Krimmitatarlaste Küüditamine

aastal, peamiselt Usbeki NSV-sse.

Kokku küüditati 238 500 inimest, kellele pandi süüks teenimist Natsi-Saksamaa relvajõududes.

Küüditamine algas kõigis krimmitarlastega asustatud paikades 1944. aasta 18. mai hommikul kell 3.00. Deporteeritavatele anti 30 minutit aega asjade kokkupanekuks, misjärel suurem osa neist lahkus sünnipaigast loomavagunites jäädavalt.

20. mail kell 16 lõppenud aktsioonis osales üle 32 000 NKVD sõduri. Deporteeriti 183 155–193 865 krimmitatarlast, neist 151 136 Usbeki NSV-sse, 8597 Mari ANSV-sse, 4286 Kasahhi NSV-sse, ülejäänud 29 846 Vene NFSV oblastitesse.

Arabati intsident

 

Väidetavalt andis NKVD juhtivtöötaja Bogdan Kobulov – saanud 19. juulil 1944 teada, et mõnest Arabati sääre kalurikülast oli unustatud krimmitatarlased deporteerida – käsu, et 24 tunni jooksul ei jääks neisse küladesse ühtki elusat krimmitatarlast. Väidetavalt lukustati kõik nende külade elanikud suurele laevale, mis uputati Aasovi mere sügavaimasse kohta.

1944. aasta maist novembrini suri Usbekistanis nälga 10 105 krimmitatarlast (7% Usbeki NSV-sse deporteeritudest). NKVD andmetel suri esimese pooleteise aasta jooksul umbes 30 000 (20%) küüditatutest, krimmitatarlaste aktivistide andmetel suri aga 46% küüditatuist.

NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 1967. aasta 5. septembri otsusega vabastati krimmitatarlased süüst. 1968. aastal lubati kodumaale naasta 300 perekonnal, ülejäänutel aga mitte enne perestroika algust 1980. aastate teisel poolel.

Krimmitatarlaste aktivistid taotlevad Sürgünliki tunnistamist inimsusvastaseks kuriteoks (genotsiid).

2015. aasta 12. novembril tunnistas Ukraina esimese riigina Ülemraada otsusega krimmitatarlaste küüditamise genotsiidiks ja kehtestas krimmitatarlaste küüditamise ohvrite mälestuspäevaks 18. mai.

• Mälestusmärgid
•  
  Sevastopolis
•  
  Mižvodnes
•  
  Sudakis
•