Vaskuss: Sisalikuliik

Vaskuss
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Roomajad Reptilia
Selts	Soomuselised Squamata
Alamselts	Sisalikulised Sauria
Sugukond	Vaskuslased Anguidae
Perekond	Vaskuss Anguis
Liik	Vaskuss
Binaarne nimetus
Anguis fragilis Linné, 1758
Vaskussi levila

Vaskuss on levinud peaaegu kogu Euroopa mandriosas (välja arvatud Pürenee poolsaare lõunaosa, enamik Vahemere maadest ja põhjaalad). Vaskusse leidub Eesti mandriosas ja suurematel saartel. Toitub peamiselt nälkjatest ja kojaga tigudest, vihmaussidest, lülijalgsetest ning harva ka väikestest sisalikest.

Täiskasvanud isendid võivad olla maksimaalselt 50 või 60 sentimeetri pikkused. Vaskusside soomused on siledad ja ümber keskkeha on 24–30 soomust. Isendite ülapool võib olla pruunikas, hallikas, punakas või vasekarva. Emasloomadele on iseäralik seljatriip, isastega võrreldes tumedamad küljed ja tume kõht. Idapoolsematel aladel elavatel isastel on täheldatud siniseid täppe. Siniste täppidega isendeid on leitud ka Saaremaalt. Üleni musti ehk melanootilisi vaskusse üldiselt ei leidu, vähemalt üks on siiski leitud Ukrainast Kanevi linna lähedalt. Vaskussid on võimelised autotoomiaks ja võivad ohu korral oma saba murda. Terve saba on pikem kui keha, kuid enamik loomi kaotab elu jooksul oma saba ja see ei kasva enam täies pikkuses tagasi.

Kuigi välimuselt meenutavad vaskussid madusid, on tegelikult tegemist jalutute sisalikega. Sarnaselt sisalikega ja erinevalt madudest on neil silmalaud ning kestumise ajal koorub vana nahk tükkidena, mitte korraga. Ka võime ohu korral oma saba murda on omane sisalikele, mitte madudele.

Vaskussid on suhteliselt pikaealised, elades looduses eeldatavasti 10–15 aastat. Vangistuses on üks isend elanud 54-aastaseks, tavalisem on siiski 20–30 aastat.

 

Vaskussid on levinud suures osas Euroopast, Lääne-Siberis, Kaukaasias ja Ees-Aasias. Eestis leidub teda mandril ja suurematel saartel. Vaskusse ei leidu Pürenee poolsaare lõunaosas, suuremal osal Vahemere-äärsetel aladel, Iirimaal, Lõuna-Kreekas ja kõige põhjapoolsematel aladel. Kaugeimad leiud on 65°20' põhjalaiuskraadil Rootsis ja Norras Trondheimi ümbruses (65°30'N), kuid tavaliselt ei ela vaskussid Ida-Rootsis kaugemal 61 põhjalaiuskraadist või 64°30'N Läänemere-äärsetel aladel.

Eelistab elada laialehelistes ja segametsades ning niisketes tiheda taimestikuga paikades nagu karjamaad, väikesed metsalagendikud, põõsastikud, metsaääred, maantee- ja raudteetammid, aiad ja nõmmed. Lagedamatel aladel elades hoiab ta siiski metsa lähedusse. Väldib päris märga ning kuiva ja kuuma ilma korral otsib endale varjulise koha. Levila lõunaosas võib vaskuss elada kuni 2000 meetrit üle merepinna, Alpides isegi 2400 meetrit.

Vaskuss tegutseb enamasti öösiti või hämariku ajal, päeval peidab end kõdunenud kändude, mahalangenud puutüvede või kivide all. Suudab endale peaga metsakõdusse vajadusel uru puurida. Liigub üldiselt alustaimestikus ja juurikate vahel. Võib ronida päikese kätte sooja, kuid eelistab end soojendada lamedate kivide, metalli- või kummiprahi all, mille päike on juba soojaks kütnud. Taimede või kivide vahel võib liikuda üsna kiiresti, kuid lagedal maal on kohmakas ja aeglane. Võib olla aktiivne kuni 15 °C juures. Talvituma asub septembri lõpus või oktoobri alguses, otsides peidukoha näriliste urus või kõdunenud kännus. Vahel koguneb ühte urgu isegi 20–30 isendit.

Jahib peamiselt teisi aeglaselt liikuvaid saakloomi nagu teod, nälkjad, lülijalgsed ja vihmaussid. Harva võib süüa ka väikeseid sisalikke. Saagile läheneb aeglaselt ja enne suhu haaramist katsub seda keelega. Neelamine toimub aeglaselt, libedaid usse aitavad suus hoida väikesed teravad tahapoole kaarduvad hambad.

Aegluse tõttu on kergeks saagiks rästikutele, madukotkastele, toonekurgedele, rebastele ja teistele kiskjatele. Ainsaks kaitsevahendiks on oma saba murdmine: mahajäetud saba tõmbab ründaja tähelepanu, samal ajal kui vaskuss põgeneb.

Kätte võtmisel hammustab harva, enamasti piirdub keha ja sabaga peksmisega, mille käigus võib saba murduda. Vaskusse on võimalik pidada ka vangistuses ja nad harjuvad inimesega.

Sigimine

 

Isased vaskussid saavad suguküpseks 3–4-aastaselt, emased 4–5-aastaselt, kui nad on umbes 30 sentimeetri pikkuseks kasvanud. Sigimisperiood on neil mais – sel ajal võitlevad isased üksteisega maadeldes ja vastast hammustades. Emased paarituvad üldiselt üle aasta ja tiinena soojendavad end päikese käes tavalisest kauem.

Paaritumine ise võib kesta 10 tundi. Paarituvad vaskussid põimivad oma alakehad ja isane hoiab emase pead või kaela lõugade vahel. Pojad sünnivad 2–3 kuud pärast paaritumist. Korraga sünnib 6–12 järglast. Vastsündinud on 6–10 sentimeetrit pikad ja kaetud läbipaistva kilega, mis purustatakse peagi. Noorloomad on erksat värvi: selg on hõbedane või kuldne, seljatriip, kõhualune ja küljed aga tumedad.

Esineb kaks alamliiki: Anguis fragilis fragilis ja Anguis fragilis colchicus. Nendevaheline piir kulgeb Lääne-Soomest Kesk-Ungarini, Balkanil on alamliikide vahele raske piiri tõmmata. Peloponnesose vaskusse (Anguis cephalonnica) on peetud vaskussi alamliigiks A. f. peloponnesiacus (Stepanek 1937).

Vaskussid on Eestis looduskaitse all. Suurbritannias on keelatud vaskusse ja teisi roomajaid tahtlikult tappa või vigastada.