Roheline Merikilpkonn

Ta kuulub merikilpkonlaste sugukonda ning oma perekonna ainus liik. Nende nimetus tuleneb rasva värvusest, mitte kilbi värvusest. Neid leidub troopilistes ja lähistroopilistes vetes ning peamiselt pesitsevad Atlandi ja Vaikses ookeanis. Neid on leitud ka India ookeanist.

Roheline merikilpkonn
Kaitsestaatus
Väljasuremisohus  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Roomajad Reptilia
Selts	Kilpkonlased Testudines
Alamselts	Kooldkaelalised Cryptodira
Sugukond	Merikilpkonlased Cheloniidae
Perekond	Chelonia Brongniart, 1800
Liik	Roheline merikilpkonn
Binaarne nimetus
Chelonia mydas (Linnaeus, 1758)

Roheline merikilpkonn on kantud ohustatud liikide nimekirja.

Rohelised merikilpkonnad pesitsevad peamiselt troopilistes ja subtroopilistes vetes ning ranniku ja saarte läheduses. Kaks suurimat alampopulatsiooni paiknevad Atlandi ookeanis ja Vaikses ookeanis. Mõlemal populatsioonil on geneetilised erisused ja erinevad paigad, kus poegida ja toitu otsida. Kuna merikilpkonn on rändav liik, siis võib neid leiduda ka avaookeanist. Arvatakse, et merikilpkonna pesitsuspaiku on ligi 140 riigi rannikualadel ning poegimisalasid 80 riigi rannikul. Ameerika suurimad populatsioonid asuvad Hawaii saartel ja Florida rannikul. Maailma suurimad populatsioonid paiknevad Kariibi mere saartel ja Austraalias Suurel Vallrahul.

Roheline merikilpkonn kasvab kuni 115 sentimeetri pikkuseks. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 200 kilogrammi. Suurim roheline merikilpkonn, kes on leitud, kaalus 395 kilogrammi ja oli 152 sentimeetrit pikk.

Rohelisel merikilpkonnal on südamekujuline kilp ehk karapaks. Kõhtu katab kõhukilp ehk plastron. Neil on labataolised lestad, mis muudavad nad väga headeks ujujateks. Neil on väike pea, kuid seda ei ole võimalik kilpi sisse tõmmata.

Rohelise merikilpkonna värvus muutub elu jooksul. Vastkoorunud poegadel on musta värvi kilp ja valge plastron. Jäsemed ja kilbi serv on samuti valget värvi. Täiskasvanud loomade kilp on hele või tumepruun ning kilbil on tumedad laigud. Kõhukilbi värvus varieerub valge ja helekollase vahel. Täiskasvanud merikilpkonnal on pea helepruun kollaste täppidega.

Mõned merikilpkonna populatsioonid pesitsevad ja söövad samas piirkonnas, teised rändavad selleks suuri vahemaid. Rändeharjumused erinevad mitte ainult liikide, vaid ka sama liigi eri populatsioonide seas. Mõned loomad ujuvad ligi 2600 kilomeetrit söögi või poegimise nimel.

Roheliste merikilpkonnade populatsioonid rändavad peamiselt piki rannikut pesitsemisest toitumiskohta.

Rohelise merikilpkonna toiduvalik muutub vanusega. Noored merikilpkonnad on karnivoorid ehk lihatoidulised, kuid vananedes muutuvad omnivoorideks ehk kõigesööjateks. Noores eas merikilpkonnad söövad kalamarja, molluskeid, meduuse, väikseid selgrootuid, vetikaid, usse ja käsnasid. Enamik täiskasvanud merikilpkonni on taimtoidulised ehk herbivoorid.

Roheliste merikilpkonnade suhteliselt aeglane kasv on tingitud toitaainevaese toidu tarbimisest. Rasv nende kehal on rohekat tooni, mis on tingitud klorofülli sisaldusest tarbitavas toidus. Nende toitumisharjumused on mõjutanud kolju morfoloogiat. Vetikate ja merirohu söömine on aidanud kaasa sakilise servaga lõua väljakujunemisele.

 

Rohelistel merikilpkonnadel on spetsiifilised paigad, kus poegida. Kagu-Aasia, India, Vaikse ookeani läänepoolsete saarte ja Kesk-Ameerika rannad on peamised kohad poegimiseks. Üldjuhul valivad täiskasvanud loomad sama piirkonna, kus ise koorusid. Täiskasvanud emasloom naaseb iga 2–4 aasta tagant liivaranda munema. Leides sobiva koha, kaevab merikilpkonn oma labataoliste lestadega munemiseks augu. Ta muneb oma munad rannaliiva sisse, katab need liivaga ning suundub tagasi vette. Roheline merikilpkonn on suuteline munema korraga kuni 200 muna. Pojad kooruvad umbes kahe kuu pärast. Pesakond koorub üldjuhul öösel ning kohe pärast koorumist liiguvad vastkoorunud merre. Seda peetakse kõige ohtlikumaks ajaks merikilpkonna elus, kuna ümberringi valitsevad ohud. Väga suur osa vastkoorunutest ei jõuagi merre. Noored merikilpkonnad veedavad kolm kuni viis aastat ookeanis, misjärel (olles veel ebaküpsed) suunduvad nad tagasi rannikuäärsetele aladele.

Täpselt ei ole teada, millal merikilpkonn saavutab suguküpsuse, kuid arvatakse, et selleks kulub ligi 25–50 aastat. Roheline merikilpkonn võib looduses elada kuni 80-aastaseks. On teada, et ainult 1% koorunuist jõuab täiskasvanuikka.

Liigi ohustatus on paljuski seotud inimtegevusega. Nii tahtlik kui ka tahtmatu inimtegevus kujutab ohtu liigi ellujäämisele. Nende korjamine, kahjustamine või tapmine on ebaseaduslik. Mõnes riigis kütitakse merikilpkonni ning korjatakse nende mune söögiks. Väga suur osa rohelisi merikilpkonni hukkub kalurite võrkudesse sattudes, kust nad enam välja ei saa. Lisaks on ohuks ka keemiline saaste vees ja elukoha häving.

Keemiline saaste vees võib tekitada pahaloomulisi kasvajaid. Sadamatest pärit heitvesi võib põhjustada häiringuid merikilpkonna pesitsuspaikades. Merikilpkonna elupaikade hävimine on suuresti tingitud inimtegevusest, peamised põhjused on turism ja kinnisvara arendamine rannaäärsetel aladel.

Probleemiks on ka merikilpkonnade seas leviv nakkuslik kasvajaid tekitav haigus, fibropapillomatosis. Haigusse sureb suurem osa nakatunuid.

Rahvusvaheline Looduskaitseliit ja CITES-i konventsioon on lisanud rohelise merikilpkonna ohustatud liikide nimekirja. Paljud riigid, kelle vetes merikilpkonni pesitseb, on kehtestanud õigusakte kilpkonnade kaitseks.