Iirimaa loomastik hõlmab kõiki liike, kes elutsevad Iirimaa saarel ja selle ümbruses.
See artikkel vajab toimetamist. |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Tabeli andmed pärinevad Iirimaa Riikliku Bioloogilise Mitmekesisuse Teabe Keskuse (National Biodiversity Data Centre) veebilehelt.
Hõimkonnad | Klass(id) | Liigid |
---|---|---|
Käsnad | 193 | |
Ainuõõssed | 180 | |
Keelikloomad | Merituped | 78 |
Hyperoartia | 3 | |
Pihklased | 2 | |
Kõhrkalad | 64 | |
Kiiruimsed | 187 | |
Kahepaiksed | 4 | |
Roomajad | 16 | |
Linnud | 415 | |
Imetajad | 79, neist 46 maismaa-, 33 mereliiki | |
Okasnahksed | Meritähed | 74 |
Arthropoda (lülijalgsed) | Crustacea (vähilaadsed) | 321, neist 249 merelist, 72 mitte-merelist liiki |
Arachnida (ämblikuladsed) | 312 | |
Myriapoda (hulkjalgsed) | 72 | |
Insecta (putukad) | 4,388 [11500 Regan et al. taksonoomia järgi- vt allpool] | |
Mollusca (limused) | 600, neist 381 merelist, 219 maismaaliiki | |
Annelida (rõngussid) | 321, neist 241 merelist, 80 mitte-merelist liiki | |
Bryozoa (sammalloomsed) | Gymnolaemata, Stenolaemata | 100 |
Parasiitussid | 111 | |
Muud | 280, seal sisaldub 85 merelist ja 195 maismaa/mageveeliiki |
Põliseid imetajaliike on Iirimaal vaid 26, kuna saar on pikka aega olnud isoleeritud Mandri-Euroopast. Selle põhjustas merevee taseme tõus pärast viimast jääaega, ligikaudu 14 000 eKr. Mõned liigid, nagu punarebane, harilik siil, kärp, saarmas, pügmee karihiir ja mäger on tavalised, arvestades, et teised, nagu Iiri jänes, punahirv ja metsnugis on vähem levinud ja üldiselt võib neid saarel näha vaid teatud rahvusparkides ja looduskaitsealadel. Mõned võõrliigid on põhjalikult naturaliseerunud, nt Euroopa jänes, hall orav, ja rändrott. Lisaks on Iirimaalt leitud kümme nahkhiireliiki.
Jääajal (mis sisaldas ka sooje ajavahemikke), kuulusid selle ala imetajate hulka karvane mammut, metshobune, hiidhirv, pruunkaru, tähnikhüään], arktika lemming, norra lemming, polaarrebane, kobras, hunt, ilves, ja põhjapõder. Iiri pruunkaru oli pruunkarust geneetiliselt erinev. Praegusel ajal on Iirimaale lähimad pruunkarud Kodiaki karud Alaskal.
Looduslikult elab Iirimaal vaid üks roomajaliik, arusisalik. Ta on tavaline rahvusparkides, eriti Wicklowi mägedes. Vaskuss on Clare'i krahvkonnas paiguti levinud, kuid ta pole kodumaine liik. Viis mere kilpkonna liiki- nahkkilpkonn, roheline merikilpkonn, jt külastavad sageli läänerannikut, aga nad tulevad harva kaldale.
Legendi järgi on madude puudumine Iirimaalt püha Patricku teene, ta olevat kõik maod saarelt merre pagendanud, kuid tegelikkuses pole ka enne püha Patrickut saart asustanud ühtegi madu.
Iirimaalt on leitud kolme liiki kahepaikseid: rohukonn, tähnikvesilik ja kõre. Vaieldakse selle üle, kas konn on Iirimaa pärismaine liik: mõned ajaloolised andmed väidavad, et konn on 18. sajandil sisse toodud. Kõret on leitud ainult üksikutest paikadest Kerry krahvkonnast ja Corki krahvkonna lääneosast.
Iirimaal on registreeritud umbes 400 linnuliiki. Paljud neist liikidest on rändlinnud. Nende hulgas on Arktika linnud, kes saabuvad talvel, ja teised, nagu näiteks pääsuke, kes saabuvad Aafrikast suveks Iirimaale pesitsema. Paljud linnud, kes on Suurbritannias ja Mandri-Euroopas levinud, on Iirimaal vähelevinud või haruldased külalised, nende hulka kuuluvad näiteks kodukakk, rasvatihane, soo-tihane, puukoristaja, ja kõik kirjurähni liigid, välja arvatud hiljuti Iirimaad asustanud suur-kirjurähn. Need on linnud, kes ei läbi suuri vahemaid ja nende puudumine võib olla tingitud Iirimaa varasest isolatsioonist, aga ka Iirimaa mahedatest ilmastikutingimustest, mis tähendavad võimalust varakult pesitsema asuda ning valida parimaid elupaiku, see annab püsielanikele külaliste ees eelise.
Kuigi Iirimaal on vähem pesitsevaid liike, kui Suurbritannias ja Mandri-Euroopas (sest seal on vähem elupaigatüüpe: vähem soostunud metsi, männimetsi, nõmmesid ja kõrgeid mäestikke), asuvad seal olulised populatsioonid liikidest, kelle arvukus on kõikjal mujal langemas. Tormipääsu (suurim pesitsusarvukus maailmas), roosatiir, kaljuhakk ning rukkirääk. Neljal linnuliigil on Iiri alamliik. Need on musttihane (Parus ater hibernicus), vesipapp (Cinclus cinclus hibernicus), pasknäär (Garrulus glandarius hibernicus)ning rabapüü ( Lagopus Lagopus hibernicus).
Kõige laiema levikuga linnuliigid on käblik, punarind, musträstas ja metsvint, neid esineb 90% maismaast. Need ja künnivares, kuldnokk, rasvatihane, sinitihane on ühed kõige arvukamad ja sagedamini nähtud liigid. Ajavahemikul 1997–2007 on tuvide, lehelindude, vintide ja tsiitsitajate populatsioonid püsinud stabiilsed või kasvanud (1970. aastatel oli tohutu langus). Tuuletallaja, piiritaja, põldlõokese, ja hoburästa arvukus on jätkuvalt vähenenud, põhjuseks on põllumajandustavade muutused nagu suurenenud pestitsiidide ja väetiste kasutamine. Oma rolli on mänginud ka kliimamuutus.
Iirimaa on rikas merelindude poolest: rannajoonel paikneb suuri merelindude kolooniad. Neid asub paikades nagu Saltee Saared, Skellig Michae ja Copelandi Saared. Tähelepanuväärsed on ka kaljukotkad, kes Iirimaale hiljuti taasasustati (Kaljukotka eeintrodutseerimise programm Donegali krahvkonnas). Teine looduskaitsealane saavutus on veetallajale sobivate elupaikade taastamine.
Kirde-Wexford on tähtis linnuala: Wexfordi sadama põhjakülg on igal talvel koduks 10 000 suur-laukhanele (umbes kolmandik nende populatsioonist maailmas), samal ajal on Lady's Islandi järv suviti tähtis pesitsuspaik tiirudele, eriti roosatiirule. Kolmveerand maailma mustlaglede populatsioonist talvitub Strangford Lough's Downi krahvkonnas.
2001. aastal, pärast 90-aastast Iirimaalt puudumist, toodi kaljukotkas taas sisse Glenveaghi rahvusparki. Alates aastast 2001 on Iirimaa loodusesse toodud kokku 46 merikotkast. 2007. aastal koorus Iirimaal alates taasasustamisest esimene kaljukotka tibu. 2006. aastal vabastati Wicklowi mägedes 30 Walesist pärinevat puna-harksaba tibu. Kuus nädalat hiljem leiti neist üks tapetuna. Esimene puna-harksaba tibu koorus aastal 2010. 2007. Aastal lasti Killarney rahvusparki lahti 6 merikotkast, pärast üle 200 aasta Iirimaalt puudumist. Kokku on Iirimaale toodud 15 merikotkast. Tulevikus on plaanis Iirimaale tagasi tuua ka sookurg. Samal ajal on kalakotkas ja loorkull Iirimaad aja jooksul iseseisvalt taasasustanud .
Iirimaa rannikuvetes elab 375 kalaliiki ning maa jõed ja järved pakuvad elupaika 40 mageveeliigile Enamik neist on pelaagilised (avavees elavad) liigid. Seal elab palju ka veeimetajaid, nagu silmikdelfiinid, mõõkvaalad, pringlid. Merikilpkonnad on Iirimaa ranniku lähedal samuti tavalised; Iirimaa ranniku lähedal on harva nähtud ka morskasid. Iirimaa ümbruse mõõdukalt jahedates vetes leidub väga erinevaid mereselgrootuid.
Saarest edelas asuv Porcupine Abyssal Plain, mille keskmine sügavus on 4,774 m, pakub elupaika paljudele süvamere kaladele. Seda uuriti esmakordselt 1868. ja 1869. aasta suvel, mil toimus Charles Wyville Thomsonsi H. M. S. Porcupine ekspeditsioon. Muudest kalaliikidest on märkimisväärsed hiidhai, kuukala, meriangerjas, pihklased, Capros aper, merivarblane jt.
Hinnanguliselt on Iirimaal elab Iirimaal 11 500 putukaliiki (Oktoobriks 2010 oli neist kirjeldatud 11 422 ). Paljud neist arvatakse olevat veel avastamata. Leitud on 378 liiki ämblikke.
Saare selgrootute hulgas on märkimisväärsed ebapärlikarp, vesiämblik, teelehe-mosaiikliblikas, Kerry nälkjas, Semilimax pyrenaicus, mageveevähid.
Vee-putukaid on loetlenud Ashe jt: "A Checklist of Irish Aquatic Insects" .
Iirimaalt kadunud liikide hulka kuuluvad suur aul, iiri hirv, kobras, pruunkaru, hallvaal ja metskass. Saare viimase hallhundi tappis John Watson Ballydartonis Carlow' krahvkonnas 1786. aastal. Paljud röövlindude liigid, sealhulgas kaljukotkas, merikotkas ja puna-harksaba, on rahvusparkidesse taasasustatud, olles saarelt puudunud 90–200 aastat.
Iirimaal on Dublini Loodusajaloo Muuseum, mis avati aastal 1856, ja Ulsteri Muuseum Belfastis, mis avati 1929. aastal. Iirimaa ülikoolides hoitakse väiksemaid kogusid. Trinity College Dublinis on ühtlasi zooloogiamuuseum, mis on avatud suvekuudel.
Aastal 2000 alustasid Iiri teadlased programmi "Ag-Biota", mis käsitleb tänapäeva põllumajanduse mõju bioloogilisele mitmekesisusele.
Varast (aastast 1180) teavet Iirimaa loomastikust annab Walesi Geraldi teos "Topographia Hibernica", ka 1652. aastal avaldatud Gerard Boate'i "Natural History of Ireland". 17. sajandil tegi loodusvaatlusi Thomas Molyneux. Clare'i saare uuring (1909–1911), mida juhtis Robert Lloyd Praeger, oli esimene terviklik bioloogiline uuring maailmas. Sellest sai mudel kõigi järgnevate üle maailma läbi viidud uuringute jaoks.
Iirimaa loomastiku detailne koostis rühmade kaupa on avaldatud 2009. aastal teoses: Ferriss, S. E., Sepp, K. G. ja Inskipp, T. P. (toimetajad), "Irish Biodiversity: a taxonomic inventory of fauna" (võrgus saadaval siin: http://www.npws.ie/publications/archive/IWM38.pdf). See pole kõigi taksonite suhtes ajakohane.
This article uses material from the Wikipedia Eesti article Iirimaa loomastik, which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses.
®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.