Adžaari ANSV-st küüditati Usbeki, Kasahhi ja Kirgiisi NSV-sse.
Oktoober–november 1947, Teise maailmasõja tulemusel NSV Liiduga liidetud Kaliningradi oblastist, NSV Liidu MN määruse nr. 3547-1169с ja NSV Liidu SM käskkirja №001067 alusel deporteeriti oblastist 30 000 saksa elanikku, Saksamaale Nõukogude okupatsioonitsooni
22.–27. mai 1948 – operatsioon "Kevad" – 40 000 inimest Leedust küüditati Krasnojarski kraisse, Irkutski oblastisse ja Burjaadi-Mongoli ANSVsse.
Juuni 1948 – 58 000 kreeklast ja Armeenia dašnakid[küsitav]
2 = dašnakkiKüüditamine küüditati Musta mere rannikult Kasahstani.
Märts 1949 – operatsioon "Priboi" – 90 000 inimest Balti riikidest, Lääne-Valgevenest ja Lääne-Ukrainast küüditati Krasnojarski kraisse, Jakuutiasse, Tjumeni oblastisse ja Kasahstani. (Eesti kohta vaata lähemalt artiklist Märtsiküüditamine.)
Mais 1950 – eestlaste ja lätlaste küüditamine vastavalt NSVL MN 12. detsembri 1949 määrusele nr 5881-2201ss, mille alusel tuli Pihkva oblastist Krasnojarski kraisse igaveseks ajaks eriasumisele saata 425 perekonda (1563 inimest).
Märts 1951 – 9400 Jehoova tunnistajat, sealhulgas 4000 last, küüditati välja Balti riikidest, Moldaavist ja Lääne-Valgevenest ning Lääne-Ukrainast.
Oktoober 1951 – operatsioon "Sügis" – 16 150 inimest Leedust küüditati Tomski ja Krasnojarski kraisse.
Teise maailmasõja järel (peamiselt aastail 1945–1948) küüditati Saksamaast ida poole jäävatelt aladelt (sh Saksamaalt sõja tulemusena äravõetud aladelt) vähemalt 10 miljonit sakslast Saksamaale. Mitme allika kohaselt hukkus selle protsessi käigus vähemalt pool miljonit sakslast. Kuna Saksamaa oli sõja kaotanud riik, siis palju aastakümneid oli sakslaste küüditamisest rääkimine tabuteema.
Türgi on enam kui 70 viimase aasta jooksul korduvalt küüditanud Türgi idaosas elavaid kurde Türgi keskosasse, viljatutele või väheviljakatele aladele. Kokku on küüditatud üle 2 miljoni (mõnedel andmetel aga üle 3 miljoni) kurdi. Pärast Teist maailmasõda toimunud küüditamiste alusel on Türgi kõige enam inimesi küüditanud riik maailmas.
2022. aastal toimub küüditamine Venemaa okupeeritud Ukraina aladelt Venemaal asuvatesse filtreerimislaagritesse. Küüditatute edasine saatus on jäänud ebaselgeks.
Eestlaste küüditamine. Toimetanud Ene Andresen, Kadi Grichin, Terje Hallik, Merike Ivask, Mari-Liis Sepper, Riina Reinvelt. korp! Filiae Patriae, 2004. ISBN 9949-10-590-0.
Küüditatud 1941: Üldnimestik Tartu Instituudi arhiivis ja arhiivraamatukogus (Torontos) ning Eesti Represseeritute Registri Büroos (Tallinnas) leiduva andmestiku põhjal seisuga 24. veebruar 1993 / koostanud Vello Salo. – Brampton: Maarjamaa, 1993. – 236 lk.
"Valge raamat: eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940–1991". (Teos on valminud Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni töö tulemusena ning Riigikogu, Eesti Vabariigi valitsuse ja Justiitsministeeriumi toetusel. Komisjoni esimees: Vello Salo. Autorid: Jaak Kangilaski, Virve Kask, Kalev Kukk, Jaan Laas, Heino Noor, Aigi Rahi-Tamm, Rein Ratas, Anto Raukas, Enn Sarv, Peep Varju. Peatoimetaja Vello Salo. Toimetajad Ülo Ennuste, Erast Parmasto, Peep Varju (Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni tegevesimees). Eesti Entsüklopeediakirjastus ISBN 9985-70-194-1[1]
This article uses material from the Wikipedia Eesti article Küüditamine, which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses. ®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.