Artur Adson: Eesti luuletaja, memuarist ja kriitik

veebruar">3. veebruar (vkj 22. jaanuar) 1889 Tartu – 5. jaanuar 1977 Stockholm) oli eesti luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist.

Ta sündis Tartus majateenija pojana, kuid üles kasvas sugulaste juures Võrumaal. Adson õppis Tartus vaeste väikelastekoolis, Sänna vallakoolis, Võru linnakoolis, Pihkva maamõõdukoolis ning oli lühemat aega Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna hingekirjas. Ta töötas Venemaal (1907–1912) ja alates 1912. aastast Tallinnas maamõõtjana. Alates 1918. aastast tegi kaastööd ajalehtedele Tallinna Teataja, Sotsialdemokraat ja Postimees. 1920. aasta sügisest oli Tallinna Teataja toimetuse liige, sama aasta lõpust ka Päevalehe toimetuse liige, joonealuse ja kirjandusliku lisa toimetajana. Eesti Vabariigi põllutöö- ja haridusministeeriumis, ajalehetoimetustes, teatridramaturgina, vabakirjanikuna. Aastatel 1935–1940 töötas siseministeeriumi filmiinspektorina ja propagandatalituse ametnikuna.

Adson tuli eesti kirjandusse võrumurdeliste luuletustega ning oli tegev Siuru ja Tarapita kirjanikeühingus.

Tema kujunemisele luuletajaks andis suuna tutvumine Marie Underiga 1913. aastal, kelle elukaaslaseks ja truuks saatjaks jäi Adson elu lõpuni. Adson on olnud eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema luulekogud. Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid.

1920. aastatel oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna oluline osa täita mitmes keskses kirjandusinstitutsioonis kirjanduselu organiseerijana, samas kirjutas ta ka teatri- ja kirjanduskriitikat, jäädes sageli printsipiaalselt konservatiivseks.

5. oktoobril 1935 määrati Artur Adson filmiinspektoriks.

1944. aasta septembris põgenes Adson Rootsi. Seal leidis ta rakendust arhiivitöölisena teatrimuuseumis ja raamatukogus.

 

Artur Adson suri 5. jaanuaril 1977 Stockholmis ja maeti Skogskyrkogårdeni kalmistule. 9. juunil 2016 maeti ta koos abikaasa Marie Underi, viimase tütre Hedda Hackeri ja õe Berta Underiga ümber Tallinna Rahumäe kalmistule.

Luulekogud

• "Henge palangoq" (Tallinn 1917)
• "Vana laterna" (Tallinn 1919)
• "Roosikrants" (Tallinn 1920)
• "Kaduvik" (Tartu 1927)
• "Katai, kibuvits nink kivi" (Tartu 1928)
• "Pärlijõgi" (Tartu 1931)
• "Lehekülg ajaraamatust" (Tartu 1937)
• "Värsivakk" (valikkogu, koostanud ja eessõna: Ivar Grünthal, Stockholm 1959)
• "Rahumäe kannel" (Lund 1973)
• "Luuletused" (sari Väike luuleraamat, koostanud Oskar Kruus, Eesti Raamat, Tallinn 1990)

Mälestusteraamatud

• "Käsikivi" (memuaarse kallakuga proosalaastud, Tallinn 1922)
• "Neli veskit" (Vadstena 1946)
• "Väikelinna moosekant" (Vadstena 1946)
• "Ise idas – silmad läänes" (Vadstena 1948)
• "Siuru-raamat" (Vadstena 1949; 2. trükk: Tänapäev, Tallinn 2007, järelsõna: Janika Kronberg)
• "Reisiraamat" (Vadstena 1950)
• "Lahkumine" (Toronto 1951; 2. trükk ajakirja Kultuur ja Elu lisapoognatena 1990, 3. trükk: Eesti Raamat, Tallinn 1994, järelsõna: August Eelmäe)
• "Kadunud maailm" (Toronto 1954)

Näidendid

• "Toomapäev" (Tartu 1928)
• "Neli kuningat" (Tallinn 1931)
• "Lauluisa ja Kirjaneitsi" (Tallinn 1930)
• "Kolmas tee" (varjunimega Peeter Bollmann, Tallinn 1932)
• "Orpheus põrgus" (Tallinn 1932)
• "Iluduskuninganna" (Tallinn 1933)
• "Elav kapital" (Tallinn 1934)
• "Karu läheb mee lõksu" (Tallinn 1936)
• "Üks tuvi lendab merele" (Tallinn 1937)

Teatriraamatud

• "Das estnische Theater" (Tartu 1933)
• "Vilet ja loorbereid" (valik arvustusi, Tartu–Tallinn 1938)
• "Teatriraamat: ajalugu ja isiklikke kogemusi" (Stockholm 1958)

Lasteraamat

• "Nakits" (lugu väikesest lõbusast ja targast koerast, Tallinn 1944; 2. trükk: Eesti Raamat, Tallinn 1993, järelsõna: Astrid Reinla)

Artiklid

• Eduard Hubel lavakirjanikuna, Varamu 1939, nr. 9
• Henrik Visnapuu lavatoodangust, Varamu 1940, nr. 1

Päevik

• Rootsi päevik. Katkendeid. Sissejuhatus, katkendite valik ja kommentaarid: Rutt Hinrikus – Looming 2009, nr 10, lk 1367–88 ja nr 11, lk 1541–63

Kirjavahetus Tuglasega

• Artur Adson, Friedebert Tuglas, "Paaži ja Felixi kirjavahetus 1917–1944". Koostanud, kommenteerinud ja eessõna: August Eelmäe. Toimetanud ja kommentaare täiendanud Ülle Kurs ja Õnne Kepp. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn 2011, 614 lk; ISBN 9789985865316 (677 kirjast 409 on varem avaldatud ajakirjas Keel ja Kirjandus, 1989/2 – 1995/8)

• Valgetähe teenetemärgi IV klass (3. veebruar 1939)

Elu ning selle veetmist provintsilinnas peetakse tavaliselt väikekodanlikuks. Viimast on meilgi 1905. a. revolutsioonist peale ja mõningal määral vene pahempoolse kirjanduse mõjul ägedasti halvustatud. Ometi ei ole see väikekodanlus, kõigile ta vigadele vaatamata, iganeski teostanud selliseid vägivallaakte ega veerema pannud sääraseid hävituslaineid, nagu seda on teinud ta sõimajad maailmaparandajate leerist vabaduse, vendluse ja võrdsuse lipukirja all.

Väikelinna moosekant, 1946, lk. 9.