Uural

Uuralid moodustavad pika (umbes 2500 km, laius kuni 150 km), kuid võrdlemisi madala ning erodeeritud mäestiku Venemaa lääneosas. Geograafiliselt on tegemist Euroopa ning Aasia piiriga (mäestiku idajalamil). Mäestiku jätkuks põhja suunas on Vaigatši saar ja Novaja Zemlja saarestik. Kõrgemad tipud on Narodnaja Lähis-Polaar Uuralis (1895 m) ning Jamantau (1640 m) ja kahetipuline Iremel (1590 ja 1450 m) Lõuna-Uuralis.

Uuralite teke Paleosoikumis oli osa viimase hiidkontinendi Pangaea tekkest. Mäestik tekkis kolme laama – Baltika, Siberi ja Kasahstani – kollisiooni ehk kokkupõrke käigus. Hiljem Mesosoikumis toimunud Pangaea lagunemise käigus moodustus Lauraasia laam. Ent Uuralid ei olnud siis enam laama äärel, vaid selle sisemuses. Nii on see püsinud praeguseni.

Uuralite tektooniline areng algas Devonis, kui tekkisid Magnitogorski ning Tagili saarkaared (ookeanilise litosfääri subduktsioon teise ookeanilise litosfääri ploki alla). Hilis-devonis järgnes sellele mandrilise Baltika laama ning tekkinud saarkaare akretsioon. Samal ajal moodustus ookeani teisel äärel subduktsioonivöönd ka piki Kasahstani laama piiri. Karboni vältel jätkus ookeanilise basseini sulgumine ning Permi ja Triiase vältel põrkasid omavahel kokku laamade mandrilised osad, mille tagajärjel tekkis mäestik.

Keerulise geoloogilise ajaloo tõttu on Uuralis rohkesti mitmesuguseid maavarasid, eriti metallimaake. Mäetööstuslikult on kõige enam hõlvatud Kesk- ja Lõuna-Uural. Mäestiku idajalamilt algavad ulatuslikud gaasi- ja naftamaardlad.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Uural

• Põhja-Uural