Ebapärlikarp: Limuseliik

See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Ebapärlikarp (perekond)

Ebapärlikarp
Ebapärlikarbi kojapoolmed
Kaitsestaatus
Väljasuremisohus  (IUCN 2.3)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Limused Mollusca
Klass	Karbid Bivalvia
Alamklass	Erihambalised Heterodonta
Selts	Jõekarbilised Unionoida
Sugukond	Ebapärlikarplased Margaritiferidae
Perekond	Ebapärlikarp Margaritifera
Liik	Ebapärlikarp
Binaarne nimetus
Margaritifera margaritifera Linné, 1758

Ebapärlikarbi nimetus tuleb sellest, et nende sisekojal võib olla moodustunud ebapärleid.

Ebapärlikarpe on ajalooliselt püütud pärlite saamiseks.

Täiskasvanud ebapärlikarbi kojapoolmed on paksud ja neerukujulised, juveniilsetel ellipsikujulised. Nad võivad kasvada kuni 15 cm pikkuseks.

Ajalooliselt on ebapärlikarp olnud rohkearvuline liik. Arvukuse kiire vähenemine algas 20. sajandi alguspoolel, mil röövpüük saavutas oma kõrgpunkti ja veekogud hakkasid inimtegevuse mõjul reostuma.

Nüüdisajal on ebapärlikarpe leida Põhjamaades, Šotimaal ja vähestes Lääne-Euroopa jõgedes. Arvatakse, et neid leidub ka Ida-Euroopa aladel ja Siberis, kuid nende piirkondade kohta andmed puuduvad.

Eestis oli ebapärlikarp 1930. aastail looduskaitse all. Pärli saamiseks tuli surmata 20–40 ebapärlikarpi, Tallinna kullassepad maksid pärli tükist 1–3 krooni.

Eestis oli 1950. aastatel teada mitu ebapärlikarbi leiukohta, muu hulgas Koiva jõgikonna Pärlijões. Tänapäeval leidub teda üksnes Põhja-Eestis Pärlijões (Pudisoo jões). Samas on asurkonna elupaik saastunud ja inimese poolt muudetud, mistõttu karbid edasi ei paljune. Võib väita, et selle populatsiooni puhul on tegemist väljasuremisvõlaga.

Tänapäeval on tugev negatiivne antropogeenne mõju jõgedele seadnud ohtu ebapärlikarbi säilimise, eriti suurt mõju on avaldanud ülemäärasest biogeenide hulgast tulenev vee reostus ja melioratsioonitööd. Nende tegurite tõttu halveneb vee kvaliteet ja põhja settib palju orgaanilist materjali, mille tagajärjel häirub ebapärlikarbi normaalne elutegevus.

 

Ebapärlikarbid on üldjuhul lahksoolised, harva hermafrodiitsed. Suguküpseks saavad nad piirkonniti väga erinevalt, näiteks Soomes alles 15–20-aastaselt.

Tavaliselt toimub munade viljastamine juulist augustini. Emasorganismis arenevad pihtvastsed ehk glohhiidid umbes 1 mm pikkuseks ja väljuvad emaslooma hingamissifoonide kaudu. Järgnev areng leiab aset kala (eelistatavalt jõeforelli) lõpustel. Kevadel pärast moonet langevad nad veekogu põhja ja kaevuvad kuni poole meetri sügavusse põhjakihti, kus elavad ligikaudu kaks aastat. Pärast seda on nende koda umbes 2 cm pikkune ja nad tõusevad veekogu põhja pindmisse kihti, kus elavad ka täiskasvanud isendid.

1992. aastal saadeti 19 Põhja-Eestist korjatud ebapärlikarpi nende vanuse kindlakstegemiseks Stockholmi loodusmuuseumisse. Laboris uuritud karbikaante põhjal saadi ebapärlikarpide keskmiseks vanuseks 74 aastat. Kolme karbi vanus jäi 120–130 aasta vahemikku, ühe karbi vanuseks määrati 134 aastat. Teadaolevalt on tegemist terve Eesti loomariigi vanuserekordiga. Ebapärlikarpi on uuritud esimesena Eestis Marek Vahula bakalaureusetöös "Pudisoo jõestiku hüdroloogiast, hüdrokeemiast ja ebapärlikarbi populatsiooni seisundist" (Tartu 1995) 1991.–1994. aasta välitööde põhjal. Esimesed kaitsemeetmed võeti ette Pärlijõel Lahemaa rahvuspargis 1991/1992. aasta talvel. Uued kaitsemeetmed algasid 2016. aastal ja uued põhjalikumad uuringud algasid 2014. aastal.

Ebapärlikarp on Eestis I kategooria looduskaitse all olev liik, Eesti punase raamatu järgi kuulub ta 1. kategooriasse ja IUCNi punases nimestikus eriti ohustatud kategooriasse, kuid Euroopas on ta kriitilises seisundis liik.

• Margaritifera margaritifera margaritifera (Linné, 1758)
• Margaritifera margaritifera parvula (Haas, 1908)
• Margaritifera margaritifera durrovensis (Phillips, 1928)