Uudishimu

Teise definitsiooni järgi võib uudishimu seletada kui käitumist, mis on tingitud emotsionaalsest uudishimust. Uudishimu tekitab vajadust omandada uusi teadmisi.

Kuigi paljudel elusolenditel on kaasasündinud omadus olla uudishimulik, siis paljud teadlased on arvamusel, et seda ei tohiks kategoriseerida instinkti alla, sest uudishimul puudub selge toimimismuster. Pigem peetakse seda baasemotsiooniks: uudishimu saab väljendada mitmeti, aga instinktid on pigem kindlad ja varieeruvad vähem. Uudishimu on omane imikust raugani ning kergesti vaadeldav peale inimeste loomadel, näiteks kassidel, närilistel, hobustel ja ahvidel.

Olenemata sellest, et uudishimu on ulatuslikult teadvustatud, pole selle neutraalsed põhjused siiani üksmeelset kinnitust leidnud. Teadlased on välja pakkunud mitu teooriat, et seletada uudishimu mehhanismi.

Uudishimu juhtiv mudel

Mudeli järgi tekitavad uued ja keerulised olukorrad ebakindlustunde, mis eeldatavasti ei ole meeldiv. Uudishimu on vahend selle ebakindluse hajutamiseks. Elusolendid on võimelised õppima uutes situatsioonides käituma ja seeläbi vähendavad nad ebakindlustunnet. Selline avastamine on omane paljudele liikidele. See teooria ei käsitle olukorda, kus olend näitab välja uudishimu ka siis, kui puudub uudne ja huvitav stiimul.

 

Optimaalse ärrituse mudel

Optimaalse ärrituse mudeli järgi säilitab aju pidevalt normaalse ärrituse taseme. Kui ärritab liiga intensiivselt, hakatakse taganema. Teisipidi, kui keskkond on igav ja puudub huvitav stiimul, aktiveerub uuriv käitumine seniks, kuni aju saavutab optimaalse ärrituse. Aju otsib perfektset tasakaalu ärrituse tasemetes. Selle mudeli järgi kajastub uudishimu ka siis, kui puudub uudne ja huvitav stiimul. Teooria puudus on see, et kui aju on ideaalses tasakaalus, siis huvi uute teadmiste omandamise vastu justkui puuduks.

Tasuringide integratsioon

Eelmise kahe teooria puudujääkide ajendil on püütud genereerida tasude, ihade ja meeldimise neuroloogilistest aspektidest üles ehitatud asjakohasem uudishimu teooria, mida saaks põhjendada bioloogiliste protsessidega. Uue informatsiooni iha kaasab mesolimbilise dopamiiniringi aktivatsiooni, mis annab sisemise väärtuse uuele teabele, mida aju tõlgendab seeläbi tasuna. See on neurobioloogiline seisukoht, mis motiveerib uurivat käitumist. Lisaks sellele hindab opioidide aktiivsus naalduvas tuumas stiimulit ja määrab uue objekti väärtust – tunne, mis on teada ka kui meeldimine, millega kaasneb rahulolu või rahulolematus.

Neuroloogilised aspektid

Teema keerukuse tõttu võib uudishimu fenomeni üldisele arusaamale kaasa aidata, kui keskenduda uudishimu spetsiifilistele neuroloogilistele protsessidele. Järgmisi neuroloogilisi aspekte võib pidada oluliseks uudishimu allfunktsioonide uurimisel.

Tähelepanu

Tähelepanu on kognitiivne protsess, mille tulemusel ollakse võimelised selektiivselt keskenduma kindlale stiimulile ümbritsevas keskkonnas. Ümberringi on palju stiimuleid, kuid kognitiivsed ja sensoorsed ressursid on piiratud. Tähelepanu lubab ajul paremini keskenduda stiimulitele, mis tunduvad sel hetkel kõige olulisemad ja vajalikumad. Teadlased saavad mõõta tähelepanu silmaliigutusi uurides. Silmad on fookustatud stiimulile, mis on parasjagu tähtis. Mida rohkem tähelepanu stiimul saab, seda tihedamalt on silmad sinnapoole suunatud. Keskmine inimene vaatab uut stiimulit umbes kaks kuni kolm korda rohkem kui tuttavat stiimulit. Uus ja huvitav stiimul nõuab rohkem tähelepanu kui igavana tajutud stiimul.

Motivatsioon ja tasu

Tahtmine õppida uusi oskusi või teha mingit tegevust on tavaliselt aktiveeritud tahtmisest saada tasu (emotsionaalne sensatsioon kergendusest ja õnnest). Kontseptsioon motivatsioonist ja tasuvusest on seotud uudishimu fenomeniga. Tasu võib kirjeldada kui efekti mingist tegevusest, mis survestab käitumist positiivselt. Mõnu- ja rahuldustunne on tavaliselt seotud õnnetundega. Aju kasutab palju osasid tasu töötlemiseks, nagu naalduv tuum, mustaine, juttkeha ja ventraalse tegmentumi ala (VTA). Koos formeerivad need struktuurid tasuringi. Leidub mitu olulist neurotransmitterit, mis vabastatakse tasuringi aktiveerumisel. Võib-olla kõige tähtsamad neist on serotoniin, dopamiin ja opioididerivaadid. Ahvidel aktiveeruvad keskajus dopamiinineuronid ajal, mil nad määravad stiimuli väärtust. Kindel tase dopamiinineuronite aktiveeritust on ka juhul, kui stiimul on juba tuttav, kuid sellegipoolest on dopamiinineuronite aktivatsioon suurem, kui stiimul on uudne. Blokeerides dopamiinitransportereid (DAT) ja seeläbi suurendades rakusisest dopamiinitaset, suureneb tõenäosus, et otsustatakse uue stiimuli või valiku kasuks. Sellisel juhul on sekundaarne see, et tasu ei teata.

Mälu ja õppimine

Mälu on protsess, mille jooksul saab aju informatsiooni salvestada ja sellele ligi pääseda. Kuigi on veel palju õppida mälu ja uudishimu kohta, siis need kaks neuroloogilist protsessi tunduvad olevat ühenduses. Uudishimu võib defineerida kui tungivat soovi saada teada uudse stiimuli kohta. Selleks selgitatakse välja, kas stiimul on uudne ehk isik peab kindlaks tegema stiimuli uudsust (kas on enne kohanud või mitte). Mälu mängib selles tähtsat osa. Uudishimu mõjutab mälu ning vastupidi – stiimul, mis on uudne, võib saavutada rohkem tähelepanu. Samuti on uue stiimuliga harilikult seotud tasu, mis omandatakse uue informatsiooni õppimisega. Koos tugevamate seoste ja rohkema tähelepanuga stiimulile on võimalik, et nende seoste ümber ehitatud teadmised püsivad kauem ja on kättesaadavamad.